kehitas üleolevalt õlgu ja jäi vastuse võlgu, astus baari vastasseina ääres musitseerivate tumedanahaliste muusikute juurde ning võttis toolilt kitarri. Niisiis oli ta üks väikese bändi liikmetest. Ta män gis akustilist kitarri, teda toetasid tromboon, elektrikitarr ja rütmipillid. Nende muusika oli vana hea džäss ja esitus suurepärane. Ralfil oli sel suvel esinejatega õnne olnud.
“Nagu nägin, viskas meie kõrk iludus sulle pilgu. Seda juhtub harva, et ta kellegagi räägib,” võttis Ralf südame rindu ja pöördus naerdes sõbra poole.
“Räägi temast,” oli Frank huvitatud.
“Mida siin rääkida, kuuled ju ise! Mängib, nagu tuleks otse Mississippi kallastelt. Tal on muusika veres. Ta laulab väga harva, kuid see on siis ka tõeline pidupäev.”
“Aga kui ta lavalt alla astub?”
“Siis suitsetab sigarit ja joob konjakit, kuid joogu palju tahes, purju ei jää ta kunagi. Aga võib-olla on ta kogu aeg purjus ja ei saa iial kaineks. Kes temast aru saab! Ja oma mustast nahkrüüst ei lahku ta kunagi. Jääb mulje, nagu oleks ta selles sündinud ja must rõivas on koos temaga suureks kasvanud.”
“Siis ristime ta Tõeliseks Öökuningannaks,” tegi Frank ettepaneku.
Öö hakkas hommikusse jõudma. Taevas lõi hahetama ja tähesära kustus.
Frank tundis suurt väsimust ja koduteel ei olnud ta samm enam eriti reibas. Ta vilistas unistavat meloodiat, mida oli äsja baaris kuulnud, ja kordas mõttes laulu sõnu: “… kuidas küll igatsen su hella suudlust…”
Jõudnud majaukseni, nägi ta ebamäärast kogu trepil istumas. Kas Marion oli tagasi tulnud? Kuid ei, see lootus jäi üürikeseks. Kogu tõusis ja hakkas talle vastu tulema. Pianist!
“Vabandage, et jäin teid siia ootama.” Hääl oli kähe. “Mulle öeldi, et te tegelete mõrva lahendamisega ja…”
“Kes kurat seda ütles?” urises Frank.
Pianist võpatas ja taganes kiiresti paar sammu. Vaatas siis suurte kohkunud silmadega mehe poole.
“Pean end teile tutvustama. Minu nimi on Joan, usun, et märkasite mind õhtul klaveri taga…”
“Väga meeldiv. Mina olen Frank,” kõlas vastus.
Joan naeratas õnnelikult ja söandas jälle paar sammu lähemale astuda. “Pean teile midagi väga tähtsat rääkima, teate…”
“Kas me ei võiks hommikul rääkida, olen ümberkukkumiseni väsinud,” lausus Frank.
“Oh ei… teate… Eve’i elu on ohus. Lubage ma seletan…”
“Siis istume,” ütles Frank ja vajus trepile. Vist hakkas viski mõjuma.
Joan seadis end, hoolikalt püksisääri kohendades, tema kõrvale istuma. “Asi on selles,” alustas ta ettevaatlikult, “et täna õhtul taheti arvatavasti Eve’i tappa, aga mõrvar eksis. Te ju nägite, kui sarnased tüdrukud olid. Eemalt vaadates oli võimatu aru saada, kes oli kes. Ainus võimalus neil vahet teha oli jälgida nende asukohta laval. Tavaliselt tuli Eve alati esimesena lavale ja esines lava paremas servas. Nii oli see igal õhtul. Aga täna jäi ta hiljaks. Wally pidi juba üksinda esinema hakkama – niisiis jooksis ta lavale esimesena – , kui viimasel hetkel jõudis Eve kohale ja tuhises talle järele. Nende kohad läksid vahetusse, aga mõrvar seda ei teadnud. Nii tappiski ta vale tüdruku.”
Frank mõtles hetke. “See on muidugi võimalik, kuid… Mida Eve sellest arvab?”
“Ta on hirmul. Õigem oleks öelda, et ta on hirmust hullumas. Me mõlemad arvame, et kui mõrvar oma eksitusest teada saab, üritab ta uuesti.”
Frank vilistas ja Joan kargas ehmunult püsti. Nähes aga mehe rahulikku nägu, istus uuesti ettevaatlikult tema kõrvale. Frank otsis taskust portsigari ja, süüdanud kaks sigaretti, ulatas ühe pianistile.
“Kas Eve’il on põhjust oma elu pärast hirmul olla? Kas ta kahtlustab kedagi? On tal vaenlasi?” päris Frank.
“Meil ilusatel tüdrukutel on alati vaenlasi,” vastas Joan peenutsevalt. “Teate, jäägu see meie vahele, aga Eve’il on kokaiiniga probleeme. Võib-olla hankija… Eve ise eitab muidugi seda kõike. Ega ma ei ole kindel, aga…”
“Kas tal on võlgu?”
“Vist ka seda ja…”
“Mida veel?”
“Armukade austaja.”
Frank vilistas uuesti. “Kas olete Eve’iga… sõbrannad?” küsis ta muiates.
“Aga loomulikult!” Joan ei muianud.
Taskust võtit otsides märkas Frank kontori valgustatud akent ja otsustas veel ühe dringi kasuks. Administraatorilaua taga istus erakordselt kõrgete rindadega blondiin ja luges kriminaalromaani. Franki sisenedes tõstis ta abivalmilt pea.
“Kuidas saan teid aidata?” küsis ta sooja emaliku pilguga meest uurides.
“Võib-olla ühe dringiga, võib-olla ka mitte. Tooge mulle pudel šoti viskit, siis selgub.”
Frank viskas rohelise rahatähe lauale. “Ma ei mäleta oma maja numbrit, tean ainult asukohta. See on…”
“Te elate majas number viis,” naeratas blondiin ja tõusis, et viskit tooma minna.
Frank astus kõledasse majja, süütas kõik tuled, leidis raadiost uinutavat öömuusikat edastava saatja ja vajus kušetile. Lõpuks ometi oli ta pea täiesti tühi, ei ainsatki mõtet enam.
Paar sekundit hiljem sisenes blondiin, asetas viskipudeli ja klaasi lauale ning vaatas Franki poole. Mees paistis olevat väga väsinud ja õnnetu. Niisiis valas ta klaasi paari sõrme jagu viskit ja astus kušeti juurde.
“Teie jook,” lausus ta kõhklevalt, vaatas mehe ilusat nukrat nägu ja istus ta kõrvale.
Frank tundis naisest õhkuvat vanilje sooja aroomi, mis meenutas lapsepõlvekodu, ja tõmbas otsustavalt vormika keha endale lähemale.
Öö kõledas motellitoas ei osutunudki nii troostituks, kui oli alguses arvata võinud.
4
Kui Frank ärkas, oli juba keskpäev. Ta lükkas tumedad aknakatted kõrvale ja koos päikesepaistega tungis tuppa meeletu kuumus – oli südasuvi. Frank vaatas kella, raputas pettunult pead ja astus duši alla. Lasknud külmal veejoal end natuke aega turgutada, tuli ta elutuppa ja võttis automaadist kohvi. Jook oli maitsetu nagu automaadikohv ikka ja mehel tuli end lohutada mõttega, et varem või hiljem jõuab ta Ralfi baari ning tellib endale suure cappuccino.
Ta otsis varikatusega kaetud parkimisplatsilt oma kabrioleti, istus rooli taha ning asus teele Green Islandi keskuse – leitnant Brace’i väikese riigi – poole. Tee kulges mööda kõrget ookeanikallast. Frank vaatas igatsevalt suvemõnusid nautivaid puhkajaid. Ookeaniäärne liivariba kihas päevitunud kehadest ja veest kostsid kadedakstegevad hõiked. Frank lisas kiirust ja soe suvetuul vuhises talle vastu põski.
Sisenenud politseijaoskonda, tundis ta juba koridoris vänget sigarihõngu, mis muutus Brace’i kabinetile lähenedes
