avas juba vastuvaidlemiseks suu, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. Lõppude lõpuks pole tema asi rääkida isale, kuidas poeg talle antud nime vihkab.
"Mõtlesin, et kui sa vastu ei ole, võiks ta panna sinna teise korruse külalistetuppa," tegi ta kähku teist juttu. "Ma ühe kapipoole tegin juba tühjaks, homme koos Dorisega seame ülejäänu korda!"
Teise korruse külalistetuba kiideti igati heaks ja Kadi tundis hetkeks lausa lapselikku uhkust.
"Täna õhtul on telekas täitsa hea film!" üritas ta optimistlikult, kuid nagu oligi karta, raputas Tõnis pead.
"Vaata üksi, kullake! Ma pean veel tööd tegema, homse kõne tekst tahab redigeerimist ja üldse. Ehk oleksid nii hea, keedaksid mulle natuke kakaod?"
"Heameelega!" noogutas Kadi ohates.
4
Kui Kadi järgmisel hommikul koos Dorisega teise korruse külalistetoale viimast lihvi andis, saabus kohale tema südamesõbranna Inga.
Täpsemalt, südamesõbra tiitli oli Inga endale ise võtnud. Kunagi algkoolis olid nad paar klassi koos õppinud, kuid mingeid eriti lähedasi suhteid siis nende vahel polnud. Inga eelistas seltsida klassi priimuse või siis mõne jõukamast perest pärit lapsega, toona vaikne, hiirena hall Kadi talle erilist huvi ei pakkunud. Siis sõitsid ta vanemad ära, Inga kadus silmapiirilt ja Kadi mõtetest ning ilmus lagedale alles siis, kui Kadi oli juba abielus ja Tõnise juurde kolinud. Ta lausa kiljus jällenägemisrõõmust, kallistas Kadit nii, et tol hing kinni jäi ning jutustas seda stseeni mõnevõrra murelikul ilmel jälgivale Tõnisele, kui head sõbrad nad kooliajal olnud ning kuidas kuri saatus nad õrnas eas lahutas.
"Aga nüüd oleme jälle koos!" suunas ta Kadile õnnest särava pilgu. "Me hakkame teineteisel tihti külas käima, ma aitan sul linna seltsielusse sisse elada, ma tean küll, kui halb on uues kohas üksi alustada!"
Oma lubadust ta pidas: juba samal õhtul lõi ta letti äärmiselt põhjaliku info vähemalt paarikümne avaliku elu tegelase kohta, alustades sellest, kes kelle sugulane on ja lõpetades raudkindlate andmetega, kes kellelt tripperi saanud. Kõik need võõrad nimed keerlesid õhtu lõpuks Kadi peas kui karussell, ta suutis ainult juhmi näoga enese ette jõllitada ning aeg-ajalt masinlikult noogutada. Tõnis aga paistis vestlust nautivat (nojah, temale kui kohalikule olid need inimesed kõik tuttavad!), oli õhtu lõppedes üliheas tujus ning andis nende sõprusele oma õnnistuse. Inga hakkas neil käima kui mitte iga päev, siis vähemalt ülepäeviti ning püsivus viis sihile: Kadi harjus temaga ja kui sõbranna mõni päev nähtavale ei ilmunud, tundis temast puudustki. Inga oli momendil, pärast ebaõnnestunud abielu ja paari enam või vähem tõsisemat suhet vaba ja vallaline, mis võimaldas tal osaleda kõikidel üritustel sünnipäevast piknikuni ning mõnikord poetada end ka ametlikule vastuvõtule. Kadi polnud loomulikult nii naiivne, et arvata, nagu teeks sõbranna seda omakasupüüdmatult, kuid mis seal's ikka, keegi meist pole ilma puudusteta ja kust mõnda paremat ikka võtta on!
Tänagi tuhises Inge omainimesena otse kööki, pani uue masinatäie kohvi hakkama ning jõudis selle ajaga ühtlasi teha lühikokkuvõtte oma eilsest käigust sugulaste juurde ja välja uurida, kellele seda külalistetuba korda seatakse.
"Tunnen kaasa!" vangutas ta Thor Errolist kuuldes pead. "Pole midagi hullemat teismelisest, mina peaksin parema meelega kodus inimsööjat tiigrit. Andresel – mäletad, ma rääkisin sulle temast! – oli murdeealine tütar, käis vahetevahel isal külas, ei kõlvanud talle üks ega teine, mina ei osanud süüa teha ja mis kõike veel! Aga poisid on veel hullemad!"
"Aitäh, julgustasid!" ohkas Kadi, tundes salamisi heameelt, et oli suutnud vähemalt oletatavate narkootikumide koha pealt suu kinni hoida: lood maja tühjaks varastavatest ja vägivaldsetest narkaritest oli viimane, mida ta oma praeguses hingeseisundis vajas.
Kohv sai valmis ja jutule tuli hetkeks vahe sisse. Inga valas joogi tassidesse, küünitas suhkrutoosi võtma ja märkas siis Kalle Kahro nimekaarti, mis eilses segaduses oli jäänud vedelema sinnasamasse kapiservale.
"I-issand!" kiljatas ta sellise koloratuuriga, et Kadi arvas juba sõbrannat nägevat ämblikku või hiirt. "Kust sa said?!"
"M-mille?"
"Selle!" Nimekaart ilmus koos vahepeal lisandunud kohviplekiga ta silma alla.
"Omaniku käest!" Kadi kehitas mõnevõrra hämmeldunult õlgu. "Mis siis?"
"Kuidas – mis siis?" Inga oli isegi kohvi unustanud. "Sa tunned Kalle Kahrot?"
"Ta võttis minult eile intervjuu," ei hakanud Kadi midagi varjama."Aga miks sa nii närvi lähed?"
"Issake, sa veel küsid! Mu eluunistus on temaga tuttavaks saada! Ta on ju nii vaimustav mees!"
Kadi keeras pea viltu ja mõtles hetke asja üle järele.
"Ta näeb tõepoolest hea välja!" soostus ta siis.
"Milline kuivik sa oled! Näeb hea välja! Ta on jumalik, ju-ma-lik, saad sa aru! Ja tead sa, kui suur tal on?"
"Misasi… Ah see! Ei tea! Kui ta end eile esitles, siis füüsilistest parameetritest juttu ei olnud. Aga oota! Ma sain aru, et sa teda ei tunne, kustkohast sina siis neid mõõtmeid tead?"
Inga susises nördinult.
"No kuule! Seda teavad ju siin linnas kõik!"
"Jälle üks kahetsusväärne lünk minu hariduses!" nentis Kadi lausa vihastamapaneva ükskõiksusega. "Räägi parem, kas sa selle seeliku oled valmis saanud, mida sa õmblema hakkasid?"
"Mis pagana seelik?!" rehmas sõbranna käega kui tüütut kärbest eemale ajades. "Kas te veel kokku saate?"
Kadi mõistis, et Kalle Kahro teemast tal pääsu pole ja ohkas alistunult.
"Ei, Tõnis ei taha, et ma kellegagi Sõnumite juurest suhtlen."
"Jah, muidugi, kuidas ma võisin selle unustada!" laksas Inga endale vastu laupa. "Issake, miks ei võiks ta hoopis Uudistes töötada! Tõnis korraldaks vastuvõtu, ta tuleks kohale, sa saaksid meid tutvustada… Stopp! Sa ütlesid, et ta võttis sinult intervjuu! Kuidas, kui Tõnis vastu oli?"
"Ronis omaalgatuslikult aknast sisse!" Kadi muigas eilset meenutades. Tõesti, see lugu oli liig hea, et seda vaid enese teada jätta või siis jutustada nii tänamatule auditooriumile kui Tõnis ja Thalia. Sõbrannast on ikka vahetevahel kasu ka!
Inga ei petnud ta ootusi, oli tänuväärne kuulaja: kus vaja, vaikis, kus vaja, kommenteeris, ja isegi naeris õigetes kohtades.
"Sel mehel on stiili!" venitas ta tunnustavalt, kui Kadi lõpetanud oli. "Muide, see ootamatu ilmumine on ta lemmiktrikk, see töötab alati! Mäletad, kui siin käis see lauljanna… mis ta nimi nüüd oligi… ah, tead küll!"
"Ei tea!" tunnistas Kadi ausalt.
"Olgu, pole tähtis! Noh, ühesõnaga Kahro läks tema juurde ka sedasi salaja sisse, aga ei piirdunud sugugi ainult köögiga! Ta läks lauljanna hotellituppa…"
"Nojah, kui lauljanna oli hotellis, siis tal ju kööki ei olnudki!"
Võinuksid pilgud tappa, olnuks Kadi elu tõelises hädaohus. Teda ei peetud isegi vastuse vääriliseks.
"…läks hotellituppa, võttis ennast ihualasti ja heitis voodisse teda
