on kukepea, isegi šikid prantslased küpsetavad neid ülimalt oskuslikult. Hullem veel – Oleg pidi oma sisikonda pressima hiiglasliku elevandi: Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik kaotas oma nimest ära keskmise kummalise lisandi. Plenaaristungid Püssi kaevanduses olid Olegi meelehärmiks juba eeskuju andnud ja on ilmselge, et nõnda paljude leketega süsteemis hakkavad veel mikrofonid seintelt maha kargama.
Mis puudutas Marjut, varemalt nii õrna ja sõnakuulelikku Marjut, nende ühise kodu laitmatut perenaist, siis tema läks rekordkiirusel lolliks. Hakkas iseseisvaks. Nakatavast isamaalisest suminast julgustatuna unustas ta poole tunniga kaks aastakümmet vasakpoolseid ideaale. Mälukaotus või ajupõrutus? Igatahes näeme teda õhtust hommikuni harjutamas järgmiseks laulupeoks ja sõitlemas oma kaasat selle eest, et too ei oska hääldada ainsatki eestikeelset sõna.
Ja „tere“ ei lähe arvesse, enesestki mõista.
Erandlikud neli aastat, täpsemalt need, mis jäid ’91 augusti ja ’95 juuni vahele. See tilluke ja ilmvõimatu riik püüdis olla suurem kui ta tegelikult oli, tagatipuks kohtles veel seltsimehi halvasti, eriti just pühendunumaid nagu tema, Oleg Sergejev, teeneline internatsionalist, kes oli lasknud end siia vabatahtlikult saata, et asju edendada. Ja mitte ainult Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu nimel, vaid ka selle pisikese, pisipisikese, viieteistkümnest riigist suuruselt tagant kolmanda heaks.
Jultumus. Ei midagi muud kui jultumus. Mis oli küll taltsa eesti rahva nii välja vihastanud, et nad olid valmis sinnapaika jätma altruistliku proletariaadi püüdlused, kes hommikust õhtuni töötas selle nimel, et Inimene ulatuks oma ambitsioonikaimate ideaalideni? Kas tõesti on ameeriklased ja muud teisejärgulised Rambod, ja neid on siin planeedil enam kui küll, õhutanud nõnda suurt venevastasust?
Või ei saanud need tänamatud pärismaalased aru, et võitlevad argielu anonüümsete kangelaste vastu? Inimolendite vastu, kes, romantilisest kirest pimestatuna või mitte, püüdsid kõigest väest teoks teha lubatud, kuid edasi lükatud, nii edasi lükatud, ikka ja aina edasi lükatud vendlust planeedi riikide ja rahvaste vahel?
Ja andke andeks, aga ülalmainitud sõna „kõigi“, ei tunnista mingeid erandeid. Ega mööndusi.
Ilmselgelt oli Olegi avalik pahameel paras farss, täpses vastavuses tema minevikule spioonina või „sisejulgeoleku agendina“, mis kõlab tunduvalt elegantsemalt.
Tõele au andes oli naabruskond teda alati kahtlaselt armastusväärseks pidanud. Ainult Marju ei saanud õigel ajal aru, ta ei hammustanudki seda läbi, hoolimata sellest, et oli Olegiga elanud kümmekond aastat pereelu. Kuidas see võimalik oli? No need olid teistsugused ajad, elati spionaaži ja maskeeringukunsti kõrgajal, Nõukogude Liit võis usaldada oma tõeliselt kompetentseid suure kaliibriga professionaale, iga-aastased komandeeringud Dresdenis Stasi vanameistrite juures tasusid end kuhjaga ära.
Ja kes teab, äkki kunagi, ja mitte nii väga kauges tulevikus, saab mõnest neist seltsimeestest nagu Dmitri, Eduard, Leonid või Vladimir koguni riigijuht? Või peaminister?
Muidugi oli nendes põlevkiviasjades ja sagedastes visiitides Sillamäele midagi kahtlast, aga ikkagi, ega siis sellest tasunud numbrit teha. Marju kartis ainult, et Oleg jääb ühel päeval kaevanduse sügavustesse kinni. Muus osas tuli Oleg igal õhtul koju sööma, kell ei olnud veel kuuski, kui juba ta lösutas laua ääres. Teinekord põikas veel Balti jaamast läbi ja tegi väikese üllatuse, tõi pudeli ülimagusat Moldaavia või Gruusia punast või otse ahjust tulnud lavašši (mehel ei läinud kunagi meelest sõduripõlv Thbilisis), seega pangem tähele – isegi Nõukogude Liidus oli küllaldaselt võimalusi romantikaks.
Marju ehmatas, kas siin öeldi „Gruusia“? Otsekui taaselustataks Stalin ja kutsutaks seda „statistikaks“. Oleg, õige nimega Vitali, oli vaid üks sotsialismi tuhandetest mustadest kastidest ja seetõttu jäi tema rutakas minemaajamine tavakodanikel märkamata. Südametunnistuse käes vaeveldes läks tal korda olla isegi diskreetsem kui Lembitu, see eesrindlik allveelaev või endine allveelaev, mis veetis oma kuulsusrikkaid päevi Balti mere põhjas.
Läks Vitali ning tema järel ka sirp ja vasar. Väidetakse, et Donetskisse. Või Primorskisse. Või Kaasanisse. Või Murmanskisse. Või Harkovisse. Nagu oleks üks värvilisem – või vähem hall – kui teised. Samuti võib olla, et Kurat mängis talle vingerpussi ja ta on kusagil Magadani kandis režiimi rahastatud psühhiaatriahaiglas hea seitse tuhat kilomeetrit Kalamajast eemal. Kes see käskis tal poliitikutest anekdoote rääkida?
Teised jälle vannuvad pühalikult, et ta asutas Peipsi järve vastaskaldal vanausuliste kogukonna ja kannab nüüd ortodoksse ikonograafia eeskujul lõpmata pikka habet ja püüab iga päevaga jõuda lähemale Meie Issandale Jeesus Kristusele. Suitsu ta enam ei tee, viinast rääkimata.
Ja lõpuks leidub ka neid, kes teadustavad, et on näinud teda piiriäärse Ivangorodi alkopoes. Üks hüpotees on, et ta armus Eestisse meeletuseni ära ja tahab nüüd teisel pool Narva jõge seda igal hommikul vaadata, edasi elamiseks piisab talle sellest – vaid sellest ja „kütusest“.
Omadega läbi, läks seltsimees-insener-spioon Vitali Sergejev oma teed, ilma et oleks sülle võtnud ilusat, fantastilist, võluvat, särtsakat tütrekest Eva Sergejevat ja nii naasemegi meie väärt peategelase juurde. Plinkiv ümbrik teavitab meid, et lõpuks ometi on saabunud uus kiri tema postkasti Vkontanktnes.
Või Vontaktnes.
Või Vkontaktnes.
Või kuidas seda vene keeles hääldataksegi.
KESKAJA DISNEYLAND
Tahumatud käsitöömüüjad ja hüplevad narrid. Salakavalad timukad ja arust ära klounid. Piisab vaid kui tahes tagasihoidlikust päikesekiirest ja Tallinn tormab kangelaslikult müügilettide taha. Kõige armastatum vaatemäng, mille firmamärgiks on karamellis röstitud mandlite lõhn ja turistid, kes veetud tapalavale, mis on läinud moodi sama hiljuti kui Rooma-stiilis sandaalidki, rääkimata loomulikult tervest šlaagrile pühendatud tänavast.
Paavst Innocentius III oleks enese üle väga uhke, kui ta tuleks kontrollima, mis mõju on tema välja antud bullal, selsamal, mis andis loa tuua kübeke tsivilisatsiooni metsiku Maarjamaa tihedasse padrikusse. Ainus vastuväide Tema Kõrgeaususelt puudutaks ilmselt siinset kaubitsemise viisi.
Kahtlane, äärmiselt kahtlane.
Ja ärge te hakake midagi taanlasi süüdistama, see oleks ülekohtune. Ja me ei viita siin pelgalt Dannebrog’ile, maailma vanimale kasutuses olevale riigilipule. Ei. Nad on planeedi kõige õnnelikum rahvas ja nende ehitatud linnamüür, ühes oma kuuekümne kuue torniga, ei seisa mitte ainult siiani püsti, vaid sellele pole ka ilu poolest võrdset. Veelgi vähem vihjame luterlaste korraldatud liigkasuvõtmisele, ja on see alles kahepalgeline, ulatudes peegelsiledaks lihvitud Stureplani tornideni välja.
Siledate ja salakavalateni.
Patriootilisemate isikute meelehärmiks on äril, millest meie räägime, eeldatavasti tunduvalt lähemad piirjooned. Suisa kohalikud. Olgu Viru väravas või Raekoja platsil – rahvuslikus nullpunktis – häbituid tänavakohvikuid ilmub praegu kui seeni, nende abil makstakse lihtsameelsetele välismaalastele kätte pealesunnitud seitsmesaja-aastase orjaöö eest kroonidega, mis kogu ülejäänud aasta jooksul on kättesaamatud.
Tere tulemast Keskaja Disneylandi.
Enne detailidesse laskumist hoidkem kokku energiat: mida teeb kahekümne ühe aastane punapäine tütarlaps päeval, mil ta on just lõpetanud keskkooli? Ilma igasuguse kahtluseta: ta läheb Café Populari vesipiipu suitsetama.
„Oled
