Tal polnud soovi teiste vangistatud kimbrite poole vaadata. Miks polnud nornid talle häbistava vangilangemise asemel väärikat surma kudunud?
Saksi ülik andis valjul häälel karmisõnalisi käsklusi, röövlite liigutused muutusid vilkamaks, tööd tehti kiiremini. Segiläbi muu röövituga tassiti ka saagiks saadud sõjariistu suurte sületäitena laevadele. Kostis kirumist ja ergutushüüdeid, träälid ja äsjasest taplusest võetud vähesed vangid aeti lainetelõikajatele, kus nad kätest-jalgadest köideti ning üksteise külge kinni seoti. Jõhkralt virutati ka Ballimar laevale teiste vangide sekka, kellest suurem osa oli olnud orjapõlves ka enne taplust. Nad kükitasid raskete kompsude, kottide ja korvide vahel ning ei julgenud halisedagi. Isegi lapsed ei nutnud, vaid jälgisid kõike õudusest pärani silmadega. Surnud saksilased asetati leinalaulude saatel üksteise kõrvale. Tugevad käed hiivasid alustel sihvakad mastid, kolinal seati paika aerud, kilbid asetati parrastel endistele kohtadele. Sõdalased rõhusid paadid kaldast lahti ja sumasid läbi külma vee vabanenud meremadudele järele. Ballimar tundis, kuidas alus lainetel raskelt õõtsus, aerud tõusid üheaegselt ning vajusid siis jäisesse merre. Laeva ninatääv tõusis masti taha paigutatud saagi, vangide ja loomade raskuse mõjul kõrgele.
Ballimar konutas mornilt kahe suure karusnaharulli vahel, külg vastu alasti träälitari, kes nutta tihkus. Midgard tundus olevat kokku varisenud… Isa oli surnud, ründurid surnud, tema ise lösutas aga kinniseotult röövitud vara hulgas. Öine jahedus puges kimbrile kontide vahele, kuid noormees ei märganudki seda; Ballimari sünged silmad vahtisid vaenulikult ette, sinna, kus ninatäävi lendmaokujutise taga seisis pikk turvistikus kogu. Must meeleheide vajus kibeda vihkamisena manatarga poja hinge. Lained loksusid vastu pardaid, aerud nagisesid pardaaukudes, sõudjate laiad seljad tõusid ja vajusid ühtlaselt; mõni saksilane laulis üminal, üks haavatud röövel oigas. Udu kõle embus mähkis enesesse laevad, mehed ja kaldaäärsed kaljud, hämuses pimeduses helendamas lõõmava kantsi kuma.
KOLM
Juuksed külmas sügistuules lehvimas, vaatas Ballimar vaenuliku pilguga läheneva maa poole. Tühi etteulatuv neem varjas lahesoppi drakskippide ümber raskelt rullavate vahuste lainete eest, kuid ei suutnud lõõtsuva tuule üdinitungivat hoogu kahandada. Vaadet sisemaale takistasid peaaegu veepiirini ulatuvad raagus metsatukad ning pruunid lainjad künkad, millelt hootised iilid liiva ja rohukõrsi üles keerutasid. Taevas oli hall, meri kohises. Randumissild oli tühi ja üksildane, nähtavasti olid kõik alused peale paari lootsiku paadikuuridesse veetud – talv oli tulekul.
Korraga tabas kimbri pilk küngaste kohal hobusel istuvat tumedat kogu – see oli rannavaht. Tulijad ära tundnud, ratsutas vardja aeglaselt veepiirini ja puhus tervituseks sarve. Tuul kandis suurema osa kähisevast üürgest eemale, ent lainetelõikajatelt vastati sellele siiski. Juba oldigi peaaegu päral, aerud tõmmati kolinal sisse ning scippare osavad käed hoidsid tüüriaerust kinni ja keerasid lohelaeva parda sildumispalkide poole. Saksi edeling – päevadepikkuse retke jooksul oli Kimbrung selgeks saanud, et teda hüüti Wulfgariks Wulfingide suguvõsast – tegi pika hüppe üle halli vee, mis lahutas pikkpaati randumissillast, ja peatus vihmast libedal palgiserval meelega pisut kauem kui hädapärast tarvis, teades, et ta jõudu ning vahvust kaaskondlaste seas vääriliselt hinnata mõistetakse. Omamoodi lapsikus karmide sõjameeste kombel… Talle järgnesid mõned wulfingid, kes püüdsid kinni drakskippilt heidetud köied ning kinnitasid need palgiotste ümber. Kõik alused tõmmati tihedalt randumissilla ligi, kilbid võeti parrastelt ja ründurid hakkasid maale valguma. Edelingi tervitanud ja ta käekäigu järele pärinud rannavaht ratsutas kiiresti üle küngaste sisemaa poole.
Ballimar astus tõrksal ilmel koos ülejäänud vangidega sisemaa suunas, kõndides mööda viletsat küngaste vahel keerlevat teed ning komistades aukudes ja kividel. Käehaav valutas ja jooksis verd, sisikonda kõrvetas kaotuskibedus. Ta ei pidanud kandma röövlite haaratud saaki nagu põlised träälid, sest oli sõjavang, mitte ori, ent kellelt kavatses suurhaukide edeling nõuda lunatasu? Polnud enam kedagi, kes oleks suutnud tasuda vürstlikku wergeldi, nii et teda ja veel mõnda sakside kätte langenud kimbrungi võis oodata vaid üks saatus…
Tõstnud pilgu, nägi Ballimar pisut eespool saagikssaadud hobusel sõitmas edeling Wulfgari, kelle mõõgakäsi oli verekorbases sidemes. Haukide üliku kõrval läks tema eestvõitleja Thoen, tugev ja lai kui mõdukoja värav. Viha jäine laine valgus noormehele hinge, kuid kimber talitses ennast. Ta poleks midagi teha suutnud, oleks ehk surmanud mõned sõdalased, ent mis sellest abi oleks olnud? Viimane Kimbrungide vürstisoo esindaja oleks tapetud ja hõimlaste eest jääks ikkagi neimamata… Ballimar surus hambad kokku ja astus raskel sammul edasi. Ümberringi liikusid relvastatud sõjamehed, kes valvasid kiiva pilguga kõige toimuva järele. Aeg-ajalt laksusid nuudihoobid mõne aeglasema trääli selga, viivitajad kallati raske sõimuga üle. Lapsed nutsid, vihastades sellega saksilasi ja piitsahoobid vihisesid aina tihedamini.
Korraga haukide hääled elavnesid ja Ballimar märkas taamal künkahaljal kõrgumas talu, mida ümbritses muldvall koos teritatud teivastest tara ja viimase vastu veeretatud raskete kividega. Mitu korda kuulis ta sõna “Wulfgard” ja mõistis, et see oligi sakside edelingi kants. Wulfgar Wulfingi talu, odal… Hundiõu… See oli rikas linnus, jõukus paistis igast selle nurgast välja. Kaugemal sõid pudulojuste karjad rohtu, neid valvasid träälid ja paar frilingit; päevatõusu poole laiuvad sulapõllud mustendasid rammusalt; veeti palke ja tehti muid igapäevaseid töid. Oli näha, et peremehe ja isanda eemalolekust hoolimata ei lastud träälidel laiselda. Väravapostid olid oskuslikult nikerdatud; neid poolteise odavarre kõrgusel ühendavale piidale oli sisse lõigatud hundipea kujutis ja naelutatud kuivanud hundikäpp – nagu Wulfingide suguvõsa lipuodalgi. Üle teivastara paistsid kõrged kojad ja aidad, suured laudad ning panipaigad. Ballimar polnud veel kunagi nii suurt linnust näinud. Kuigi Beanstan Kimbrung oli olnud rikas, polnud tal siiski nii vägevat talu.
Inimesed tulid neile käratsedes vastu; ees jooksid lapsed ja koerad, neile järgnesid väärikamalt vanemad suurhaukid. Oli selge, et sõnum edelingi vaenukäigult naasmisest oli toonud kohale rahvast ka naabertaludest, sest vaevalt oli isegi Wulfgaril nii arvukalt kodakondseid, hoolimata kogu ta rikkusest. Trääle ning sõjavange tabas kivi- ja soparahe; poisikesed kiskusid sõjaretkelt naasnud isade või vendade käest nuudid ja rooskasid orje põhjalikult. Penid puresid lõrinal träälide lapsi ja urisesid tulijate peale, ent ei söandanud pikakasvulistele kimbritele säärde karata. Naised ning vanurid pärisid uudiseid retke kohta ja olid õnnelikud, et näevad taas kalliks peetud nägusid, kuid paljud naised ja tüdrukud itkesid lohutult kanderaamide juures, millega veeti Wulfgardi surnuid ja vaenuhoobist rängemini tabatud haavatuid. Mõned vanaeided ulgusid ahastavalt poegade laipade juures, sealsamas hõiskas keegi rõõmust, et sugulased või omakesed olid võõrsilt elusana naasnud. Paljud pidid murest murtult leinama otsasaanud kähmureid, asjatult silitama surmakangestuses irvitavaid või kõverasse krampunud kaaskondlaste nägusid. Vihaste haukide hoobid sadasid nii raevukalt kimbritele kaela, et sõjamehed pidid inimesi odavartega eemale rõhuma. Ballimar ajas end vaenlaste ahastust nähes uhkelt sirgu, tundes oma metsiku hinge tumedates soppides sünget rahulolu; ta ei teinud kividest ja kaigastest, mis tema ümber vuhisesid, väljagi.
Kui voor oli väravast sisse jõudnud, ruttasid ligi Wulfgari träälid, haarasid tulijate õlult kandamid ning tassisid need aitadesse või panipaikadesse, mis erinevalt Ballimari rahva tavadest olid ehitatud madalate postide otsa. Saaki kanti jooksujalu varjule, sõdalased kiirustasid orje nuutidega takka, Wulfgardi õuel valitses kirjeldamatu lärm, kanad siblisid kaagutades meeste jalgade vahel, haned lehvitasid erutatult tiibu ja koerad haukusid.
Edeling Wulfgarile tuli vastu keskealine ilus valgekäelise rõivastes naine. Tema kõrval oli pikk laiaõlgne noormees, kes sarnanes nii silmnähtavalt edelingiga, et Ballimaril, kes kõike toimuvat tähelepanelikult jälgis ja hundi kombel haavatud küünarvarrelt verd ning haavalima lakkus, polnud raske temas ära tunda Wulfgari nooremat poega. Vanem, kes oli samuti pikk ning turske, astus tervitades koos isaga omastele lähemale. Ballimar langetas pilgu, et keegi ei märkaks sellest õhkuvat
