esmakordselt N Liidu noortekoondisse maavõistlusel Saksa FV-ga.
1978
Arvatakse N Liidu koondisse, kus püsib 1984. aasta suveni.
Võidab Leningradi meeskonnaga N Liidu meistrikulla 4x200 m vabaujumises.
Teeb kaasa esimesel suurvõistlusel – MM-võistlustel Lääne-Berliinis.
1979
Jõuab tippvormi rahvaste spartakiaadil, mis on ühtlasi Moskva eelolümpiaks. Suurendab oluliselt väljavaateid jõuda olümpiameeskonda.
1980
Tuleb Moskvas olümpiavõitjaks 4x200 m vabaujumises ja võidab olümpiapronksi 400 m vabaujumises.
Parandab kahel korral N Liidu teatenelikus 4x200 m vabaujumise Euroopa rekordit.
1981
Kuulub N Liidu koondisse EM-võistlustel Splitis, kus ujub teatevõistlustel kaasa eelujumistes.
1982
Taas jõuab tippvormi.
Võidab N Liidu teatenelikus MM-võistlustelt hõbemedali 4x200 m vabaujumises.
Abiellub.
1983
Saavutab EM-võistlustel 5. koha 4x200 m vabaujumises ja ujub 200 m finaalis.
Lõpetab Leningradis Lesgafti-nimelise Kehakultuuriinstituudi.
Sügisel alustab sõjaväeteenistust Riia ASKs.
1984
Valmistub N Liidu koondislasena tõsiselt teiseks olümpiaks, kuni maikuus saabub boikotiteade.
Saab isaks, sünnib poeg.
1985
Viimane hooaeg tippspordis.
Kevadel vabaneb sõjaväeteenistusest.
Võistleb viimast korda N Liidu ja Eesti meistrivõistlustel, kus kaotab 200 meetris Argo Tammemäele.
Sügisel alustab spordiinternaatkoolis treeneritööd.
1986
Temast saab Eesti NSV spordikomitee ujumise peatreener, sel kohal töötab 1990. aastani.
1994
Alustab tööd tollis, kus töötab järgmised kümme aastat.
1999
Lõpetab tollitöötajana Eesti Riigikaitseakadeemia.
2004
Lõpetab Tartu Ülikooli õigusinstituudi ja alustab tööd juristina firmas Lasbet.
2007
Temast saab Eesti Olümpiavõitjate Kogu kolmas president pärast Jaan Taltsi ja Erika Salumäed.
Ivar Stukolkini rekordid
Isiklikud rekordid:
25 m ujulas
100 m 51,95 (1982)
200 m 1.50,69 (1982)
400 m 3.49,51 (1980)
1500 m 15.37,85 (1982)
50 m ujulas
50 m 24,90 (1980)
100 m 52,60 (1983)
200 m 1.51,93 (1982)
400 m 3.53,95 (1980)
1500 m 16.12,85 (1983)
Püstitanud individuaalselt 29 Eesti rekordit
26-kordne Eesti meister
Kõik algas Kalevi ujulast
“Elasin lapsepõlves keset linna ja kõige lühem tee esimese spordibaasini oli Kalevi siseujulasse. Lisaks harjutas seal ka minu vend. Vanemad olid samuti huvitatud, et ma spordiga tegeleks, mitte niisama lonkima ei hakkaks. Ja kõik see kokku kallutaski valiku just ujumistreeningute kasuks.”
“Kõik algas Kalevi basseinist. See oli 1967. aastal. See oli just pärast esimest klassi, kui vanemad viisid mind ujuma. Mitte mingitest võitudest või rekorditest siis ei mõelnud, ma pidin lihtsalt õppima end vees valitsema. Kui sain aga tehnika kätte, siis ilmnes ka sportlik huvi: tahtsin järele jõuda vanemale vennale, kes samuti tegeles ujumisega.”
“Treener Anu Tomasberg õpetas mu ujuma, kui olin 7-aastane. Seejärel olin Kalevi ujumiskoolis Ester Sillaste, hiljem Enn Kääni treeningugrupis. Meistersportlaseks sain ja N Liidu noortekoondisse jõudsin Mall Randmeri juhtimisel.”
“Palju mul eeldusi oli, seda ei oska öelda. Eks treenerid teadsid seda paremini. Mingil hetkel tundsin, et midagi hakkab tulema. Esialgu oli konkurents see, mis edasi viis. Iga vanuseaasta kohta pidasid treenerid edetabelit ja lõpus ei olnud ma nendes tabelites kunagi. Pigem ikka eespool. Nii tekkis omavaheline konkurents, kes varem mõne järgu kätte saab.”
“Sinna on nüüd juba ligi 13 aastat, kui 7-aastane Ivar oma vanema venna Jüri käekõrval Kalevi siseujula uksest sisse astus. Jüri Stukolkin oli tol ajal juba nimekas rinnuliujuja ning kuulus noorte klassis N Liidu paremikkugi. Kuid noorema venna ujujatee kulges veelgi edukamalt.
Ivar Stukolkini areng oli väga loogiline.”
““Jüri (vend – toim.) oli minust palju andekam, rinnuliujujana pääses ta isegi N Liidu noortekoondisse maavõistluseks Saksa DV vastu,” räägib Ivar. Paraku loobus vanem Stukolkin ujumisest juba noorelt, et asuda õppima arsti elukutset. Praegu töötab ta Mustamäe haiglas kirurgina.
Ivari teekond ujujana aga jätkus, pärast mitmeid treenereid sattus ta lõpuks Mall Randmeri käe alla, kellega algas palju tõsisem töö kui enne.”
“Vahel olid ka sellised olukorrad, kus ma treeningu asemel läksin lihtsalt linna peale jalutama. Selline periood oli ka, et ei tahtnud õieti trenni teha. Uued huvid tekkisid, kuid vanemad tabasid selle hetke kiiresti ära.
Treener tuli koju küsima, et miks poiss treeningutel ei käi. Vanemad teadsid kogu aeg, et käin korralikult ujulas.
Siis toimuski meil vestlus, pärast mida hakkasin korralikult trennis käima. See oligi võibolla minu jaoks murdemoment, kus sporditegemine omandas tõsisema tähenduse.”
“Meistriks
