uskuma, et ta tõesti teab.
Nüüd aga selgus talle, et ta ei tea üldse mitte midagi ning Susy hüüatus, “Hei, vana Fred!” võis olla nende kamba harilik tervitus – kuna nad kõik olid ju “vanad” ja kõigil hüüdnimed nende eraviisilises žargoonis – või varjas see tervitus kaassüüdlase läbitungimatuid sügavusi.
Pealtnäha oli Susy Gillow’d nähes väga rõõmus, ent ta oli parajasti rõõmus kõige üle, rõõmus, et saab oma rõõmu näidata! See tõsiasi tegi abikaasa relvituks ning sundis teda oma rahutust häbenema. “Sa pead kogu selle asja õige varsti korralikult läbi mõtlema, või muidu pead sellele mõtlemisest üldse loobuma,” oli mõistlik, kuid tagajärjetu nõuanne, mida ütles Nickile ta sisehääl päeval pärast Gillow’ saabumist. Ikkagi hakkas ta mõte palavikuliselt tööle.
Fred Gillow ei ilmutanud kuidagi, et tal oleks aimu, nagu häiriks ta kellegi hingerahu. Päev päeva järel peesitas ta Lido ranna liival, käed kukla taga, kuulas Streffy tähendusetut jutuvada ning jälgis Susyt uniselt pilukil silmil; ent miski temas ei reetnud, nagu tahaks ta naisega omavahele jääda, või tahtagi rääkida temaga teistest eemal. Rohkem kui iganes näis ta olevat rahul oma rolliga tänuliku pealtvaatajana, kelle ees etendati kulukat vaatemängu tema eralõbude rahuldamiseks. See idüll kestis, kuni mees kuulis Susyt ühel hommikul veidi nurisevat aina hullema kuumuse ja sääskede nuhtluse üle, Fred aga lausus seepeale rahulikult, nagu oleks nad teemat juba kaua arutanud ja viimaks otsusele jõudnud: “Minu nõmm on igatahes valmis igal ajal peale esimest augustit.”
Nick kujutles, et Susy punastas seepeale väheke ning ajas end sirgu järsemalt kui harilikult, kui puhus ebemekese peopesalt üle loksuva kanalivee nende all.
“Šotimaal on praegu palju jahedam,” lisas Fred toonil, mis Nickile tundus nagu ebatavaline pingutus olla otsekohesem.
“Oh, kas tõesti?” torkas naine rõõmsalt; ja lisas salapäraselt uhkustaval häälel, ise keereldes oma kõrgetel kingadel: “Nickil on siin veel tööd teha. See peab meid siin kinni kogu suve, vist.”
“Tööd? Jama! Need haisud siin viivad teid hauda.” Gillow vahtis kaabu ääre alt üles taeva poole tõredal pilgul; siis aga tuli lagedale uue väitega, mis kõlas nagu jonniva lapse suust: “Mina arvasin, et oleme juba kokku leppinud.”
“Miks,” küsis Nick naiselt samal õhtul, kui nad pärast õhtustamist Lidol taas Ellie jahedas salongis seisid, “miks Gillow arvas, et oleme kokku leppinud, et läheme augustis tema nõmmele?” Mees teadis, et imelik on nende sõpra perekonnanime järgi mainida, ning ta punastas seda eksitust taibates.
Susy oli lasknud pitsilisel keebil põrandale libiseda ning seisis mehe ees ähmaselt valgustatud toas, sale ja kiirgavvalge tumedate kardinate taustal.
Ta kergitas ükskõikselt kulmu. “Ma ütlesin sulle ju ammu, et ta ootab meid augustiks sinna.”
“Sa ei öelnud, et oleme nõus.”
Naine muigas, nagu oleks Nick öelnud midagi niisama tagamõttetut nagu Fred. “Ma olin kõigega nõus – kõigi pakkumistega!”
Mida sai mees vastata? Nimelt siin oli põhimõte, millele nende leping tugines. Ja kui ta ütleks: “Ah, aga siin on asi teisiti, sest ma olen Gillow’ peale armukade,” siis mis valgust see vastus tema minevikule heidaks? Aeg olla armukade – kui niisugune antiikne suhtumine oleks üldse kuidagi kaitstav – oleks võinud olla enne abiellumist ning eelkõige enne kõigi heldete andide vastuvõtmist, mis aitasid selle abielu võimalikuks teha. Nüüd pani mees väheke imeks, et sedalaadi takistused talle tookord üldse muret ei teinud. Tema enda järjekindlusetus ärritas teda ning suurendas pahameelt Gillow’ vastu. “Minu meelest ta mõtleb, et oleme tema omad!” porises ta omaette.
Ta oli tugitooli istuma vajunud, Susy lähenes talle üle häilivate arabeskidega põranda, libistas end mehe jalge ette, surus sihvaka keha ta vastu, vaatas mehele alt üles otsa ja sosistas õrnalt: “Meil pole vaja kuhugi minna, kui sa ei taha.” Sel korral oli tema kuulekus väga meeldiv; mees embas teda ja sosistas enne suudlust: “Siis me sinna ei lähe.”
Naise kallistusele vastates tajus mees kogu õnneliku isaduse nõusolekut mis tahes tulevikuga, kui see vaid võimaldab neile piisavalt niisuguseid hetki nagu praegune; ning kuni nad üksteisest vaikides kinni hoidsid, hakkasid mehele varasemad kahtlused ja usaldamatus tobedalt ebaõiglasena tunduma.
“Jäägem siia nii kauaks, kuni Ellie seda lubab,” ütles Nick tajudes, et varjulised seinad ja läikivad põrandad on nagu maagiline kaitsevall tema õnnetunde ümber.
Naine sosistas, et on nõus, ning tõusis, unerasket kätt õlale tõstes. “Oh kui hirmus hiline aeg juba on… Kas teed mu korseti haagid lahti…? Oo, meile on telegramm.”
Ta võttis selle laualt, rebis lahti ja põrnitses hetke vaikides sõnumit. “See on Ellielt. Ta tuleb homme.”
Susy pöördus ning ta pilk eksles rõdul. Nick astus naise juurde, käsi embuseks ette sirutatud. Kanal nende all laius varjus, kuud ei paistnud, võbelevad tulukesed seda kallastelt piiramas. Nendeni kandus viimne muusikaheli kaugelt gondlilt; heli vaibus kõrgusse, lämbesse tuuleõhku.
“Armas vana Ellie. Ikka endine… Ma soovin, et see kõik kuuluks ainult sulle ja mulle,” ohkas Susy.
VIII peatükk
See polnud proua Vanderlyni viga, et peale tema saabumist ei paistnud loss enam Lansingitele kuuluvat.
Daam saabus säherduses üleüldise vastutulelikkuse meeleolus, et Susyl oli võimatu, kui nad viimaks omavahele jäid, kõike, ka iseenda hiljutist suhtumist, näha vaid heatahtlikus valguses.
“Ma teadsin, et sa oled läbinisti ingel, kallis, mis sellesse kõike puutub, sest ma teadsin, et sa mõistad mind – eriti praegu,” kuulutas Ellie, ta kitsad saledad käed Susy omi hoidmas, ta suured silmad (nii Clarissa moodi) tulvil endisi rõõme ja tulevikuplaane.
See usalduslikkuse puhang oli Susy Lansingile ootamatult vastumeelne; ta polnud veel kunagi nii kuumadele kiitustele nii külmalt reageerinud. Ta oli alati kujutlenud, et õnnetunne muudab inimese – nagu proua Vanderlyn näis eeldavat – teiste inimeste õnne suhtes sallivamaks, ükspuha kui kaheldavatest osistest see ka koosneks; ning ta tundis peaaegu häbi, et vastab sõbra ülevoolavusele nii loiult. Kuid tal endal ei olnud mingit tahtmist oma õndsalikku rõõmu Elliega jagada; ja miks ei võiks siis Ellie samasugust delikaatsust ilmutada?
“See kõik oli niivõrd täiuslik – saad aru, armsaim, ma olen sündinud selleks, et õnnelik olla,” jätkas daam, justkui mingi säärase ebahariliku karakteristiku omamine muudaks ta eriliste privileegide poolest väljavalituks.
Susy vastas veidi järsult, et tema on alati arvanud, et nad kõik on õnnelikud.
“Oh ei, kullakene, mitte majapidajanna ja ämmad ja teised manulised, kõik sedasorti rahvas. Nad ei teaks, kuidas seda saavutada, kui ka püüaksid. Aga sina ja mina, kallis…”
“Oh ma ei pea end miskit moodi eriliseks,” katkestas teda Susy. Ta tahtis lisada: “Mitte sinu moodi, igatahes…”, kuid mõni minut tagasi oli proua Vanderlyn talle öelnud, et palazzo on tema käsutuses kogu ülejäänud suve ning tema ise viivitab seal seni – kui lubatakse! –, et korjata kokku oma asjad, ja asub siis teele St. Moritzisse. Selle teadaande mõju meenutus taltsutas Susy iroonilist tooni ning sundis teda vestlust juhtima ohutumale, kuigi mitte vähem haaravamale teemale, nimelt et missugusel hulgal päevaseid ja õhtukleite nõuab hooaeg St. Moritzis.
Kuulates
