osavama ratsaniku sadulast maha lüüa või vastupidi. Kuid tema romaanides, nagu naiste omadeski, peab olema õnnelik lõpp. Alguses, esimestes peatükkides meeste rohked, kuid ümbritsevate eest varjatud pisarad, seejärel, lõpu poole avali ja õnnelik mehelik naeratus. Sujuv, loomulik ja loogiline üleminek süngelt tragöödialt ning hingematvalt, üdini tungivalt draamalt pidulikule karnevalile ja võidusaluudile. Võidupaatos ülemaailmse kurja üle, jagamatu armastuse draakoni, tühja seksi ja primitiivsete tunnete vampiirluse üle, üksinduse vähkkasvaja üle – armastus on igavene ja võidab alati. Vähemalt peab võitma, kas või raamatutes.
Sel koidukiire sähvatuse hetkel süngel mõtete ööhorisondil kuulis Robert ootamatult, kuidas kõik tema ümber liikvele läks. Kõrva ääres kostis võistluste korraldaja tuttav, lõbus ja läbilõikav hääl:
“Härrased, ärgake! Palun teid võistlema!”
“Jah,” mõtles Robert süngelt silmi avades, “see kutse on ka mulle. Veel üks naljakas traditsioon briti ratsavõistlustel – asjaarmastajate poole pöördutakse sõnaga “härra”.”
3. peatükk
ANNA ÄRKAS HARJUMATULT VARA. Oli see tingitud eilsetest erutavatest muljetest ja emotsioonidest, mis väljendusid mingites kaootilistes ning imelikes erootilistes unedes ja sundisid lihahimust oigama ning linade vahel visklema? Või siis lihtsalt sellest, et ta unustas eile aknale kardinad ette tõmmata ning seetõttu pimestasid eredad valguskiired tema silmi. Mõne aja juurdles ta selle üle, mida esmajärjekorras ette võtta. Võiks näiteks püüda uuesti uinuda ning vaadata originaalne seriaal lõpuni. Selleks tuleb aga vähemalt teine külg keerata, et oma eilse päeva jooksul juba kergelt päevitunud silmnägu rikkalikust looduslikust valgusallikast ära pöörata. Loomulikult oleks parem end kätte võtta ja laiskusest ning unisusest jagu saada. Tõusta ning paljaste jalgade lohinal minna paar meetrit aknani ja tõmmata kardinad ette.
Kuid on ka teine võimalus. Ta on juba teist päeva Hurghadas ning saja meetri kaugusel rannast ilmaasjata voodis vedelemisele aega raisata ei ole sugugi mõistlik tegu, pigem pillav. Seda enam, et nii kordaläinud eilse päeva ja paljutõotava perspektiivi puhul tuleks seda täna jätkata.
Välja magada võib end kodus, lumises Grazis suleteki all, püüdes poole kõrvaga külmast kähisevaid mägituuli, mis kaeblikult laulavad oma meloodiaid vanaaegsete majade akende taga, punaste kivikatuste kohal, kitsastel tänavatel.
Hommikusöögi ajal restoranis seisab tal ees see, mida võib nimetada kohtumiseks suurepärase leiuga rannalt. Enne hommikusööki aga võiks ümbruskonnas ringi jalutada ja juba päris virgena püüda leida selgust selles, mis temaga praegu toimub. See peaks aset leidma jalutuskäigu ajal palja jalu mööda liivaranda ning vees. Meditsiiniteooria järgi peaks see aitama kaasa organismi tervendamisele ja bioenergilise potentsiaali tõstmisele… Ehk aitab see tal toime tulla kaosega, mis valitseb ta hinges eilsest alates. Hommikul enne sööki võib ju ka ujuda, et parandada isu ning selgitada teadvust. Rannas on kõige parem see, et ei ole vaja muretseda liigsete kalorite pärast, sest suheldes päeva jooksul mere ja päikesega, kaob kõik. Kui siia liita veel suhtlemine mehega…
Selle mõtte juures langes ta pilk hooletult voodi kõrvale visatud naisteka kaanele. Kaanel oli kodukleidis, suurte rindadega, õlgadeni langevate punaste kiharatega piiga, ebaloomulikult tahapoole paindunud mustavuntsilise, mustas maskis, mustas mantlis, valges särgis ja tugevasti ümber lihaseliste kintsude liibuvate pükstega matšo kaenlas. Selle kohta võiks öelda – kuum armastus pampas kaktuste varjus mustangide hirnumise saatel.
Armastuse vulkaan, mis õilsa ja seksika loomakasvataja, kes maski all oskamatult oma õilsat päritolu ja paksu rahakotti varjab, enda alla mattis. Kireleek, mis haaras kirgliku, unistava ja vaese senjoriita, kes ei teadnud veel midagi oma krahvinnatiitlist ja muinasjutulisest pärandusest oma ajaloolisel kodumaal Hispaanias, varandusest, mis oli peidetud suguvõsa lossi keldritesse kusagil Kastiilias või Granadas.
Raamatu sokutas talle tee peale kaasa Inessa – parim sõbranna ja suur raamatusõber. See raamat pidavat olema “armastuse kihvtine nõiajook”, oli ta öelnud, sarnanedes ise täidlasele kaunitarile raamatu kaanelt.
“See on sulle, Anna, seksuaalse ja kirjandusliku hariduse täiendamiseks. See aitab sul lennukis aega surnuks lüüa ja täita vahet, mil kohapeal midagi sobivamat leiad. Pean silmas kedagi sama temperamentset nagu raamatu kaanel. Vabanda, tahtsin leida midagi tüüpilisemat idamaade jaoks. Mingit kolmekümneaastast šeiki musta habeme ja kuldsete rõngastega ninas, kõrvas ja kõikides sõrmedes, kuid ei leidnud. Oleksid sa varem öelnud, oleksin rohkem püüdnud.”
“Aitäh kingituse eest, Inessa! Pole hullu, tulen toime ka ilma kullaga kaetud araabia ülikuteta. Tean sinu maitset ja võin ise lõpuni mõtelda. Tundmatu araabia kurjategija poolt otse rannast röövitud kangelanna ärkab suurel ja koheval vaibal siidist telgi keskel täiesti paljana. Sel hetkel heidetakse kõrvale kardin ning telki tuleb noor, hiiglase kasvu, tõmmu, valgesse mähitud šeik või sultan. Tütarlapse õitsvat ilu nähes lööb mehes miski lõkkele ja ta hakkab tütarlast pihutäite teemantide ja briljantidega üle külvama. Kalliskivide sadu saadavad värvikad ja poeetilised sõnad armastusest ja kirest, milles on ohtralt idamaiste klassikute tsitaate. Tütarlaps araabia keelt ei oska, kuid mõistab suurepäraselt sõnade tähendust.
Seejärel, hullunud tunnete küllusest, viskab murdvaras oma riided seljast ja paljastab tohutu suure paisunud liikme, mis on kuni äralõigatud otsani kaetud kümnete massiivsete kullast rõngastega. Mees langeb kalliskividega pooleldi kaetud tütarlapse ette põlvili, kattes teda pealaest jalatallani suudlustega ning anudes andestamist. Ta kutsub neius esile samasuguse kire. Siis, olles tütarlapse silmist saanud sõnatu nõusoleku, tõmbab mees oma juba siniseks muutunud liikmelt rõngad ja saadab oma vabastatud ihu magusasse lahingusse…”
Inessa hakkas valjusti naerma ja kätega vehkima.
“Kõik, kõik, aitab! Ma ei suuda rohkem vastu pidada. Mul on liiga lennukas kujutlusvõime. Kuule, sõbrants, sa võiksid ise proovida midagi taolist paberile panna. Võiksin sinu konsultandiks hakata, isegi agendiks. Aga kui sa minuga ei taha tulu jagada, on mul Viinis üks tuttav. Professionaalne kirjandusagent, heade sidemetega välis-kirjastustes, eriti Londonis ja New Yorgis. Ei võta eriti palju, nii nagu ikka – kümme protsenti honorarist. Oma kirjandusliku andega võiksid sa üle maailma kuulsaks saada.”
“Ah, mine nüüd, kohe üle maailma,” hakkas Anna naerma, “parem on alustada järk-järgult. Kõigepealt tuleb kirjanduslikult vallutada Graz.”
“Milleks Graz?” küsis Inessa täiesti tõsiselt vastu vaieldes. “See ei kao ju nagunii kusagile. Kui sind juba USA-s või Inglismaal tunnustatakse, tehakse seda ka meil. Nagu ma mäletan, oled sa võimeline kohe inglise keeles kirjutama. See tõstab otsekohe sinu konkurentsivõimet, nagu lauljatelgi.”
“Olgu, kullake, arvestan sinu soovitustega. Aga nüüd on mul aeg lennukile minna.”
Oma isiklike kogemuste põhjal teadis Anna, et tema ägedat ja innustunud sõbrannat on tema fantaasia lõkkele löömise puhul raske peatada. Kuid rohkem ta sellisel tühisel teemal vestelda ei tahtnud. Mõtetes oli ta juba lennukis ja rannas kuldsetel liivadel.
“Noh, olgu,” kiirustas Inessa, “loodan, et kahe nädala pärast näen sind veel õitsvamana, šokolaadikarva nagu mulatitar, küllastunud meeste hellustest ning tuubil lugusid oma uutest võitudest armastuses. Arvesta, et kõigepealt räägid sellest mulle. Olen sinu parim kuulaja.”
Ja suutmata end tagasi hoida, torkas:
“Seda sõitu võiksid sa kasutada kui süžeed oma tulevasele armastusromaanile.”
“Ilmtingimata. Kui
