paokil. Ta nägu raamisid kergelt laines sinakasmustad kaeluseni ulatuvad kohevad juuksed. Pianist kandis silmade tooniga sobivat helesinist avarat volangidega pluusi, mille neli ülemist nööpi olid lahti ununenud, ja musti liibuvaid siidpükse. Frank ei osanud öelda, oli pianist mees või naine. Tugev lõuajoon viitas mehele, aga pikad saledad sõrmed, milles särasid teemandid – võib-olla küll ainult tsirkoonid – , kuulusid kindlasti naisele. Märganud Franki uurivaid silmi, naeratas pianist malbelt ja saatis mehele igatseva pilgu.
Orkester vaikis ja tantsijad lõpetasid ahvatlevate pooside võtmise – tänapäeva inimeste tants – ning lahkusid tantsupõrandalt. Marion jõudis laua juurde tagasi, istus rahulolevalt ohates toolile ja sirutas käe klaasini.
Meeleoluka õhtu terviseks!
Ruum värvus ühtlaselt punaseks ja õhus oli ootust. Trompetid alustasid hoogsat meloodiat, nendega liitusid teised pillid ja hetke pärast jooksis lavale punapäine tütarlaps. Mõni minut hiljem järgnes talle teine punapea. Nad naeratasid, saatsid publikule mõned õhusuudlused ja alustasid esinemist. Nende hääled olid kõlavad ja tants temperamentne, sihvakad sääred ning suurepäraselt vormitud kehad pilkupüüdvad. Tüdrukud kandsid sädelevate litritega tikitud musti kleite, mis lõppesid seal, kus algasid jalad. Lühikesed leekivpunased juuksekiharad, mis meenutasid kohevat karvamütsi, lendlesid tantsu rütmis. Nad olid ühepikkused ja äravahetamiseni sarnased.
“Ma ei usu oma silmi,” sosistas Marion ja haaras Frankil varrukast. “Kas see on võimalik?” küsis ta käheda häälega.
“Jah, tüdrukud on tõesti väga sarnased,” vastas Frank ükskõikselt.
“Mitte seda! Kas sa siis ei näe, et üks neist on Jacklyn?”
“Jäta! Nad meenutavad teda, kuid on nii sarnased, et ma ei tee neil vahet. Kahte Jacklyni ei saa ju olla!”
“See, kes tuli hiljem lavale, mitte ei meenuta teda, vaid o n Jacklyn,” lausus Marion hingetult.
Frank raputas pead. “Ei, Marion, ei!”
Ta oli veendunud, et Marion eksib. Ja et eksis ka leitnant Brace, kes oli ta sellesse mõttetusse seiklusesse meelitanud. Niisugune temperamentne esinemine lihtsalt ei olnud ei Wanda ega ka Jacklyni stiil. Väline sarnasus oli küll hämmastav, kuid alati meenutas keegi kedagi.
“Tüdruk, kes jooksis hiljem lavale, on Jacklyn,” kordas Marion veendunult.
“Miks sa seda arvad? Nad on ju sarnased nagu kaks tilka vett?” kordas Frank leitnant Brace’i võrdlust.
Marion muigas. “Kuidas sa ei märka! Teisel tüdrukul on Jacklyni kõrk pilk. Uskumatu, et isegi esinedes ei kao ta ennasttäis hoiak!” oigas Marion.
Franki silmade ette kerkis tulede säras peaaegu valgeks pleekinud juustega Wanda südamlikke kantriviise esitamas. Kas ta oli olnud kõrk? Muidugi mitte! Wanda esinemine oli olnud soe ja südamlik.
“Ma ei jaga sinu arvamust,” raputas Frank pead ja rüüpas viskit.
Ta vaatas Marioni poole. Tüdruku jume oli muutunud tugevale päevitusele vaatamata kahvatuks ja kui Marion martiini klaasi tõstis, värises ta käsi kergelt. “Palun too mulle veel üks martiinikokteil! Ma pean rahunema!” lausus Marion napilt.
Frank tõusis ja astus baarileti juurde.
Punapead lõpetasid laulmise ja saali täitis üksmeelne aplaus. Nad kummardasid sooja vastuvõtu eest tänades ja alustasid järgmist lugu. Nende reipast esinemisest hoogu juurde saanud külastajad astusid joogiklaase käes hoides lava ääre juurde, et laulutüdrukuid lähemalt jälgida. Mõned paarid alustasid uuesti tantsimist.
Kui Frank klaasidega väikese laua juurde tagasi jõudis, haaras Marion tänulikult kokteiliklaasi ja tühjendas selle paari sõõmuga.
“Ma vajasin seda,” ütles ta. “Lähen puuderdan oma nina, et jälle vormis olla.” Ta tõusis lauast ja lahkus energilise sammuga saalist.
Frank nautis viskit, vaatas veel kord hindavalt punapäiseid tüdrukuid ja raputas otsustavalt pead. Libistas siis pilgu üle orkestrantide ja jäi lummunult pianisti silmitsema. Teda võlus muusiku ilmekas nägu. Kui laulutekst rääkis õnnetust armastusest, vajus pianisti lõug rinnale ja jäi mulje, nagu oleks ta armsam just äsja jäädavalt baarist välja marssinud. Kui aga lauldi taasleitud õnnest, lõi muusiku nägu särama, nagu oleks ta võitnud peavõidu, ning kaunid käed tõusid elegantse kaarega klaveriklahvidelt kõrgele õhku. Ühel sellisel juubeldaval hetkel tõstis ta silmad ja nende pilgud kohtusid.
Ootamatult kõlas terav lask. Trompetid vaikisid järsult ja tantsupõrandalt kostsid hirmunud karjed. Pea vaibusid needki ja ruumi laskus surmavaikus.
Frank kargas kohalt ja, jõudnud saalist pagevate inimeste vahelt lavani, nägi rohelises valgussõõris lamavat naist. Naise juuksed olid leekivpunased, ta napp mustade litritega ülekülvatud kleit oli kerkinud lõuani ja ta vasakut rinda kaunistas üha suuremaks muutuv verelaik. Laval lebas üks võluvatest tantsutüdrukutest.
Frank kummardus tüdruku kohale ja märkas, et kuul oli tunginud otse südamesse ning surm oli olnud silmapilkne. Tulistatud oli arvatavasti saali paremal küljel asuvalt hämaralt rõdult ja täpse lasu järgi otsustades oli mõrvar relvaga sina peal. Frank vaatas tühjenevas ruumis ringi, tõstis pilgu rõdule ja nägi seal käsipuule nõjatuva Marioni ahastuses nägu.
Äkki lõhestas vaikust vali akord ja käsi graatsiliselt pea kohale tõstes vajus pianist sügava ohkega klaveri kõrvale põrandale.
Uks paiskus valla ja rasked sammud lähenesid lavale. Frank teadis pead pööramatagi, kelle sammud need olid: leitnant Brace kiirustas oma poistega sündmuskohale. Tema järel sisenes saali murelik Ralf.
Märganud Franki, ilmus leitnandi näole võidukas naeratus, mis asendus aga kohe pahameelt väljendava grimassiga.
“Kuhu sa ka ei lähe, mister Frank Steel, ikka saadab sind kaos,” urises leitnant. Heitis seejärel põgusa pilgu punapäisele laibale, mis lebas nüüd väikeses vereloigus. “Otse südamesse, tubli töö,” lausus ta tunnustavalt ja pöördus Ralfi poole. “Kes ta on?”
Ralf kehitas õlgu ja vaatas nõutult teise tantsutüdruku poole, kes oli hirmunult taganenud lava kaugemasse nurka ning põrnitses üllatunult, nagu ei suudaks oma silmi uskuda, kaaslase elutut keha.
“Kes on kes?” ragistas Brace.
“Minu nimi on Eve ja… seal lebab Wally,” vastas tüdruk väriseva häälega.
“Wally!” kordas leitnant irooniliselt ja vaatas tähendusrikkalt Franki poole.
Arst kummardas laiba kohale ja noogutas. “Sooritan lahkamise kohe hommikul,” lausus ta. Leitnant nohises nõustumise märgiks ja, vahetanud poistega paar sõna, pöördus taas Eve’i poole.
“Ootan teid homme kella üheksaks jaos konda. Kadunukese omastele on vaja juhtunust teatada ja laip tuleb identifitseerida. Loodan, et teate, kust neid leida.” Vaatas siis Franki poole ja lisas: “Ootan ka sind jaoskonda, vana semu.”
Poisid fikseerisid laiba asendi põrandal ja tõstsid selle siis kanderaamile.
Klaveri kõrvalt kostis nõrk ohe ja pianist tõusis vaevaliselt istukile. “Ma vist minestasin,” lausus ta vabandavalt naeratades käheda häälega ja kohendas silmile langenud juukseid.
“Kui sa ei oleks minestanud,
