karisid.
Robert ei kasutanud kunagi oma teadmisi kulissidetagusteks mängudeks ega ka skandaalse kuulsuse tekitamiseks. Seda ei lubanud tõelise džoki eetika, kuigi see ei langenud sageli kokku tema väljaandjate arusaamaga ajakirjanduse alustest.
Väljaandjate arvamus teda üldiselt ei huvitanud. Oma ajakirjanikutöösse suhtus Robert kui ajutisse nähtusesse, kui kirjanikutöö stardipakusse. Vastasel juhul ei oleks üldse olnud mõtet pärast ülikoolist saadud bakalaureusekraadi tulla siia, sellesse tegemiste, askelduste, närvilisuse ja skandaalide maailma. Kuid ta ei suutnud kuidagi määratleda, millest alustada oma esimesi samme uues valdkonnas. Millises žanris ja millise teosega minna suurde kirjandusse, et seal kohe märgatav positsioon haarata?
Nagu takistussõidus, kus uustulnuk õnnestunud paigutuse ja hea ratsu puhul võib endale nime tehes otsekohe liidrite hulka jõuda. Kirjandus tuleb oskuslikult saduldada ja hüpata üle takistuste, kutsudes vaatajate, see tähendab lugejate hulgas esile vaimustust. Ta jõudis endale isegi mõned pseudonüümid välja mõtelda, sõltuvalt sellest, millises kirjandusliku loomingu vallas ta edu taotlema hakkab.
Viimase kahe aasta jooksul oli Robert unistuste vallast oma ideede praktilise realiseerimise staadiumisse jõudnud. Spetsiaalselt sisseviidud kirjanduslikus vihikus oli ta määratlenud kolm valdkonda, mis edu tõotasid. Kõigis kolmes määras ta kindlaks kolm tulevaste teoste pealkirja. Ta oli jõudnud visandada isegi nende süžeelised skeemid, määratledes need loomulikult žanrite kaupa. Kolm ja üheksa on õnnelikud arvud.
Loomulikult oli see alles algus. Oma iidoliks ja jäljendamise objektiks tulevases kirjanikukarjääris valis ta Georges Simenoni. Kõigepealt tema loomingulise viljakuse pärast. Viis-kuus raamatut aastas, rekordiks kaksteist, see tähendab üks raamat kuu jooksul – see on rohkem kui muljetavaldav tulemus. Loomulikult hakkab Robert sellele tööle lähenema tõsisemalt, see tähendab seda, et tema jaoks on üks raamat aastas piisav. Ta ei ole veel kolmekümnene, tähendab seitsmekümnendaks eluaastaks on tema linnast väljas paikneva villa, mis on ehitatud teenitud honoraride eest, teisel korrusel asuva kabineti peitsitud tammepuust raamatukappi kogunenud muljetavaldav valik autoriteoseid. Miinimum viiskümmend, kuid see arv võib läheneda ka sajale. Kui siia lisada veel maailma peamistesse keeltesse tõlgitud väljaanded, on kahest kapist vist vähe. Kapp peaks hõivama kogu seina töölaua vastas.
Simenon ei tunnistanud tehnikauuendusi. Liitrine tindipudel, hariliku sulega sulepea ja tekstid, mis paberile pandud puhtana, ilma parandusteta. Nüüd, informatsioonisajandil, on tehnilised võimalused loominguks märkimisväärselt laienenud. Kui ei meeldi, võib midagi ka käigu pealt ringi teha, ilma et etteantud tempo kannataks. Ei pea kirjutama järjekorras, proloogist epiloogini, võib tarvitada igasugu jaotusi ja kirjanduslikke veidrusi, alludes vaid muusa soovile. Ja lõpuks küljendada kõik see, mis välja tuli.
Teiseks, kirjanik Simenoni edu pärast naiste juures. Esikohal kirjandus ja teisel seks või vastupidi, alguses voodisse ja kogu ülejäänud aeg kirjutamisele. See ei olegi tähtis. Peamine on mitte jätta end ilma edukusest ja rõõmudest mõlemas valdkonnas.
Simenoni sõnade järgi olevat tal olnud kümme tuhat naist, endise naise sõnade järgi kaksteist tuhat. Loomulikult oli see liialdus, eriti nullidega. Võib-olla oli see kirjanduslik liialdus, mehe hullumeelne unistus. Peale selle, nagu teada, ei põlanud kirjandusguru ka prostituute, keda ta pärast järjekordse oopuse valmimist hulgi, tükki viis korraga, endale palkas. Inglise lordi pojale selline asi küll ei sobi.
Kuid mingi mõistlikuma hulgaga, loomulikult mitte ärilisel pinnal, tasuks lähemalt tutvust teha küll. See aitaks kaasa mitte ainult emotsionaalse pinge langusele nagu Simenonil, vaid ka alateema paremale tundmisele. Nimelt oli Robert juba otsustanud, et üks võimalikest žanritest, mis tooks kirjanduspõllul kaheldamatult edu, on armastusromaan.
Kusjuures mitte tüüpiline, vaid esmajärjekorras meestele suunatud. Mehed ei vaja vähem armastust, hingesoojust, mõistmist, kaastunnet, siiralt vaimustatud komplimente ja peenetundelisi meelitusi kui naised. Seda teadis Robert suurepäraselt omast käest ning arvas teadvat, et seda vajavad ka teised. Eriti just praegu, maailmavaate iseseisvumise ja pea peale pöördumise ajal, mil hapraid, haavatavaid ning õrnu, nagu kaheksateistkümnendast sajandist pärit mehi-romantikuid ümbritsevad kalgid, energilised, kavalad, vabameelsed naiskiskjad.
On aeg ringi kirjutada keskaegne muinasjutt Punamütsikesest ja hallist hundist, muutes sündmustikku ja tegelaskujusid. Loomulikult ei ole veel kõik selliseks muutunud, kuid tendents selle poole on olemas.
Kui selle protsessi peatamiseks mitte vahele astuda, siis tsivilisatsioon, mis on üles ehitatud kahe sugupoole vastastikusele mõjutamisele ja koostööle, leiab paratamatult oma otsa ning maakeral hakkab valitsema surm ja kaos. Nendest apokalüptilistest prognoosidest hakkas Robertil ootamatult ebamugav ja külm. Ta avas isegi silmad, nagu peletaks ta endast eemale hirmsat unenägu. Ümberringi ei olnud midagi muutunud, kõik džokid olid endiselt pinges, keskendunud ja enesesse süvenenud nägudega. Robert vaatas kella. Kurat, stardini on jäänud vähem kui kümme minutit. Tegelikult võib ta veel viis minutit kõrvalistele mõtetele kulutada, kuid pärast seda tuleb end areenile minekuks ette valmistama hakata.
Ta heitis pilgu oma hõbe- ja vaarikavärvi džokiülikonnale, kohendas peas samades firmavärvides kiivrit ja sulges taas silmad, pöördudes tagasi oma kirjanikukarjääri juurde. Vahel muidugi dramatiseerib ta olukorra vastassugupoolega üle. Nähtavasti avaldab siin mõju isiklik ebaõnnestunud kogemus. Kaks isiklikku draamat järjest teeksid igaühest naistepelgaja ja elust eemale tõmbunu. Oleks paras aeg leida varju mingis meeste kloostris või piiblikoguduses, mis hingehaavu ravib. Praegu usaldas ta vaid naissoost hobuseid. Vähemalt neid oli ta juba ammu õppinud mõistma ja kindlakäeliselt juhtima. Kuid nagu selgus, märadega suhtlemise kogemus ei sobi inimtõule.
Kui märadega suhtlemise probleeme võib arutada iga tallimehe, treeneri või džokiga, siis isikliku elu rindel ei saa sellest rääkida isegi kõige parema meestuttavaga.
Kes tahab oma nõrkusi ja lüüasaamisi tunnistada? Naised vaatavad nendele asjadele hoopis lihtsamalt. Meesterahvas on algusest peale üksik. Ka on mees oma sisemiste kannatuste paljastamisel palju tagasihoidlikum kui naised, ta ei ole nii aval oma hingevajaduste ja – puhangute väljendamisel.
Järelikult on vaid üks väljapääs – valada need niinimetatud kangema soo probleemid ühtsesse heasse kirjanduslikku vormi. Kes veel kui mitte tema, kes on neid piinu ise üle elanud, võiks täita seda karjuvalt tühja nišši? Esineda meeste armastuse ravitseja ja prohvetina, ehtsa romantilisuse õilsameelse trubaduurina inimestevahelistes suhetes. Ülistada meeste tunnete ülevust ja ohvrimeelsust.
Kuid teisest küljest tekib kohe probleem valgustatava materjali uurimisega, eriti just vastassoo esindajate puhul. Armastusromaan eeldab mitte ainult kangelase, vaid ka kangelanna olemasolu. Peale selle peavad kangelased olema võimalikult usutavad ja veenvad. Selles seisneb tema enda jaoks peamine vaev ning see on siiani takistanud tema loomingulise protsessi arengut, üleminekut eesrindliku teose kirjutamisele, kuigi pealkiri ning sündmustiku kanvaa on juba olemas.
Muide, pealkirjaga ei olnud algusest peale probleemi. Neid pudenes nagu küllusesarvest. Pealkirju oli kogunenud terve valik, kuid kahjuks vastavalt saadud kogemustele rohkem pessimistlikke ning seetõttu kuidagi trafaretseid ja talumatult kõlavaid. “Üksiku mehe süda”, “Mehe pisarad”, “Armastuse püünised”, “Ka mehed nutavad”, “Üksik ratsamees”, “Vägivald südame kallal”, “Armastuse sadulast maha”, “Ületamatu armastuse barjäär”, “Kus oled, mu arm?”, “Miks ma üksi olen?”, “Igaveseks maha jäetud”, “Uuesti maha jäetud”, “Kaotatud tunded”, “Armastusest väsinud”, “Armastuse loojang” ja muu selline. Refrääniks kõigele sellele mõtles ta välja tunnuslause. “Ka mehed armastavad, kui neid armastatakse.” Jah, tuleb tunnistada, et metsikule ratsule ilusaid tundeid sisendada
