unistanud ta olümpiavõidust. Kuid heaks ujujaks tahtis ta saada, sest eeskujuks oli vanem vend Jüri Stukolkin.”
“Vahepeal tegin ka selliliujumist, kuid seal ei võtnud asi eriti vedu. Viiendas või kuuendas klassis hakkasid arstid korraga rääkima, et mul on süda haige ja suuri koormusi ei talu. Kord Tallinnas toimunud noortevõistlustel lubasid arstid mind võistlema ainult sel tingimusel, et ujun omaette, üksinda. Nii startisin üksi ja sain ikka kolmanda-neljanda aja.
Tegelikult oli see eksitus, süda on mul väga tugev olnud ja suurtele koormustele hästi vastu pidanud.”
“Mall Randmer leidis minus selle lüliti, mille abil sai mind täielikult ujumisse kaasata, teismeline nooruk, nagu ma tollal olin, eks mul oli siis ka teisi huvisid.”
“Kaheksandas klassis, kui olin juba Mall Randmeri juhendamisel, hakkasin esmakordselt mõtlema, et ujumine võikski saada mu erialaks. Rääkisime treeneriga selelst palju, kümnendas klassis küpses lõplik otsus: ujuda võimalikult hästi ja õppida treeneriks.
Mall Randmer aitas jõuda veendumusele, et sportlasena tippu pürgimiseks on vaja tugevate partneritega treeningurühma. Pilk pöördus Leningradi poole, kus asub Lesgafti-nimeline kehakultuuri Instituut. Seal treenisid kuulsa Jarotski käe all mehed, kes olid aastast aastasse N Liidu 4x200 m vabaltteateujumise meeskonna tuumaks ja rohkemgi veel.”
“13. augustil 1960 Tallinnas sündinud Ivar Stukolkin hakkas ujumisega tegelema varakult. Ta oli vaid 7aastane, kui koos isaga esimest korda Kalevi siseujulasse läks. Alguses kulges kõik õlitatult, kuid siis tekkis arengus paus, millest aitasid üle saada nii spordilembesed vanemad kui ka treener Mall Randmer. 15aastaselt oli Stukolkin meistersportlane, päris tippujujaks aga sai Leningradis Genrihh Jarotski käe all harjutades.”
“Olin vist kaheteistaastane, kui ühel võistlusel tundsin ära, et mul on ujudes hoog sees. Muidu oli lihtsalt liikumine, rebisid-rebisid, midagi ei juhtunud. Ja siis äkki… Korraga sain vees tunde kätte ja haarasin sellest kinni. Hakkasin tunnetama hoopis teistsugust minekut. Ja sealt alates läks võistluselt-võistlusele järjest paremaks.”
Liidus pannakse tähele
“Üheksandas klassis pääsesin Eesti noortekoondisse, koolinoorte spartakiaadile Lvovi. Seal ujusin päris hästi ja näitasime korralikke tulemusi. Seal jäingi esmakordselt silma üleliidulistele treeneritele. Sain n-ö ringile, et mind hakati kutsuma N Liidu noortekoondise kogunemistele. Keskkooli viimases klassis olingi otsapidi juba N Liidu omaealiste koondises. Käisin seejärel pidevalt üleliidulises laagris. Kord olin kodus, siis jälle kusagil treeningukogunemisel.”
“Ivar Stukolkin täitis minu esimese õpilasena meistrinormi ja võitis üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil teateujumistes hõbe- ja pronksmedali. Ka järgmise aasta rõõmustavamad saavutused on seotud Ivariga.”
““Meistersportlase norm oli tollal 200 m ujumises 2.02, selle täitjaid oli Eestis umbes viis-kuus, Eesti meistrivõistluste finaalis ujus selle aja välja kolm ujujat,” mäletab Ivar täpselt. Ujumine hakkas tasapisi ka tulevasele olümpiavõitjale muutuma kõige tähtsamaks elus. Isegi kooliskäik ei mänginud nii suurt rolli.
“Kui keegi tuli minu käest pärast mõne puudutud koolipäeva kohta küsima, sai talle uhkelt vastata, et võistlustel käisin,” meenutab ta.”
“Noormeeste 4x100 m vabalt-teateujumises tuli meie meeskonnal erinevalt neidudest võistleda n-ö keskmike vahetuses, kuigi just neilt oli põhjus head kohta, võibolla isegi medalit loota. Ja medali nad võitsidki. Oma vahetuse lõpetasid Artut Tikkerbär, Jüri Derkun, Ivar Stukolkin ja Margus Kukk kindla ülekaaluga. 3.43,4 tähendas veel ühe Eesti NSV rekordi sündi. Nn tugevamate vahetuses suutis sellest paremat ainult Vene NFSV koondis (3.38,7).”
N Liidu meistrivõistlused
1. -5. juuni 1976 Kiiev
100 m vabaujumine
1. Andrei Krõlov (Moskva) 52,07
2. Vladimir Bure (Moskva) 52,20
3. Andrei Bogdanov (Leningrad) 52,87
…
71. Ivar Stukolkin (Eesti) 58,55
200 m vabaujumine
1. Andrei Krõlov (Moskva) 1.52,97
2. Andrei Bogdanov (Leningrad) 1.53,00
3. Sergei Koplajkov (Valgevene) 1.53,37
…
33. Ivar Stukolkin (Eesti) 2.02,81 (2.02,22)
400 m vabaujumine
1. Vladimir Raskatov (Ukraina) 3.58,02
2. Viktor Mihhejev (Moskva) 3.59,34
3. Andrei Krõlov (Moskva) 4.01,88
…
37. Ivar Stukolkin (Eesti) 4.23,19
4x100 m vabaujumine
1. Leningrad I 3.31,80
2. Vene NFSV I 3.33,46
3. Valgevene 3.36,59
…
8. (juunioride 2.) Eesti (Margus Kukk, Ivar Stukolkin, Artur Tikkerbär, Jüri Derkun) 3.44,50
4x200 m vabaujumine
1. Leningrad I 7.36,43
2. Ukraina 7.44,23
3. Vene NFSV I 7.52,06
…
6. (1.) Eesti (Jüri Derkun, Kalle Liivamägi, Ivar Stukolkin, Artur Tikkerbär) 8.07,61
“Kuni 1976. aastani ei paistnud Ivar millegi erilisega silma. Tema esimeseks läbimurdeks oli edukas esinemine 1976. aasta üleliidulistel meistrivõistlustel ja seejärel koolinoorte meistrivõistlustel Lvovis.”
Teel suurde ujumisse
“1977. aastal võitis Ivar kolm kuldmedalit Eesti meistrivõistlustelt ja tegi N Liidu noortekoondises kaasa maavõistlusel Saksa FV-ga.”
“Liidu meistrivõistlustel 1977. aastal Dnepropetrovskis läks mul juba päris hästi. Ja kolmanda kohaga 200 meetris kindlustasin endale koha N Liidu noortekoondisse. Sealt edasi
