kirja kaminasse, siis astus ta aeglaselt tagasi tooli poole. Sealsamas, ta küünarnuki juures lebasid neli saatuslikku ümbrikku ning tema järgmine ülesanne oli otsustada, mis nendega teha.
Kirjad kohe hävitada oli talle esmapilgul tundunud ainuvõimalik: see päästaks nii tema kui Ellie. Kuid sellise käiguga, näis talle, kaasneb ka lahkumine siit kohe homme hommikul, millega omakorda kaasneks väike teade Elliele, kelle kirjast oli ta asjatult saatja aadressi otsinud. Nojah, ehk teab Clarissa hoidja, kuhu tuleks lapse emale kirjutada; ei tundunud tõenäoline, et isegi Ellie laseks jalga lapsega mingit sidet kindlustamata. Igal juhul ei saanud täna hilisõhtul enam midagi teha – ei midagi muud kui töötada välja hommikuse põgenemise üksikasjad ning veidi ajusid ragistada, et leida asendus sellele peavarjule, millest nad ära ütlevad. Susy ei varjanud enda eest, millisel määral oli ta arvestanud nimelt Vanderlyni apartemendiga sel suvel: see lahendus oleks tuleviku väljavaateid tunduvalt lihtsustanud. Ta tundis Ellie suurejooneliselt heldet kätt ning oli olnud ette kindel, et kuni nad on tema külalised, oleks nende ainus kulutus mõni juhuslik kingitus teenijatele. Ja mis oleks alternatiiv? Tema ja Lansing olid oma lõpututes vestlustes niivõrd elanud sisse oma visiooni, mille moodustasid segamatud suvepäevad laguunis, kõrvetavalt kuumad tunnid Lido plaažil ning õhtud muusika ja unelmatega avaral palkonil Giudecca kohal. Nendest rõõmudest loobumise sundus ja Nicki sellest loobuma sundimine täitis Susy raevuga, mis küdes seda ägedamalt, et mees oli talle pihtinud: kui nad on Veneetsias end korralikult sisse seadnud, kavatseb ta “kirjutama hakata”. Juba hakkas Susy rinnas sündima kirjaniku abikaasa karm otsus kaitsta mehe privaatsust ja soodustada tema kohtumisi Muusaga. Jälestusväärne, lihtsalt jälestusväärne, et Ellie Vanderlyn ta niisugusesse lõksu meelitas!
Ega midagi – ei jää muud üle, kui kogu lugu Nickile avameelselt selgeks teha. Tühine intsident sigaritega – kui tühine see nüüd tundus! – oli talle näidanud, missuguse hoiaku mees võtab, ning talle mõista andnud, milline kompromissitu energia mehes võib peituda. Ta räägib kogu loo hommikul talle ära ning koos püüavad nad väljapääsu leida: Susy usk oma võimesse väljapääse leida oli väsimatu. Kuid äkki meenus talle proua Vanderlyni kirja viimase lause lõpp: “Kui sa mulle iganes midagi lahkuse poolest võlgned, siis palun, oma püha au nimel, ära hinga sõnakestki sellest kellelegi, isegi mitte Nickile…”
Mõistagi, nimelt seda ei olnud temalt kellelgi õigus paluda: kui sõna “õigus” ikka sobib üldse sellesse valede võrku. Kuid tõsi oli ka see, et lahkuse poolest võlgnes ta Elliele tõesti palju; ning see oli esimene vastuteene, mida ta sõbranna oli iganes otseselt palunud. Tegelikult leidis ta end täpselt samas olukorras, kust Ursula Gillow, sama argumenti kasutades, oli palunud tal jätta Nick Lansing. Jah, mõtiskles Susy, ent ka Nelson Vanderlyn oli tema vastu lahke olnud; ning raha, millega Ellie nii heldelt ümber käis, kuulus Nelsonile… Susy moraalsete standardite imelik ehitis vabises alusmüürideni, kui ta ausalt ei teadnud, kus asus ausus, kuna väära tuli kõikjal liiga palju ette.
Tema enese kimbatuse sügavus oli Susyle mõistatuseks. Ta oli varemgi “kitsas kohas” kinni olnud, ent oli olnud tõesti nii vähe neid olukordi, mis ühel või teisel moel oleks teda ahistanud! Oma minevikule tagasi vaadates näis see lakkamatute kompromisside ja kombineerimiste võrgustikuna. Kuid iial varem polnud ta tundnud säärast tunnet, et talle on jalg taha pandud, suu suletud ja tiivad kärbitud. Talle tegi ikka tuska väike vahejuhtum sigaritega ning see suur uus alandus raputas soola veel värskele haavale. Järelikult algab nende mesinädalate teine kuu pilvise taeva all…
Susy heitis pilgu helendavate osutitega emaileeritud reisikellale tualettlaual – see oli üks väheseid pulmakinke, mida ta oli soostunud vastu võtma – ning teda jahmatas hiline kellaaeg. Mõne hetke pärast tuleb Nick; ja Susy kurku tõusis ebameeldiv ärritus, mis hoiatas, et puhtast närvipingest ja nördimusest võib ta pursata mõne soovimatu sõna. Vana harjumus end alati vormis hoida sundis teda taas peeglisse vaatama. Ta nägu oli kahvatu ja kurnatud, kuid kärme ja osava kosmeetilise protseduuri järel olid väsimuse jooned vähem märgatavad. Ta läks üle toa ja avas käratult mehe ukse.
Ka Nick istus lambi all ja luges kirja, mille ta naist nähes kohe käest pani. Mehe nägu oli sünge – Susy arvas, et ta mõtleb ikka veel sigaritele.
“Ma olen väga väsinud, kalleim, ja mu pea valutab nii õudselt, et tulin sulle head ööd soovima.” Kummardudes üle mehe tooli seljatoe, pani Susy käed Nicki õlgadele. Mees puudutas ta kätt, ent pead kuklasse ajades ja talle alt üles vaadates märkas naine, et tema ilme oli endiselt tõsine, eemalolev. Esimest korda tundus, nagu hõljuks tema ja naise pilgu vahel mingi ähmane loor.
“Ma mõistan, sul oli täna väsitav päev,” lausus Nick hajameelselt ja surus huuled naise käele.
Susy tajus kardetud liigahtust kurgus.
“Nick!” hüüatas ta oma haaret tugevdades. “Enne kui lähen, pead mulle oma au juures vanduma, et sa tead, et ma ei oleks iialgi neid sigareid enda jaoks võtnud!”
Hetke vahtis mees talle otsa ning naine vahtis vastu samaväärselt raskel pilgul; siis tõusis mõlemas vastupandamatu olukorra koomilisuse taju ning Susy süümepiinad hajusid naerupahvakus.
Kui ta järgmisel hommikul ärkas, kallas päikesevalgust läbi vanast brokaadist kardinate ning selle murdumine Suure Kanali lainesäbarates tekitas võlvlael kuldsete joomete võrgustiku. Toatüdruk oli just asetanud kandiku õhukesele marketrii lauale voodi kõrval ning üle kandiku vaadates avastas Susy Clarissa Vanderlyni tõsise näokese. Seda tüdrukutirtsu nähes ärkasid temas taas seni uinunud vaevused.
Clarissa oli kaheksa-aastane, oma vanuse kohta väikest kasvu: ta väike ümar lõug küündis vaevu teeserviisi ääreni ning ta selged pruunid silmad uurisid Susyt läbi saialaadungi ribide ja üksiku teeroosi vanas Murano klaasist vaasis. Susy ei olnud teda kaks aastat näinud ning talle näis, et selle ajaga oli Clarissa kasvanud enesesse tõmbunud lapsest naiseliku tarkuse küpsuseni. Ta vaatas oma ema külalist lugupidamisega.
“Mul on nii hea meel, et te tulite,” ütles tüdruk vaiksel õrnal häälel. “Te meeldite mulle tohutult. Ma tean, et ma ei saa teiega palju koos olla, aga vähemalt hoiate mul silma peal, eks?”
“Silma peal! Ma ei tahaks sind üldse silmist kaotada, kui sa mulle nii ilusaid asju ütled!” Susy naeris, tõusis patjadelt ja tõmbas väikese tüdruku enda kõrvale.
Clarissa naeratas ja tegi endale siidisel voodikattel olemise mugavaks. “Oh, ma tean, et ma ei ole kogu aeg teie juures, sest te olete äsja abiellunud, aga te ju vaatate, et mu söögiajad oleksid korrapärased?”
“Miks siis, vaene kallike? Kas alati ei ole?”
“Mitte siis, kui ema on ära nendel tervisvetel. Teenijad ei kuuletu mulle alati: näete, et ma olen oma vanuse kohta liiga väike. Aga mõne aasta pärast nad muidugi kuuletuvad, nad peavad – isegi kui ma väga palju ei kasva,” lisas ta teraselt. Clarissa sirutas käe ja puudutas pärlikeed Susy kaelas. “Need on väikesed, aga väga head. Kui reisile lähete, ei võta ju teisi kaasa?”
“Teisi? Taevake! Mul pole teisi – ega saa ka kunagi olema, vist.”
“Ei ole teisi pärleid?”
“Ega muid kalliskive.”
Clarissa tegi suured silmad. “Kas see on tõesti tõsi?” küsis ta, nagu näeks midagi enneolematut.
“Liigagi hirmus tõsi,” tunnistas Susy. “Aga ma arvan, et saan sundida teenreid mulle ikkagi alluma.”
See teema ei paistnud Clarissat enam huvitavat, sest ta uuris oma kaaslast endise tõsidusega. Hetke pärast tuli ta lagedale uue küsimusega.
“Kas sa
