nagu ta ise ütles, olukorraga lähemalt tutvuma. Arvasin, et ta ind raugeb pea ja ta ilmub õigeaegselt tööle, aga ei! Siis mõtlesin, et ta võis sinuga ühendust võtta – olete ju kaks parajat,” urises Brace.
“Miks peaks seersant New Yorgis toimunud mõrva vastu huvi tundma? Millisest mõrvaloost sa räägid?”
“Loodan, et oled lehti lugenud – sarimõrvad,” vastas Brace süngelt. “Üks surmatud tüdrukutest oli Jane’i täditütar ja ta pidas vajalikuks kuritöökohale sõita.”
“Sarimõrvad,” kordas Frank rabatult ja vilistas.
“Kas sa tundsid ta täditütart, kes ta oli ja kus elas? Võib-olla viibib Jane mõrvatu perekonna juures,” päris Frank.
“Ei viibi. Tüdruku vanemad elavad Green Islandil ja nad ei oska midagi juhtunu kohta öelda. Plika nimi oli Anne ja ta elas Teisel avenüül, kuid tema korteris – nagu vanemad väidavad – ei olnud telefoni. Talle sai helistada vaid mobiilile, mis, nagu isegi taipad, ei vasta enam. Kuradi jama!” Leitnandi hääl paisus vihast.
“Rahune, Tom!” soovitas Frank. “Püüame rahulikult arutada. Sa ütlesid, et korteris ei olnud telefoni, mis on minu arvates väheusutav. Kas sa kontrollisid seda?”
“Kui lolliks sa mind pead? Loomulikult kontrollisin! Plika oli vanematele valetanud ja usun teadvat, miks.”
“Mida sa teada said?”
“Veendusin, et korter kuulub hullumeelsele. Mul ei õnnestunud selle ärapööranud perenaisega sõnagi mõistlikku juttu ajada – kõik oli kuradima tühi aja raiskamine,” raevutses Brace. “Arvan, et selle korteri perenaine on mõni eksootiline punase rinnaesisega papagoi.”
“Rahune, Tom!” kordas Frank kannatlikult. “Jane võib juba homme tööle ilmuda ja oma väikesest seiklusest aru anda, möödunud on ikkagi ainult kaks päeva! Kuid kui ütled mulle täditütre korteri ja sealse telefoni numbri, püüan loosse selgust tuua,” lisas ta pärast pausi mõtlikult.
“Tänan, vanapoiss! Korter on 53,” teatas leitnant urinal, vuristas ka telefoninumbri ja lisas läbi hammaste. “Kuradi kurat!” Ühendus katkes ja Franki kõrva äärde jäi kõlama ainult telefoni kinnine toon.
Frank süütas sigareti ja hakkas leitnandi sõnade üle järele mõtlema. See, et mees ei saanud perenaisega jutule, oli tema arvates täiesti loomulik. Kes suudaks raevunud leitnandi küsimustele rahulikult vastata. Igal juhul mitte vananev naine. Millegipärast arvas ta, et korteriperenaised on alati eakad daamid.
Frank heitis pilgu kellale. Aeg oli hiline, kuid, puhunud kopsudest pika suitsujoa, otsustas ta siiski õnne proovida ja haaras telefoni. Telefon helises kolm korda, seejärel kõlas mahe hääl.
“Halloo, ma kuulan teid! Kuidas võin kasulik olla?” Hääl kuulus vaieldamatult noorele daamile.
“Vabandage hilise tülitamise pärast, kuid kas ma võiksin vahetada miss Anne’iga paar sõna,” lausus Frank viisakalt.
Järgnes pikk vaikus.
“Miss Anne ei ole täna õhtul siin, kuid võib-olla saan teid ikkagi aidata.” Hääl oli madal ja meeldivalt maheda kõlaga.
“Ei, kardan, et mitte. Sooviksin temaga ves telda. Kas mul oleks homme rohkem õnne?”
“Kahjuks on vastus ei, kuid võib-olla saan teid siiski kuidagi abistada,” jäi mahe hääl endale kindlaks.
“Kindlasti saate, kui lubate end lähipäevil külastada ja minu paarile küsimusele vastata.”
“Mitte mingil juhul,” järgnes kiire vastus. Seekord kõlas hääles hirm.
“Kas ma…”
“Mister, tundub, et ma ei saa teid millegagi abistada. Lõpetagem meie huvitav vestlus. Kuid kui ma siiski saan…”
“Meeldivat õhtu jätku,” soovis Frank ja katkestas ühenduse. Kas ta oli tõesti rääkinud eksootilise punase rinnaesisega papagoiga? Mõte oli naeruväärne, kuid tõi silme ette hoopis huvitavama eksootilise olendi – musta sametise rinnaesisega ja sädelevate teemantsõrmustega pikkade küü niste ümber.
Idee tundus põnev. Frank astus baarikapi juurde ja, valmistanud endale veel ühe dringi, asetas plaadimängijasse oma lemmikplaadi. Hetk hiljem kõlas ruumis Billie Holiday nukker mahlakas hääl – nukker nii õnnetuses kui ka õnnes.
Frank vajus mõnusasse tugitooli, tõstis jalad lauale ja püüdis korrastada oma ärevaid mõtteid. Millegipärast oli ta kindel, et leiab 53. korterist vastused kõikidele küsimustele, ka seersant Jane’i kadumisele.
Kummaline rahutus sundis teda mugavast tugitoolist tõusma. Ta astus akna juurde ja, avanud aknakatte, jäi mõtlikult öösse vaatama. Pimedas öös vilistas endiselt raevukas tuul ja vastu aknaklaasi rabisesid rasked vihmapiisad. Novembrikuises New Yorgis ei olnud tõesti midagi meeldivat.
3
Sadu oli lakanud, kui Frank oma auto Teisele avenüüle keeras. Taevas selgines ja süngest vihmast heitunud päike söandas nukralt naeratades paariks lühikeseks hetkeks taevalaotusele ilmuda, muutes oma säraga sünge tänava helgemaks. Nõrgad päikesekiired langesid ka majale, kus olid elanud mõrvatud tüdrukud, ja andsid aknaklaa sidelt peegeldudes hallile hoonele kelmi ka ilme. Frank tõstis uuriva pilgu enda ees kõrguvale hoonele ja talle tundus, et maja naeratab. Kuid oli see ikka sõbralik naeratus?
Õlgu kehitades peatas ta oma auto rohelise murulapi ja kõnnitee vahele surutud väikesel parkimisplatsil ning hakkas põlispuude varjus maja poole sammuma.
Välisuksel peatas teda helehallis vormiülikonnas uuriva pilguga uksehoidja. “Kellele võin teie tulekust teatada, mister?” küsis mees kitsi naeratusega ja, astunud väärikalt ukse vastas oleva väikese töölaua juurde, asetas käe telefonile.
Frank manas näole südamliku naeratuse, mis oli teda alati aidanud, ja lausus viisakalt: “Tahaksin kohtuda 53. korteri perenaisega. Loodan, et ta on kodus.”
“53. korteri perenaisega?” Vormis mees vaatas Franki umbuskliku pilguga. “Keda te silmas peate?”
“Perenaist.” Naeratus süvenes Franki näol.
“Kui te mõtlete miss Rita Stone’i, siis pean teile pettumuse valmistama. Miss Stone lahkus juba hommikul.” Mehe naeratus oli endiselt viisakas, kuid ta pilk muutus üha kahtlustavamaks.
“Lahkus juba hommikul!” hüüatas Frank üllatunult. “Kuid meil oli kokkulepe… Ega ta ei jätnud kirjakest või mõnd teadet mulle edasiandmiseks?”
“Kahjuks mitte.”
Naeratus Franki näol asendus sügava pettumusega. “Kuidas ta võis küll unustada,” pomises ta ja pöördus lahkuma, kuid jõudnud välisukseni, peatas teda uksehoidja hääl.
“Mister, arvan, et te teate, milline õnnetus on korteris 53 elavaid noori daame tabanud. Seda kõike arvesse võttes ei ole ime, et miss Stone on natuke hajameelne. Mõistate ju?”
Frank pöördus ja astus taas paar sammu töölaua taga seisva mehe poole.
“Jah, ma mõistan. Miss Anne oli minu hea tuttav ja ma oleksin tahtnud vestelda mõne talle lähedase inimesega. Mõnega, kes nägi teda
