išile
Hiljem, kui tõtt-öelda oli juba liiga hilja, esitasid mitmed asutused selle mehe isikukirjelduse. Nende kirjelduste võrdlemine paneb tahtmatult imestama. Nii oli esimeses öeldud, et see oli väikest kasvu mees, tal olid kuldhambad ning ta lonkas paremat jalga. Teises aga kirjutati, et see oli kohutavalt pikk mees, hambakroonid olid tal plaatinast ja ta lonkas vasakut jalga. Kolmas teatas lühidalt, et erilisi tundemärke ei olnud. Tuleb tunnistada, et ükski nendest kirjeldustest ei kõlba kuhugi.
KALAMAJA
Tulbiõied olid veel kinni ja see oli märk. Hea või halb? Kohutav. Midagi muutus Eestis liialt kiiresti.
Esiteks kliima: kuhu jäid Baltikumi legendaarsed neli aastaaega? Miks nad muudkui räägivad, et pääsuke on Eesti rahvuslind, kui räästa all pole näha mitte ainsatki linnupoega? Hullem veel, kuidas ta saab küll siidrit teha, kui õunapuud tagahoovis alles nõnda alasti on?
Tallinnas oli talv olnud haruldaselt kangekaelne, ei tahtnud alla anda. Selle tegi Eva Sergejeva kindlaks niipea, kui puudutas vasaku küünarnukiga kogemata oma pehmet kõhukest.
Iseloomulik neile, kes kalduvad kergelt tüsedusele või, jumal hoidku, oli ta tõesti lapseootel?
Parem oleks, parem oleks, kuigi võiks arvata, et armuprojekt Peebuga kuulub juba mõistlikult kaugesse minevikku. Pole kahtlustki, et temast saaks uhke üksikema, üliüksik, põhjamaised paganad on võimelised suurematestki kimbatustest jagu saama. Ent asi polnud sugugi selles. Probleem, selle esialgse kõrvalepõike peamine põhjus seisnes selles, et peaaegu mitte miski selles ülesmukitud vabariigis ei tundunud talle vastuvõetav. Ega isegi mitte vähimalgi määral väljakannatatav, ja teate ju küll, kuidas üksainus tilk võib triiki täis klaasi üle ääre ajama panna.
On näha, kuidas ta omaenese soolikad sõlme keerab: mai on alati olnud kuu, mil algab spartalik „Pärnu dieet“, seesama, mis oli talle toonud kaks järjestikust Miss Märja T-särgi tiitlit, kõigepealt Kuressaares ja aasta hiljem renoveeritud Haapsalu kuursaalis. Konkurents on vihasem kui ei kunagi varem, iseäranis nüüd, mil lopsakad pärismaised isendid on ametlikult Vana Maailma sihvakaimateks kuulutatud.
Muideks, tuleb rõhutada, et Sergejeva oli üks esimesi, kellest sai teismeliste Rate.ee-s „tõeline fenomen“, ja lugeja võtku teadmiseks, et selles tekstis ei koonerda me viidetega „Suurele Võrgule”, Eesti on ju ometi Skype’i mõrumagus kodumaa. Niisiis, neli kuud järjest oli ta kõige enam hääli saanud tüdruk, tõesti tohutult populaarne, pikk ruuge juuksepahmakas võttis jalust nõrgaks ja tõi välja rohked tedretähnid, paksud rohekad raamid tõstsid esile silmad ja andsid talle oluliselt südikama, ühtaegu nii väljakutsuva kui ka elutarga ilme.
Tema rinnapartiist – pringist, kikkis, sümmeetrilisest, ümarast – kirjutame veel arvukaid ridu, kuid, lugejal tuleb meile andeks anda, alles edaspidi. Palume end vaos hoida ja meid usaldada, välimus pole veel kõik. Hoidkem end seega tagasi, olgu või pelgalt naudingu nimel, tere tulemast tantristlikku kirjandusse.
Nõnda karmi konkurentsiga riigis – vastupidiselt Hiinale olla põhjuseks meestenappus – pole neli järjestikust kuud Olümpose tipul mingi naljaasi. Kui hormoonide revolutsioon omadega ühele poole sai, hakkasid nii naised kui ka mehed, nii noored kui vanad, Sergejevat tänaval peatama – tõestus sellest, et baltimaine kuulsus võib olla nii kosmiline kui ka demokraatlik. Ilmselgelt aitas kaasa nipsakas Pipi Pikksuka kehastamine, ja populaarsuse kõikehõlmav laine oleks võinud olla Eva Sergejeva egole suurepärane massaaž.
Seda juhul, kui poleks järgnenud nõnda järsku langust põrgusse.
See polnud lihtne ja „raske“ oleks siinkohal eufemism. Õnneks ei kaalunud ta kunagi randmete läbilõikamist venna žiletiga.
Ootamatu staarike kaotas muu hulgas isu autoportreede, oma digitaalse spetsialiteedi järele (digitaalse laias mõttes) – see on neetud meelelahutus, millel on võime kiirendada aega ja avardada ruumi. Mõned tema fotod sobinuks näitusele. Suurepärased. Isegi mitte nii väga need, mis tehti Sergejeva nõudmisel mustvalge dušikardina taga – päästmatult sensuaalsed, sellest uhkest rinnapartiist poleks saanud muud oodatagi –, need olid tunduvalt magedamad fotodest, mis olid tehtud erineva rakursi alt koos karvase plüüškoerakese Jüriga. Hoolimata Eva kirest tõeliste, luust ja lihast, saba ja koonuga olevuste vastu, arvas tema esivanem jätkuvalt, et ehtsad isendid ajavad liiga palju karvu.
Tühjus röökis valjult: õudus.
Tüdruk käis ringi noruspäi, tundis end solvatuna. Ehk oleks võinud abi olla isegi mõnest spetsialistist, ent taoline läänelik tühi-tähi polnud veel Tallinna põhjapoolkerale jõudnud.
Edevuses peitub vägev energia ja, tunnistagem, mitte kellelegi ei meeldi pealt vaadata, kuidas ta troonilt tõugatakse, seda enam, kui seda teeb mingi suvaline Lasnamäelt pärit vene lits.
Plaatinablond veel pealekauba.
Täiendagem fakte: paar kuud, kui sedagi, on veel jaanipäevani aega ja pohmellis Eva Sergejeva jätkab kummalist lõõgastust, uputades hajameelselt musta leiva viilakaid Rakvere pelmeenidele peale pandud hapukoore sisse. Rääkimata mitmest tosinast saiakesest ja pirukast, mille ta on Balti jaama turult emotsiooni ajel kokku ahnitsenud. Ta kugistab need viimse raasuni alla.
Aeg venis pikkamisi, teame ju väga hästi, mis vahe on kronoloogilisel ja psühholoogilisel ajal või kuidas närvis või stressialtid inimesed tunnevad ohjeldamatut isu maiustuste ja teiste kaloririkaste toitude järele. Andestage mulle mu otsekohesus, ent kuidas muidu seletada, et pärast keskkooliõpingute lõppu, ja need olid Gustav Adolfi Gümnaasiumis õppinud Eva jaoks üpris pikaldased, jätkas ta maratone hommikuni. Kas tõesti vaid selleks, et heita pilk „Terevisioonile“?
Helesinisest ekraanist hoolimata tagas Urmas Vaino häbelik naeratus talle ülejäänud päevaks raasukese rahu. Just taolist lahkust oli tal vaja, ta suutis kaasa tunda – kui kaunis väljend – isegi Transilvaania mustlashordidele, kes olid hiljuti saabunud Tallinnasse, sellesse põhjamaiselt jõukasse metropoli, mille naabrusel Helsingiga on oma hind. Neile – romadele, valge mehe viga – maksti lausa tuhandeid ja sellest piisas nende kasina eluviisi juures paariks kolmeks aastaks.
„Kell on pool seitse hommikul! Tee mulle teene ja lülita telekas jalamaid välja!“ karjus ema Marju magamistoast, tal oli kõriauguni, või lokirullideni, kuid sellest polnud mingit praktilist kasu.
„Eva?! Kas sa ei kuulnud, mis ma ütlesin?!“
Nagu ikka, luges Eva Eurovisiooni lauluvõistluseni jäänud päevi, tunde, minuteid, ja kohe kindlasti mitte Eesti laulu pärast, Sandra Nurmsalule võrdset vastast polnud veel sündinud ja seda mitte ainult tema võrratu lauluhääle tõttu, vaadake kas või kui meisterlikult Sandra viiulit mängib.
Kellelegi polnud enam mingi saladus, et need ülevalpassitud ööd, üpris erinevad siinse räsitud padriku regilauludest, andsid märku sellest, et Eva Sergejeva elus (kuigi „eksistents“ kõlab meile palju paremini) oli toimumas midagi väga imelikku. Taskud tühjad, sest euro on midagi, mis jääb veel tulevikku, osutusid esimeseks ohvriks sigaretid. Need peenikesed, kui täpne olla, needsamad mentooli maitsega. Kahtlemata üpris õnnetult meie Pipi jaoks: järgmisena tuli ohverdada küüned ja oh millises kohutavas seisundis tuli neil ilma geeli ja keratiinita hakkama saada.
Palun eraldada mõned pungil taskud Eva Sergejeva jaoks, et ta saaks oma käed sinna sisse libistada, ning kui juba, siis kohe mõlemasse korraga. Jumal küll.
Niisiis, kõik ühekorraga: lumi ei sula ära, Peep on mingi järjekordse kuulsa tibiga lihtsalt selle pärast, et see on kuulus, aina suurenev majanduslik apartheid, vanalinna hindade hüppeline kasv, enneolematult madal ja hall Tallinna taevas, ilged kolmapäevaõhtud
