plekk vormiriietusel, mistõttu ta lasti lahti lounge’ist, kus mängib spirituaalne muusika.
„Kas sa eksamiteks oled juba õppima hakanud?“ küsis talt aeg-ajalt ema, kes oli tütre käekäigu pärast ilmselgelt mures.
„Mis, ma kuulsin õigesti või? „Ülikooli“? Et ma astuksin ülikooli?“ vaidles Eva peaaegu alati õhtusöögilauas vastu, vahest ehk selleks, et perekond oleks paremini valmis järgmistes peatükkides toimuvaks. „Tahate, et must saaks järjekordne diplomiga töötu? Et ma saaksin mingit mõttetut palka? Selles riigis pole õigete sõpradeta mingit lootust… Pigem müün oma neeru maha…“
Põhimõtteliselt polekski see väga rumal idee. Ülemaailmsel mustal turul makstakse neeru eest 120 tuhat eurot ja, uskuge mind, maailmas on hullemaidki asju. Alati kui Eva Sergejeva läks läbi Balti jaama, komistas ta otsa trobikonnale lombakatele, „hobuse“ – sõltuvuses zombidele, kodututele paariatele, viirusega nakatatud luukeredele, sotsialismi suurimatele merehädalistele.
Või liberalismi märtritele, lugeja ise valigu.
„Ma ei kannata enam seda Ansipit! Ta tahab meid veenda, et oleme Euroopa parimad lihtsalt selleks, et omaenda kõrget kohta alles hoida…“
Õrnast east ja napist, veel ebapiisavast, haridusest hoolimata, kutsus Eva Sergejeva süda teda mõistusele. Või tundetarkusele, millelegi, mida õpetatus kunagi mõistma ei saa. Tal oli valus vaadata, kuidas eakamaid inimesi nõnda sõjakalt põlati. Kadunud põlvkond, nagu seda ähvardas tulla tema oma, rahvuslikku rentslisse ootamatult ära visatud inimesed. Ühed olid Kalevi pojad, teised mitte sedagi.
Poolel teel anakronismi ja tuleviku, esimese ja neljanda maailma vahel asus raudteejaam, millest tal tuli iga päev läbi minna ja mis oli kui Tallinna täiuslik metafoor – omaette reaalsus kummalgi pool liipreid. Ja sestap pole midagi paremat kui luupainajat lühendada. Ta lisas sammu. Ta ei teinud seda isegi meelega, ta jooksis, kui vähegi võimalik, aeglustades alles siis, kui nägi valgust tunneli lõpus, mis, oo üllatust!, viib meid Kalamajast keskaja Disneylandi, tõotatud maale, imede juurde, millest silm eal ei väsi.
Alice’iks muundunud Eva? Parem oleks. Isegi temal ei olnud kindlust, kas ta jääb meeleheiteviirusele immuunseks.Alternatiiv Balti jaama morbiidsele dekadentsile, kuhu joodikud muudkui kogunesid päevi õhtusse veetma, oleks olnud külm, jääkülm higi, mis tõenäoliselt purskuks välja ootamatu nutuhoona.
Te oleks seda eelistanud või?
VKONTAKTE
Miks ometi polnud ta sündinud Malmös või Stockholmis? Olgu või Göteborgis nagu kauged sugulased, kellel oli piisavalt hea maitse, et 1944. aastal siit põgeneda. Üks võimalikke vastuseid on, et sel juhul poleks meil käesolevat lugu. Kuid see on mannetu õigustus taolise kirjandusliku tegelaskuju puhul.
Taolise isiksuse.
Teises, ugrilikus mõttes, labasemas ja rahakesksemas, kuigi veidi ähmasemate, ülimalt hägusate piirjoontega ettekujutuse järgi oleks kõige loogilisem lahendus äkiline põgenemine maakera kuklapoolele. Elu projekt. Põgus peatus Londonis, Frankfurdis või Kopenhaagenis,Amsterdam sobib ka, või Helsingis, eelkõige Helsingis, orient on sinna sisse pugenud kui kuri vaim ja viimaks ometi oleks sel kannatusel ja igavesel kamarajural ots peal. Mis puutub inglise keelde, siis juba ammugi pole Shakespeare Eva põlvkonna jaoks mingiks takistuseks. Vahest ehk ainus kõhklema panev valik oleks Brisbane’i punaste hiidkängurude ja Wellingtoni kohevate jaanalindude vahel.
Või Auckland.
Christchurch?
Seda juba pöidlaküüdiga ära ei tee. Järjekordne väga eestilik rituaal. Pannakse selga miniseelik, visatakse kolm-neli t-särki kotti ja piisab vaid esimeses ettejuhtuvas bensiinijaamas käsi välja sirutada. Sihtkoht, see on tähtsuselt viimane asi. Siin väikeses Balti nurgakeses räägitakse lugusid, kuidas, pöial lahinguvalmis (ja kui palju kordi vaid selleks, et minna naaberkülast suitsu ostma), on jõutud väga kaugele, tõeliselt kaugele, Polüneesia saared kaasa arvatud, ja alles siis maha rahunetud.
Miks nad muidu arvavad, et Ernest, see Hemingway, koperdas igas sadamas ühe eestlase otsa?
Ainus takistus on see, et Eesti autod, olgugi suure võimsuse ja madalate maksudega, pole veel amfiibideks muutunud. „Ja kui ma pöörduksin Islami usku?“ mõlgutas Eva mõtteid edasi. Jaa, see võimalus jääb alati. See on riskantne.Aga Allah on suur ning millest puudus ei ole, ega tule, on üksildased Mohammedid, kes on jalamaid valmis Eva-taolise Balti hõrgutisega ühte heitma, või siis kümmekonna temasugusega, sest ühest jääb ju alati väheks.
„Just nimelt! Burka Tallinnas, vat see oleks ilus!“ mõtles Eva, püüdmatagi alla suruda naerupahvakut, vahest ehk kollakat ja jogurti lõhnaga. Täpselt seda oligi vaja – et paar minaretti lööks sassi kõigutamatu harmoonia, mis ulatub pikalt ja igavikuliselt Swissôtelist Oleviste kirikuni, omal ajal kõrgeima ehitiseni Euroopas.
Ärge püüdkegi vastu vaielda, meil on tegemist erakordse tüübiga. Parem kui unustaksime lennukid, kängurud, koaalad, aborigeenid, minaretid, burkad e tutti quanti. Eva on jalustrabav iludus ja tema ettevõtlikkus peaks juba eelnevastki kirjeldusest ilmselge olema.
Heitlik nagu suvi. Nagu Suvi. Küll juhus hoolitseb kõige eest.
Lillelisi linaseid köögikardinaid kõrvale lükates oli Eva silmanud ülemeelikut jõuku Kopli poole suundumas. Et sel sümboolsel hommikutunnil ei leidunud midagi huvitavamat, millele pühenduda, fikseeris ta pilgu sellele. Poistekamp liikus lõbusalt, kaootiliselt, neile andsid hoogu piisavad liitrid alkoholi ja teadmine, et varasest tunnist hoolimata on igaüht ootamas veel üks pooleliitrine Baltika õlut täis purk.
Vaid vareste ja kajakate kisa, eufooriline ja isekeskis kisklev, lendles Kalamaja kalasadama kohal ja suutis lärmakale kambale konkurentsi pakkuda. Tahumatu, jah, kuid ehtne. Nii positiivselt energiline, energeetiline, et Eva ei löönud isegi kartma. Pigem vastupidi, Putini torso polnud kunagi jätnud talle muljet avaldamata ja sedapuhku oli neid suisa kaks paari:
„Lähen alla ja nuian neilt suitsu… Ja miks ka mitte?“
Ei tasu kõrgusekartust segi ajada peapööritusega, äkilise ahvatluse sünonüümiga. Ta asus niisiis pikemalt mõtlemata tegutsema ja poistekamp ei võtnud mitte ainult rivvi, et talle suitsule tuld pakkuda, mis seekord ei pidanud olema isegi mentooliga, vaid varustas teda igaks petteks veel kolme sigaretiga. Inspireeriv nikotiin: ta suitsetas need sealsamas all ahelas ära, kügeledes peaukse ees trepimademel, mis ehtis üht neist esimese vabariigi kuulsusrikkaks pärandiks olevaist põhjamaistest puithoonetest.
Kahe suitsupahvaku vahel näeme teda süvenemas veel ühte muremõttesse, ta ei pane tähele isegi esimest hommikust trammi. Jah, siin oli mingi ebakõla, kuid seda vaid esimesteks hetkedeks: Eva sai peagi aru, et oli selle jultunud bande vastu tundnud ootamatut poolehoidu.
Isegi lähedust:
„On ainult üks õnnetus ja selleks on venelased. Kui varastatakse rahakott, siis varas on venelane. Ülakorrusel elab joodik ja ta on venelane. Miks me alati venelaste ohvrit mängime? Lollus ei vali rahvust… Tuhat korda eelistan head venelast halvale eestlasele…“
Ja talle taoline eelarvamus ei meeldinud? Talle tuli muu hulgas meelde, kes oli viimati traumapunktis käies ta haava kinni sidunud. Või siis nimekaim Sergejeva, võidukas Maria, iluuisutamine oli neil meeleheitlikel päevadel ta peamine kirg, see andis talle pidevalt jõudu ja rõhutas veelgi enam Eesti kodaniku Eva Sergejeva erakordsust. Geneetilist. Nagu tema perekonnanimi reedab, voolas Eva sinistes soontes, sarnaselt sadade tuhandete kaasmaalastega, tohutult enam slaavi verd,
