style="font-size:15px;"> “Nad olid kõik elurõõmsad noored daamid, alati naerul nägudega ja hoogsa sammuga. Tõsi küll, nende korterist kostis sageli liiga valju muusikat. Missis Morgan, daam, kes elab nende korteri all, palus korduvalt mul neid korrale kutsuda. Teate, vanad daamid heidavad varakult magama ja neid segab väikseimgi krõbin, tütarlapsed jõudsid aga koju alles pärast südaööd. Noorus!” laiutas ta käsi.
Seitse noort daami! Frank vilistas mõttes.
“Mõistan missis Morganit ja mõistan ka noori daame,” lausus ta tõsiselt ning küsis nagu möödaminnes: “Kas neil käis tihti külalisi, korraldasid nad ehk pidusidki?”
“Oh, minge nüüd! Neid ei külastanud mitte kunagi keegi,” vastas uksehoidja.
Frank jäi hetkeks mõttesse.
“Aga võib-olla on mõni noor daam nõus minuga paar sõna vahetama?” küsis ta lootusrikkalt. “On neist ehk keegi kodus?”
“Jah, on küll. Miss June on kodus, kuid kardan, et ta ei nõustu teiega vestlema. Pärast neid jubedaid mõrvu on ta hirmunud ega ava kellelegi ust. Kuid ma võin talle helistada, ehk on teil õnne. Keda ma teatan?”
“Frank Steel, miss Anne’i tuttav,” ütles Frank kiiresti ja lai naeratus kaunistas taas ta nägu.
Pärast mõneminutilist vestlemist tütarlapsega noogutas uksehoidja võidukalt. “Miss June leiab teiega kohtumiseks paar minutit,” teatas ta ja lisas liftiust avades, “niisiis korter 53.”
Hetk hiljem peatus kiirlift avaras koridoris, mida valgustasid kollasest vasest seinavalgustitesse peidetud elektriküünlad. Frank väljus liftist ja 53. korteri ust otsides takerdus ta hoogne samm helepunasesse ülipaksu plüüsvaipa, mis andis eredas valguses hõõgudes ruumile suursuguse ilme. Astunud mõned sammud, märkas ta koridori kaugemas seinas massiivset tammepuust ust, millel säras vasest töödeldud number 53.
Frank asetas sõrme ukse kõrval olevale kellanupule ja mahe helin kaikus ruumis.
Kostsid tõtlikud sammud ja uks avanes mõni toll. Tekkinud ukseprao vahele ilmus helesinine silm, mis hakkas tähelepanelikult meest uurima.
Frank naeratas julgustavalt ja tutvustas end.
“Teie olete siis Frank Steel,” küsis kõhklev hääl ukse tagant. “Huvitav, miks ma ei ole teist varem midagi kuulnud?”
Julgustav naeratus püsis Franki huultel. “Selleks on mitu põhjust,” vastas ta. “Võib-olla avate ukse ja lubate mul sisse astuda, vastan meeleldi teie küsimustele.”
“Minu küsimustele?” imestas hääle omanik. “Nagu mina aru sain, olite see teie, kes tahtis küsimusi esitada.”
“Saite õigesti aru,” naeris Frank, “kuid olen nõus ka teie uudishimu rahuldama.”
“Minu uudishimu rahuldama,” kostis pahur pomin ja silm kadus; kaitsekett krõbises ja uks tõmmati lahti. Lävel seisis õbluke teksapükstes ja sinakasrohelises džempris noor daam. Ta pähkelpruunid lopsakad kiharad olid kinnitatud suure pandlaga kuklasse ja ta helesiniste silmade pilk sarvraamis prillide taga sädeles umbusklikult. Tütarlaps juhatas Fran ki suurte akendega valgusküllasesse elutuppa.
“Palun võtke istet,” lausus ta ja lisas muiates, “valige endale meeldiv tugitool.”
Frank vaatas uudistavalt ruumi. See oli kõige veidramalt sisustatud elutuba, mida ta oli eales näinud. Suur ruum oli üle külvatud tugitoolidega. Need seisid seinte ääres, keset tuba, kamina ees ja üks mõnus kõrge seljatoega tool oli surutud isegi akna ees suurtes savipottides kasvavate draakonipuude vahele. Akna kõrval seinas laiutas tervet seina kattev esinduslik baar.
“Nagu teate, mina olen June,” lausus tüdruk ja, astunud baarileti taha, küsis:
“Mida te joote?”
“Šoti viskit vähese soodaveega,” vastas Frank tänulikult ja istus baarile kõige lähemal olevasse tugitooli.
June segas vilunud liigutustega kaks drinki ja, ulatanud ühe klaasi Frankile, tõmbas keset tuba seisva tooli baarileti äärde ning vajus sellesse.
Frank uuris enda vastas istuvat noort daami. Ta oli veendunud, et see tagasihoidlik hirmunud tütarlaps ei olnud tema eilne vestluspartner. Ka ei olnud tüdruku hääl nii mahe ja enesekindel kui eile õhtul telefonis kõlanud hääl.
“Teil on väga hubane ja ütleksin… omapäraselt sisustatud elutuba,” lausus Frank ja rüüpas viskit.
June kergitas kulme. “Seda kuulen küll esimest korda. Mina arvan, et siin valitseb suur segadus. Mis teile siin meeldib? Kas korratult laialipillatud toolid?”
“See on omapärane,” kordas Frank oma väidet. “Ma arvan…”
“Ah jätke! Te ei saa seda tõsiselt mõelda,” naeris June. “Asi on väga lihtne: elasime siin seitsmekesi ja kogunesime õhtuti tihti elutuppa, lahkudes aga ei vaevunud keegi toole oma kohale asetama. Alguses nägin nendega tõsist vaeva, siis lõin käega. Nüüd jätan ka ise asjad, kuhu juhtub. Lihtne!” June naeratas ja võttis väikese ettevaatliku lonksu viskit, nagu oleks see ebameeldiv arstim, mida ta on sunnitud sisse võtma. “Aga mis tähtsust sellel kõigel on?” küsis ta õlgu kehitades.
“Ja millel on tähtsust?” päris Frank.
“Kardan, et enam pole mitte millelgi. Kuid te ei tulnud ometi siia meie toolidest rääkima. Ma kuulaksin nüüd teie küsimusi,” lausus June asjalikult.
Frank rüüpas suure sõõmu viskit ja, tõmmanud pärast hetkelist kõhklemist rahatasku vahelt oma visiitkaardi, ulatas selle tütarlapsele.
“Nagu ütlesin, olen miss Anne’i vana tuttav. Meie lapsepõlv möödus Green Islandil. Usun, et Anne on sellest rääkinud. Tema surm oli mulle suureks šokiks ja kuna kuulsin, et politsei ei ole mõrvalugude lahendamisel edu saavutanud, otsustasin omal käel midagi ära teha. Selleks vajan aga Anne’i sõprade, see tähendab teie abi.”
Frank vaatas küsivalt June’i poole. Talle näis, et tüdruku jume oli kahvatumaks muutunud ja ta umbusklikesse silmadesse oli ilmunud hirm.
“Kuidas saaksin mina teid aidata? Kuidas võiksin mina teada, mis juhtus Anne’iga või teistega? Ühel õhtul nad ei tulnud enam koju… ja siis ilmusid politseinikud, kes ütlesid…” June tõusis ägedalt pead raputades tugitoolist ja, astunud akna juurde, jäi mõtlikult tühjusesse vaatama.
“Kodust lahkudes olid nad ülemeelikud ja enesekindlad. Liigagi enesekindlad,” lisas ta.
“Mida te selle all mõtlete – ülemeelikud?” päris Frank.
“Ah, unustage! Ma ei tea isegi, mida mõtlen,” lõi June närviliselt käega.
“Aga kas te teate, kus nad nendel saatuslikel õhtutel käisid, millega tegelesid? Olid neil ühised huvid?”
“Ma ei tea midagi! Lõpetage pärimine!” oigas tüdruk vaevatult, kuid pöördus siis ootamatult Franki poole. Aknast langevas valguses peegeldus tüdruku prilliklaasidel džempri sinakasroheline toon, mis lisas ta silmadesse teravust.
“Teate, meie elu oli nagu kollane kiivi,” lausus ta nördinult.
“Kuidas
