Aga see oli kaks aastat tagasi.” Väike tüdruk põimis käed Susy kaela ümber ja liibus tema vastu. “Kas siis varsti? Ma luban, et ei räägi kellelegi, kui sa ei taha.”
“Varsti lahutan? Muidugi mitte! Mispärast sa nii mõtled?”
“Sest sa paistad nii õudselt õnnetu,” ütles Clarissa Vanderlyn lihtsalt.
V peatükk
See märguanne oli tühine, kuid jäi Susyle meelde: nende esimesel hommikul Veneetsias oli Nick läinud välja, teda enne külastamata. Susy lebas kaua voodis, lobises Clarissaga ning ootas, et uks avaneks ja ta abikaasa ilmuks; aga kui laps oli läinud, oli ta voodist välja hüpanud ja Nicki tuppa vaadates, leidnud selle tühja olevat; vaid sedelike tualettlaual teavitas teda, et mees oli läinud välja telegrammi saatma.
See oli nagu armukese või isegi poisikese moodi käitumine, et mees pidas vajalikuks seletada oma äraolekut, aga miks ta lihtsalt ei võinud tulla ja seda talle öelda! Susy seostas vaistlikult selle väikese tõiga eemaloleva ilme varjundiga, mida ta mehe näol eelmisel õhtul oli näinud, kui Susy leidis ta kirja süvenenult; ning riietumise ajal küsis ta endalt ikka ja jälle, mis selles kirjas võis olla ning kas telegramm, mida mees oli saatma kiirustanud, pole mitte vastus sellele.
Susy ei saanud vastust. Kui Nick taas välja ilmus, meeldiv ja õnnelik nagu see hommikutund ise, ei pakkunud ta mingit seletust; ning üks naise eluaegseid põhimõtteid oli mitte esitada soovimatuid küsimusi. Seda mitte ainult armukadeda valvsuse tõttu omaenda vabaduse suhtes, mis oli samavõrd tugev kui respekt teiste inimeste vastu; ta oli juba liiga kaua tüürinud seltskondlike karide ja madalike vahel, et teada, kui kitsuke on läbipääs, mis viib südamerahuni; ja ta oli otsustanud hoida oma laevukest kanali keskel. Kuid seegi juhtum selitas end mällu, nõudes mingit sümboolset tähendust, nagu näiteks pöördepunkti tema ja abikaasa suhetes. Mitte et need suhted oleksid vähem õnnelikud, kuid nüüd vaatles Susy neid, nagu ta alati varem oli niisuguseid rõõme vaadelnud, nimelt ebakindla saarekesena tormide merel. Ta praegune õndsus oli täiuslik, kuid seda ümbritses lakkamatult ähvardav oht – kõik, mida ta teadis ja Nicki eest varjas, ning kõik, millest ta kahtlustas, et tema eest varjati…
Neist asjust mõtles Susy ühel õhtupoolikul umbes kolm nädalat pärast Veneetsiasse jõudmist. Päike oli juba loojumas ning ta istus palkonil üksi, vaadates palee lõigutud kujutist kanali lainevirvendustel vastu peegeldumas. Sel päevaajal oli ta enamasti alati üksi. Nick oli hakanud pärastlõunati kirjutama – nii oli ta öelnud ja nii ka toimis, ilmselt oli Muusa hakanud tal külas käima, ning mehel kujunes kombeks naise juurde naasta alles päikeseloojangul, et rannajärvel väike lõbusõit teha. Samuti oli ta viinud Clarissa, nagu harilikult, Giardino Pubblicosse, kus see kuulekas laps viisakalt, kuid ükskõikselt “mängis”. Clarissa tegeles eakohaste asjadega, nagu täidaks mingi ammu tähtsuse kaotanud traditsiooni nõudeid. Ning toonud lapse tagasi muusikatunni ajaks; selle kajad triivisid temani alt kaugest aknast.
Susy oli muutunud Clarissale äärmiselt tänulikuks. Kui last poleks, võinuks tema uhkus mehe töö üle saada veidi puudutatud ajuti esinevast tajumusest, et ta on välja jäetud ja unustatud. Kuna Nicki töö oli kõige täiuslikum õigustus, miks nad olid, kus olid, ning miks naine pidi tegema seda, mida pidi, oli Susy Clarissale tänulik, et tüdruk aitas tal end vähem üksikuna tunda. Clarissa kujutas endast teist poolt tema eneseõigustusest: pigem lapse kui Nicki pärast pidas ta suu, jäi edasi Veneetsiasse ning lipsas kord nädalas välja, et postitada üht Ellie numereeritud kirja. Ühepäevane kogemus palazzo Vanderlynis oli veennud Susyt, kui võimatu oleks Clarissat maha jätta. Pikk kogemus oli talle näidanud, et kõige rahvarohkemates majapidamistes olid harilikult kõige üksildasemad lastetoad, ning et see rikas laps on kaitsetu kurjade jõudude ees, mida ei tundnud vähem hellitatud väikesed; kuid tänaseni olid säärased asjad Susyle olnud pelgalt mõned inetumad tükikesed suures segases elumustris. Nüüd aga leidis ta, et tunneb seda, mida varem vaid kõrvalt hinnanud oli: tema ebakindel õndsus ilmnes talle nüüd uuest kaastundest laetuna.
Neist asjust ta mõtiskles, nagu ka lähenevast Ellie Vanderlyni naasmise päevast. Samuti mõtles ta uurivatele küsimustele, mida varuks hoida ning mida ta kavatses sellele leedile nelja silma all esitada, kui parajasti märkas üht gondlit, mis suunas oma käila trepi poole palkoni all. Susy kummardus üle rinnatise ja nägi pikka härrasmeest, üsna viletsalt riides, tema poole üles vaatamas, kui gondlist trepile kargas ning teda rõõmsalt tervitades loppis panamakübarat viibutas.
“Streffy!” hüüatas Susy niisama rõõmsalt, ning oli juba poolel teel trepist alla, kui mees talle vastu tormas, ähkides pagasit tassiv gondoljeer kannul.
“Ma loodan, et kõik on korras…? Ellie ju ütles, et ma ehk tulen,” hüüdis mees kimedal, aga lõbusal häälel, “ja ma pean saama tollesama rohelise toa, kus on papagoidega tahveldis, sest kogu mööbel seal on nagunii minu juuksevedelikust õudselt plekiline.”
Susy kiirgas tema poole sügavat rahulolutunnet, mida selle mehe juuresolek alati sõprades tekitas. Kõik olid ühel nõul, et terves ilmas pole teist nii inetut, kasimatut ja veetlevamat isikut kui Streffy; pole kedagi, kelles oleks ühendatud säärane varjamatu eneseimetlus ja häirimatu huumorimeel; pole kedagi, kes nii osavalt oleks pannud teisi uskuma, et tema neis head tuju tekitab, kui tema hea tuju põhjus oli tegelikult teine inimene ise.
Lisaks neile võrgutavatele omadustele, millest ühegi väärtust ei osanud keegi hinnata täpsemalt kui nende valdaja ise, oli Streffordil Susy silmis veel üks positiivne omadus, millest mees vist ise teadlikki polnud. Nimelt moodustas tema isik ainsa kindla ja muutumatu punkti keset umbmääraseid ja riuklikke kujusid, kes moodustasid Susy maailma. Sest naine oli alati elanud nii rahvusetute inimeste keskel, et need, keda peeti venelasteks, olid tegelikult Ameerikast pärit, ning need, keda võis pidada newyorklasteks, olid tegelikult Rooma või Bukaresti juurtega. See kosmopoliitne rahvas elas kodumaalt kaugel, majades, mis olid sama suured kui hotellid, või hotellides, kus klientuur oli sama internatsionaalne kui teenijaskond; kes olid omavahel inter-abiellunud, inter-armunud, inter-lahutanud üle kogu Euroopa, seejuures vastavalt kõigile koodeksitele, mis üritavad inimsuhteid reguleerida. Ka Streffordil oli eluase nende maailmas, kuid ainult üks kodu. See kodu, millest ta rääkis – ja arvatavasti ka mõtles – kõige harvemini, oli üks suur, hall ja igav maamõis Inglismaa põhjaosas, kus oli samavõrd üksluine ja enesega rahulolev elu, kuivõrd Streffy enda kirev, harali ja hajevil elu oli kestnud juba põlvkondade viisi. Selle maamaja elutunnetus ühes kõigega, mida see esindas, ilmutas end aeg-ajalt isegi Streffy hulkurliku eluviisi ja autoriteetide põlguse juures, tema jutus, ka tema suhtumises ühte või teise inimesse või aega või kohta, ning andis talle kindlamad piirjooned ja püsivama jalgealuse kui teistel marionettidel selles tantsus. Pealtnäha nii nende moodi, alati valmis neid üle trumpama paindlikkuses ja kohanemisvõimes, muiates eelarvamuste üle, millest ta lahti oli öelnud, alati naeruvääristades inimesi, kelle hulka ta kuulus, säilis Streffy kergluse all endine vanade uskumuste ja tavade skelett. “Ta kõneleb kõiki keeli sama hästi kui me kõik,” oli Susy kord tema kohta öelnud, “aga vähemasti üht keelt räägib ta paremini kui teised.” Ja Strefford, kui sellest märkusest kuulda sai, oli ainult itsitanud, nimetanud Susyt tobukeseks ning olnud väga meelitatud.
Kui mees temaga käsikäes trepist üles loivas, mõtles Susy sellele Streffy isikuomadusele uutmoodi kõrgemas valguses. Koguni tema ise ja Lansing, hoolimata vankumatult ameerikapärasest taustast, hoolimata vanamoelistest suhetest onupoegade-täditütardega New Yorgis ja Philadelphias, olid vaimselt niisama hajali kui kõikjal end kodus tundvad, umbes nagu kaubapakkujad rahvusvahelisel messil. Kui neid harilikult ameeriklastena kohe ära tuntigi, siis ainult seetõttu, et nad liiga korralikku prantsuse keelt rääkisid, ning et Nick oli liiga ausameelne, et olla “võõras”, ning liiga järsu käitumisega, et olla “inglaslik”. Kuid Charlie Strefford oli inglane oma ammu sissejuurdunud kommete kogu jõuga; ning Susys äratas see pikapeale tajumuse, kui kaunid võivad vanad
