enam päris see…“
Kui keegi oleks selle tiraadi peale, mis oli talle kuude jooksul pähe kulunud ja mida ta uhkelt ette kandis, küsinud, miks ta tagasi tuli, või veelgi hullem, miks te, venelased, siit ükskord juba lõplikult ära ei lähe, oleks see Irina mõistuse jaoks olnud liiga filosoofiline, kõrge kaarega üle pea. Ta põrutanuks veel paar kraadi kangemalt, veel lamedamalt:
„Mul pole kellegi vastu midagi. Aga ma lihtsalt ei saa aru, kuidas üks väike riigike nagu Eesti julgeb provotseerida suurt vene rahvast.“
Pole siin vaja, asja eest, teist taga, Pronkssõdurit mainida; puhka, Aljoša, rahus Tallinna sõjaväekalmistul.
Eva kuulas teda pigem tähelepanu kui austusega, ilma et oleks taolisi triviaalsusi väga südamesse võtnud. Ei muud. Ta vaid kõverdas huuli kena punapäise tüdruku tagasihoidlikuks naeratuseks. Argumentidest enam – ta polnud kunagi aru saanud, miks peetakse sõdu – pakkusid talle huvi inimesed ja teised loomad.
Lisaks oli ta end varustanud kavala trikiga, mille abil tal õnnestus lojaalsuskonfliktist kõrvale põigelda. Kui jutt hakkas kiskuma poliitikale või ideoloogiale, olgu see ajast ja arust või mitte, suurt vahet pole, sõnas ta talle omase ükskõiksusega:
„Jälle see Arafat? Me ei hakka ju ometi jälle Arafatist rääkima?“
Mööngem, et kõik see oli asjatu vaev, sest Eva isegi ei teadnud kuigi hästi, oli see „Arafat” hiinlane või mehhiklane, veel vähem palestiinlane. Irinagi polnud piisavalt teadlik, et teha vahet Arafatil ja Araratil – ja mitte lumisel mäetipul, mis ei asu ei Armeenias ega Türgis – me räägime hoopis sellest imelisest konjakist, millel, sarnaselt kõige kaunimate mundritega, võib olla kas kolm või viis tärni.
Meie aus hämming on igati põhjendatud, kui märkame Eva Sergejevat jälle, juba teist korda Café Populari välikohvikus, hoolimata sellest, et pühapäevane Tallinn kuulub venelastele. Märkimisväärse ükskõiksusega – on neid, kes nimetavad seda tänapäeval Nordic cool’iks – talub ta kangelaslikult teatraalseid helinaid, mida Irina telefon pidevalt kuuldavale toob.
Möiratusi suisa.
Veelgi hullem, kuna kaassüü ühendab, siis just tänasel õhtul hakkavad nad esinema kui kaks neitsit (üks neist tegelikult üpriski võlts), kes on omavahel suured sõbrad, ja hakkavad käsikäes tualetis käima. Nad veedavad tunde juttu ajades ja lobisedes. Enamjaolt võttis venelanna endale tundenõustaja rolli, on kohe selline inimtüüp, kes alati arvab end olevat teisest elunäinum, kogenum, julgem:
„Selleks, et meest õnnelikuks teha, piisab vaid seksist. Ohtralt ja nauditavalt. Mehed on väga labased.“
Teiseks õilsaks tegevusalaks osutus meigikunst. Irina ja Eva või Eva ja Irina, järjekord on siin suvaline, lõid teineteist üles. On ilus vaadata seda siirast, siirast ja ootamatut sõprust kahe noore naise vahel, kes tutvusid interneti teel vaid mõned nädalad tagasi.
Käest kinni hoides, jah, ärge teie jälle hakake oma jamaga peale, ei mingit t.A.T.u. – t ja seesugust. Pealegi, Irina Bõkova ei olnud sugugi oma uue seltsilise Sergejeva maitse: kolmevärvilised dressid seljast heitnud, ei tundnud venelanna kuldset keskteed. Ta muutus seksikaks, ülemääragi seksikaks, muundus kõigi nende sädelevate aksessuaaride abil jõulupuuks. Tol pärastlõunal ilmus ta sõbranna ette siniste põlvini ulatuvate saabastega, täpselt nendesamadega, mida ta kannab oma Vkontakte profiilipildil.
Eksootiline või erootiline?
Siin leidub mõlemat. Eesti – üks riik, kaks süsteemi.
JAANIPÄEV
Eva Sergejeva ei hakanud hinnanguid andma. Tema jaoks polnud Irina muud kui õnnelik juhus; lootusrikas, ent ettearvamatu. Eva tundis end Irina seltskonnas hästi ja läks vooluga kaasa, muudkui veeres nagu rulluisusõitudel, mida nad viimasel ajal Pirita teel pidevalt ette võtsid, eranditult päevitusriietes, sest nüüd oli juunikuu kord end harjumuspärasest pöörasemana näidata.
Need hetked olid niivõrd meeliköitvad, et jõudsid isegi Viljandis elava kurdi vanaema kõrvu. Emapoolne ja emalik, uhke selle üle, et ta polnud elu sees arsti juures käinud, ent ometi täie tervise juures oli, oli vanaemal kõigest oma arvamus. Paraku räägitakse, et tema tervis läks halvemaks selsamal päeval, mil talle öeldi, et armastatud Evotška, kellest tal oli kapi peal kolm pilti, jõlgub nüüd ringi mingi venelaste kambaga, pättidega veel peale kauba. Vanaema raev oli piiritu, ent Eva seda ei teadnud ega saagi kunagi teadma, kui ta just ühel päeval nendele lehekülgedele peale ei satu:
„Kuidas julgeb see jõmpsikas midagi niisugust teha oma vanaemale, kelle need samad paskaagid Siberisse küüditasid? Venelasest julmemat rahvust pole ilmas olemaski, mul on veel meeles, kui nad Viljandimaa vallutasid. Meie talu jäi keset lahinguvälja. Me nägime mõlemat poolt: kui sakslased õmblesid juhuslike kuulidega pihta saanud külainimeste haavad kinni, siis venelased sitsisid katustel ja tapsid lõbu pärast meie kasse.“
Koletu lugu, Günter Grassi vääriline, ja pole kahtlustki, et seda esitati alati täie veendumusega. Subjektiivne? Iseenesestki mõista, ent siin ilmas pole midagi nii absoluutset kui üks hästi jutustatud elulugu. Kuid Eval ei olnudki palju valikuid. Pool Eestit, peamiselt ta lähedasemad lapsepõlvesõbrad, oli juba minema purjetanud ja mida kaugemale, seda parem:
Karolina oli põgenenud Portugali ja elas seal koos ühe habetunud kunstnikuga linnas, mis algab B-ga (või P-ga);
Kätlin oli kolinud Rotterdami, tema oli sinna importinud üks Jaava juurtega hollandlane;
Ly – ja selles maailmajaos pole lühemat nime olemaski – oli ikka veel Bernis lapsehoidjaks, kuigi ta unistuseks oli München;
Marek, lapsepõlvesõber Kalamajast, ainus, kes teda toona ei kiusanud, ütleb, et on maailma kõige õnnelikum koos Grahamiga, oma uue aafriklasest kaaslasega – pange tähele, valge lõuna-aafriklasega –, elab Notting Hilli luksuslikus loft’is ja valmistab talle igal hommikul hoole ja armastusega parimat mannaputru. Grahamiga tunneb ta end lõpuks ometi vabana, ta on juba varbaküüned roheliseks värvinud ja unistab sellest, et nad lähevad Kaplinna ja abielluvad. See võib küll olla natuke ohtlik, aga on vaid kuude küsimus. Räägitakse, et kui lõunapoolkerale saabub kevad, vahetavad nad Laudmäe tipus sõrmuseid.
Oleks veel, et vaid Eesti ääremaad on sunnitud pealt vaatama naiste metsikut verejooksu, kuid Ülemiste on teine samasugune vagiina. Viimse piirini kurnatud. Emased lasid riigist jalga, selle osas oli Eva poolvennal Priidul isegi natuke õigus (ja seda õigust nõudis ta taga iga kord, kui põrkas kokku mõne välismaalasega). Kuid tõusule-mõõnale juba kätt ette ei pane, saati siis veel rusikat.
Priit saatis nad südametäiega Lapimaale, sest Põhjala sugulasrahvast ei sallinud ta samuti silmaotsaski. Tema meelest oli see Soome versioon Siberist, kuid nende õigesse Siberisse saatmine oleks olnud natuke liiga karm. Niiviisi jääks nad vähemalt selle paksu habemega punase vanapapi koduküla lähedusse, kes Priidu meelest oleks võinud juba praegu neid oma saani ja kodustatud põhjapõtradega otsima tulla.
Lõppude lõpuks oli ülimalt tähtis, et väljakad jalga laseks. Segaverelisus polnud Maarjamaal teretulnud ja Priit süüdistas välismaalasi selles, et need tulevad siia Eesti meeste elatist varastama. Eesti naine on sama püha kui maagi, sellega nõnda ühte sulanud, et jääb vaid mõistatada, millisele trikoloori värvile ta vastab.
Ühesõnaga, et kellegagi juttu ajada – ja see ei pruukinud olla mõni tõsisem vestlus – ei olnudki Eval peale Irina suurt kedagi valida. Ja mis teie siis tahtsite, et ta igavuse peletamiseks liituks Hare Krishnaga?
