vaip, mis ulatusid sissepääsust sõiduteeni, viitasid asutuse rohketele tärnidele. Frank viskas auto võtmed abivalmile hotellipoisile ja järgnes Jackiele hoonesse. Mees oli kindel, et Jackie tõuseb liftiga mõni korrus kõrgemale ja seal mingis numbritoas leiabki lugu lahenduse – klassikaline armastuskolmnurk. Aga ei! Jackie möödus ootavatest liftipoistest ja pöördus piki koridori paremale. Frank järgnes talle mööda ülipaksu vaipa, imestades, miks hinnalised põrandakatted on alati nii paksud ja vetruvad, et neil ei saa komistamata kõndida. Veel üks pööre paremale ja ta ees avanes hubane restoranisaal. Kaminas põles tuli ja selle ees väikese laua ääres oodati juba kärsitult Jackiet. Kannatust kaotama hakkav ootaja oli George Freeman, Jackie kahtlustav abikaasa. Naine lähenes naeratades lauale ja kehitas õlgu. “Liiklusummik,” lausus ta ükskõikselt. Mees tõusis ja, aidanud naise istuma, haaras ta haprast randmest ning suudles väikest peopesa. Kui George Freeman käe vabastas, oli naise randmel tulipunane laik. Mees naeratas, kuid ta silmis sädeles meeleheide.
Franki kõrvu kostis aupaklik hääl. Hääl küsis: “Kas tohin teid lauda saata?” Frank heitis ülemkelnerile kriitilise pilgu ja kortsutas kulmu. “Tänan ei, mul kadus ootamatult söögiisu.”
Niisiis oli esimene tööpäev lõppenud tulemusteta. Kuid kas ikka oli? Frank arvas, et ei teeks paha veel kord Davidi baarist läbi astuda. Ta parkis auto juba tuttavale kõrvaltänavale ja sisenes oranžist uksest baari. Külastajate vähesuse üle ei saanud siin küll kurta. Ruumi täitsid kaeblikud džässihelid ja siit-sealt kostvad vaimustunud ohked. Frank leidis koha baarileti ääres ja tabas end raske probleemi eest: mida juua. Kas lubada endale… Ta mõtted katkestas baarmeni tuttav hääl.
“Nagu näen, hakkas teile meie juures meeldima! Mida võin seekord pakkuda?” Mees naeratas ootavalt.
“Võtaksin midagi tõsisemat kui allikavesi. Kas mäletate veel mõnd head kokteiliretsepti?”
“Kuidas teile meeldiks Manhattan?”
“Tänan, ei! Kes tahaks burbooni juua? Lepin šoti viski ja soodaveega.”
Baarmen noogutas. Hetk hiljem klaasi Franki ette asetades viitas ta peaga vasakule ja kirtsutas nina. “Mees, kellest teile hommikul rääkisin, on jälle siin. Kas näete seda suurt sinist suitsupilve? Selle taga ta end varjabki.”
Frank vaatas osutatud suunas ja ei uskunud oma silmi. Tänast päeva võis pidada täie õigusega vanade tuttavate kohtumise päevaks – suitsupilves istus leitnant Brace! Niisiis ei olnud leitnant matnud maha lootust Wandat tabada. Frank teadis, et ta on visa mees ja ilmselt ei andnud lahendamata mõrvalugu talle rahu. Küllap ta arvas, et naine ilmub varem või hiljem taas Davidi ellu. See ei olnud põrmugi halb mõte!
Frank rüüpas viskit ja mõtles möödunule. Talle meenusid Wanda peaaegu valgeks pleekinud kiharad, tumedad silmad, täidlased huuled ja suurepäraste vormidega keha. Ja talle meenus jasmiinilõhnaline rammestus hotellitoas ning ta käsi tõmbus rusikasse. Ka tema tahtis naist uuesti kohata. See mõte oli väärt veel üht viskit.
Kui ta baarist väljus, oli vihmasadu lakanud ja pilveääre tagant piilus hilinenud kuu. Frank tõmbas sügavalt värsket õhku kopsudesse ja hakkas aeglaselt oma auto poole sammuma. Ootamatult astus kõnnitee ääres kasvavate puude varjust teele tume jässakas kogu.
“Tere õhtust, detektiiv!” irvitas tume kogu.
“Tere õhtust, leitnant Brace,” vastas Frank üllatunult.
“Ilus õhtu töötamiseks, kas pole?” Pärast hetkelist vaikust lisas leitnant otsustavalt: “Seekord ootan sinu poolt suuremat koostööd! Oled sa teda juba näinud?”
“Keda?” ei mõistnud Frank.
“No ära hakka jälle peale! Kas sa oled juba Wandat näinud?”
“Ei! Ta kadus ju nagu vits vette. Miks sa arvad, et ma olen teda kohanud?” küsis Frank hämmingus.
Leitnant Brace vaikis hetke. “Kas peaksin arvama, et tulid siia baari Davidi hala kuulama,” urises ta sigarit hammaste vahel keerutades.
“Miks ka mitte,” naeris Frank. “Ma ei mõista sind, võib-olla seletaksid, mida sa taga ajad.” Frank oli kannatlikkus ise.
“Mida ma taga ajan? Küsi “keda” ja ma vastan – kameeleoni!” Brace’i viha aina kasvas. “Keda sina siit baarist otsisid? Kes su palkas?”
Olukord hakkas muutuma naeruväärseks. Frank otsis taskust sigaretipaki ja süütas suitsu. “Räägime nüüd rahulikult,” pakkus ta. “Ma ei jahi Wandat. Loomulikult ei tulnud ma siia Davidi laule kuulama. Mul on väike tööots, kuid see ei ole Wandaga seotud. Miks sa üldse arvad, et teda tuleb Davidi baarist otsida?”
Brace vaatas uurivalt Franki. “Kas sa siis tõesti ei tea, et Wanda on taas New Yorgis? Teda on nähtud!”
“Wanda on New Yorgis?” kordas Frank rabatult. “Ta ei olnud ometi nii hull, et tuli siia tagasi!”
“Rohkem veel kui hull! Ta on oma paruka nurka visanud ja kõnnib blondide kiharate lehvides mööda linna, nagu poleks midagi juhtunudki.”
“Miks sa siis ei arreteeri teda?” küsis Frank mõistmatuses. “Kas sa nägid tõesti Wandat?”
“Oleksin mina teda näinud…” Brace vaikis paljutähendavalt ja ta sigari ots hakkas ootamatult vihaselt hõõguma. “Mina ei näinud teda, vaid seersant Willis, ta tegi naisest isegi mõned fotod, kuid kaotas ta siis silmist.” Brace’i pilk oli uuriv. “Arvasin, et ka sina tegeled Wandaga,” ütles ta umbusklikult. “Võin pea pandiks anda, et varem või hiljem ilmub Wanda siia baari, ja ma tahan sellel päeval kohal olla! Kui sa midagi kuuled, tuleta minu telefoninumber meelde!” soovitas ta ähvardavalt ja astus pimedusse. Frank mõistis, et leitnant ei olnud ta juttu uskunud.
Kuuldu oli nii rabav, et kulus pikk hetk, enne kui Frank suutis vilistada. Wanda oli New Yorgis! Kas see oli võimalik? Talle tundus, et öö muutus järsku pimedamaks ja külmemaks ning puuoksi sasiva tuule kohinas oleks nagu kõlanud hoiatus: Wanda, sa oled meeletu!
3
Hommikuks oli tuul vaibunud, kuid taevast katsid endiselt tumedad vihmapilved, mis ei tõotanud head. Frank tõmbas selga kõrge kaelusega džempri ja otsis kapist suvepuhkust nautinud nahkjope. Kuigi oli alles oktoobri algus, oli õhk jahe ja sadanud vihma tõttu rõske.
Jõudnud 73. tänavale, parkis Frank oma auto tuttava tänavanurga lähedale ja süütas närvesöövaks ootamiseks valmistudes sigareti. Kui ta oli lõpetanud kolmanda sigareti, väljus maa-alusest garaažist Jackie punane Caddy ja sulas hoogsa pöördega liikluskeerisesse. Frank viskas sigaretikoni tee ääres seisvasse prügikasti ja järgnes parajat vahemaad hoides naise autole. Punane Caddy möödus bussijaamast, läbis tunneli ja suundus New Jersey kiirteele.
Tee edenedes muutus taevas selgemaks ja kohati tungis isegi arglik päikesekiir läbi pilvemüüri, säratades tee ääres kasvavat oskuslikult pügatud hekki ja hoolikalt niidetud muru. Teest soliidses kauguses paistsid siit-sealt puude vahelt luksuslikud elamud. Nad olid jõudnud Aedade osariiki.
Ootamatult pöördus Jackie auto paremale ja peatus kitsal teel lilledesse uppuva valge kivimaja ees. Frank vajutas jõuliselt pidurile ja tõmbas ettevaatlikult tagurdades oma auto teed palistava heki nurga varju.
Jackie väljus autost, sirutas end ja vaatas otsivalt maja teise korruse akende poole. Täna kandis naine heledat seemisnahkset kostüümi, mis rõhutas ta kauni saleda keha suursuguseid vorme. Ta mustjaspunased juuksed
