olid meisterliku pügamisega omapärase kuju saanud – mis paistis olema sellele osariigile iseloomulik – ja muru oli hoolikalt niidetud. Maja konditsioneeriga aknad olid suletud. Astunud veel paar sammu, märkas Frank maja taga lamamistoolis tursket tumedanahalist meest. Mees oli igavlevalt silmad sulgenud ja vilistas vaikselt enda ette reggaerütmilist viisi. Ta sõrmed mänglesid hajameelselt millegi läikivaga. Frank lähenes veel paar sammu ja nägi selgesti mehe sõrmede vahel olevat mänguasja – vaheda teraga liigendnuga. Pilvede vahelt läbi pugenud vapper päikesekiir embas noa tera ja pani selle ähvardavalt sädelema.
Frank möödus aeglaselt lonkides majast. Akende taga ei paistnud liikumist ja nii majal kui ka seda ümbritseval aial lasus hääletu vaikus. Frank kõndis maavalduse lõpuni ja pöördus siis tuldud teed tagasi. Uuesti majast möödudes kuulis ta sama reggaerütmi ja, heitnud pilgu heli suunas, nägi meest endiselt lamamistoolis lesimas, pikad painduvad sõrmed noaga mängimas.
Jackie väljus majast täpselt kahe tunni ja kolmekümne kuue minuti pärast. Ta samm oli hoogne. Auto juures naine peatus ja viipas hüvastijätuks majatrepil seisvale kirevas kleidis tumedale kogule, vaatas siis teise korruse akende poole ja puhus peopesalt lendu õhusuudluse.
Tagasi kiirteel, jätkas punane Caddy teekonda lõuna suunas. Autoakende taga vilksatasid pügatud hekid, hooldatud muruplatsid ja kirevatesse krüsanteemipõõsastesse uppuvad luksuslikud elamud. Mõne aja möödudes tuul tugevnes, andes märku ookeani lähedusest, ja vaatevälja ilmusid veepiirile püstitatud säravates reklaamtuledes kõrguvad hooned – Atlantic City kasiinod.
Frank jättis oma auto parkimisplatsile ja järgnes naisele kasiinosse. See oli Claridge, nagu teatas kirev neoonkiri maja fassaadil. Mees vilistas ja talle meenusid Marioni hirmunud silmad. Kas tõesti peitus väikese hiirekese jutus tõetera?
Mänguautomaatide kirevad tuled, peeglitega kaetud seinad, rasked kroonlühtrid, paksud põrandakatted – kõik see tekitas tunde, nagu viibiksid ebareaalsel muinasjutumaal. Ühtlast jutuvada katkestasid siit-sealt kostvad võitjate rõõmuhõisked ja mänguautomaatidest välja voolavate müntide kõlin. Jackie möödus ükskõikselt sellest virvarrist, tõmbas lahti tagasihoidliku klaasukse ning sisenes selle taga olevasse ruumi. Avatud ukse vahelt paistsid ruletilauad. Kui Frank ukseni jõudis, märkas ta sellel silti KÕRGETE PANUSTEGA MÄNG. Niisiis ei olnud see ruum, kuhu igaüks võis sisse jalutada.
Frank astus baarileti juurde, tellis endale klaasi allikavett ja hakkas hajameelselt suures saalis ringi vaatama. Siin kees pingeline elu. Ta märkas mitmesuguseid mänguautomaate, õnnerattaid, ruletilaudu, võiduootuses õhetavaid põski, pidevast ebaõnnest morne pilke, närviliselt naeratavaid huuli ja… pisikest toimekat hiirekest tüdinenult münte automaati loopimas.
Frank tõusis ja lähenes klaasi peos hoides mängijale.
“Olen kuulnud, et pideva ebaõnne korral tuleb mänguautomaati vahetada. Teie mängukast ju ainult õgib raha,” lausus ta Marioni selja taga seisatades.
Tüdruk võpatas ja lausus pead pööramata vihaselt: “See on mul juba neljas automaat. Ilmselt pole täna minu päev!”
“Võib-olla oleks siis targem tänaseks lõpetada,” soovitas Frank.
Nüüd pööras tüdruk aeglaselt pead ja vaatas mehe poole. “Teie! Mida teie siin teete?” küsis ta üllatunult. Siis tõmbusid ta silmad pilukile ja hääl vaibus sosinaks. “Kas te olete tema pärast siin?”
Frank naeris. “Olen tahtnud juba ammu mõnes kasiinos õnne proovida. Aga mida teie siin teete? Te ei pidavat ju mängima?”
“Ma ei mängigi!” kõlas pahur vastus.
“Kui me juba kohtusime, siis olete ehk nii kena ja soovitate mulle, millega alustada.” Frank vaatas küsivalt ringi.
“Ma ei tea,” ütles Marion ikka veel tujutult. “See siin,” ta viipas põlglikult mänguautomaatide reale, “on lihtsalt lollide lõbu, tühine aja surnukslöömine. Mängimine on hoopis midagi muud.”
“Lähme siis sinna, kus tõeliselt mängitakse! Ma olen paradiisis võõras, õpetage mind,” muigas Frank ja vaatas anuvalt Marioni silmadesse.
“Ei! Ma ei taha mängida. Kui tahate tõtt teada, siis mulle ei meeldi siin mitte midagi. Lähme ja võtame parem ühe dringi. Mul on veel natuke raha järele jäänud.”
Nad läksid baari ja valisid koha väikese laua ääres. Frank tõmbas abivalmilt tooli Marioni jaoks lauast eemale ja tüdruk seadis end kerge peanoogutusega mugavalt istuma. Frank istus tema vastu, nii et kõrgete panustega mängijate saali uks jäi ta vaatevälja. Loomulikult ei välju Jackie nii pea, kuid valvsust ei tohtinud kaotada. Kui baarmen oli joogid – Marionile martiinikokteili ja Frankile selge allikavee paari jääkuubikuga – lauale asetanud, võttis tüdruk hinnalisest portsigarist sigareti ja ootas, kuni Frank pakub talle tuld. Ka Frank süütas sigareti.
“Mäng, mida teie mängite, on arvatavasti palju erutavam kui ükskõik milline mäng, mida pakub kasiino,” lausus Marion sigaretti saledate sõrmede vahel keerutades, “ja te ei pea ka žetoone ostma – teie žetoonid on inimesed.” Tüdruk uuris pingsalt meest enda vastas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
