ei kostnud midagi. „Oleme kuulnud, et Räägu rahval olla suur hulk hõbedat maha maetud,” läks nüüd Ärni otse asja juurde. „Ei tea, kuhu?”
„Me tahaks sinna jalutama minna, ilmad on ju nii ilusad, miks mitte veidi metsades ringi uidata ja lillepärgi teha!” lisas Imbi enda arust kavalalt juurde.
„Mis lilli sa, kurjavaimu vanaeit, novembris korjad!” käratas nüüd vana Rääk. „Sa, siga, ihud minu ja mu suguvõsa hõbeda peale hammast! Kas sa arvad, et ma päris meelemõistuseta olen! Ma peaksin sulle ütlema, kuhu mu kallis hõbe maetud on! Kas sa kasid, või ma käänan sul kaela sõlme!”
Vanapaar tegi üheskoos kniksu ja põgenes hirmsa jooksuga võssa.
Hinged läksid sauna. Laud oli kombekohaselt kaetud ja esivanemad noogutasid rahulolevalt – siin majas peeti neid kenasti meeles ja austati nagu kord ja kohus.
„Pane pealuu aknale,” ütles üks vaim. „Siis ei tule keegi tülitama ja uudishimust ukse taha nühkima.”
Pealuu pandigi paika ning see hakkas pimedas novembriöös rohekalt helendama. Vaimud muutusid valgeteks kanadeks ning läksid lavale leili võtma.
3. NOVEMBER
Hommikul selgus, et öö läbi on lahistanud vihma sadada ning teed põhjatumad kui kunagi varem. Oli kohutavalt niiske, märg jahedus puges isegi läbi kasuka ning tõi kaasa külmavärinad. Rehepapp sülitas sooks muutunud majaesisele ja läks tuppa tagasi.
„Minu põduratele kontidele on see ilm küll liiast!” ütles ta oma vanale kratile.
„Raske on teil, inimestel,” arvas too. „Meile ei tee ilm midagi, ainult hallitama ajab. Aga see on köömes, haiseb pisut, muud miskit.”
„Räägi jah, sa olid ikka täitsa hukas, kui ma su leidsin,” kostis rehepapp ja keeras end ahju ette räntsti maha, koukis koldest söe ja süütas piibu. „Uhh, siin on mõnus leitsak! Mis ma ennist… Jah, sa olid ikka poolmädand, kui ma su tee äärest kraavist üles korjasin.”
„Mädand küll, aga elus!” vastas kratt. „Kas ma palusin sult puhkust või midagi? Lõin kulpi ja nõudsin tööd! See, et sa mind mitu nädalat kerise kohal kuivatasid, oli su oma asi. Kratil pole sellest midagi, kui tal ka mõni jalg või käsi otsast pudeneb, ta pistab endale männijuurika asemele ja on jälle traksis.”
„Mis sa siis seal kraavis aelesid?” küsis rehepapp. „Miks sa ringi ei lennanud, kui elu nii ilus oli?”
„Kratt ei saa niisama lennata,” seletas vana kratt Joosep. „Tema vajab käsku. Aga käsu peab andma peremees. Minu peremees oli kärvand, keerasin tal nina kukla taha, kui ta mulle enam miskit tööd ei mõistnud anda, ja Vanatühi sai ta hingekese endale. Aga mina jäin ula peale ja ei mõistnud üksipäini midagi ette võtta. Nii ma seal vettisin, kuni sina, hea mees, mu siia sooja tuppa lubasid. Aitüma veel tagantjärelegi!”
„Kes see loll õieti oli, kes laskis endal nina kukla taha keerata?” küsis rehepapp. „Pidi ikka päris turakas olema.”
„Üks karjapoiss.”
„Nojah, laps. Seda võib uskuda küll! Laps ei tohiks kratti teha, tal pole veel inimese aru peas. Täismees ei jää kunagi ühelegi kratile alla. Mina olen teisi teinud sadu, ja alati puhtalt välja tulnud. Siin on omad nõksud.”
„Oh, ära uhkusta midagi!” kostis kratt veidi puudutatult. „Ikka väga palju on selliseid inimesi, kes kratile alla jäävad ja oma hingekese kaotavad.”
„Mina ei tea küll ühtegi. Peale selle sinu karjapoisi.”
„Noh, neid on ikka palju rohkem,” ütles Joosep. „Võib-olla sinul on vedanud. Aga võib ka olla, et kratid on sulle lihtsalt halastanud. Näe, mina ka – ma ei mõtlegi su nina kukla taha või mõnda muusse kohta käänata. Sellepärast, et ma olen sulle tänulik!”
„Sa lihtsalt ei saa mu nina kuhugi keerata, sest mu nime pole Vanapagana raamatus kirjas!” kostis rehepapp kolde eest. „Mina pole sind teinud, sellepärast! Mis sa arvad, et ma muu pärast sind üles korjasin? Ma olen vana mees, ei viitsi igal aastal kratti vahetada, mul oli tarvis sellist pruugitud elukat, kellel poleks minu üle mingit voli. Nii on lood, kratike. Teie, põrguliste, aru ikka meie omani ei küüni!”
Kratt vaikis solvunult ja surkis pika küünega nina.
Kratiga aeti asju ka mujal. Aidamees Oskari kratt oli mässama hakanud.
„Anna tööd, peremees!” haukus ta. „Anna tööd!”
Oskar, röögatult paks mees punase näoga, milles särasid kaks pisikest, kuid ilmatu kavalat silma, vahtis pisuhända üllatunult.
„Kuidas sa nii ruttu rikki läksid?” päris ta. „Sa oled alles neljakuune, tavaliselt peavad sinusugused ikka vähemalt aasta vastu!”
„Pole ma rikkis midagi!” urises kratt vastu. „Anna tööd! Kui tööd ei anna, siis keeran sul kaela kahekorra, nii nagu kaup oli.”
„Einoh, kaupa mäletan ma hästi!” rahustas teda aidamees. „No mis parata, kui asi nõnna, siis nõnna. Olgu, sõbrake, mine siis ja ehita mulle leivast redel.”
Kratt lendas sädemeid pildudes käsku täitma. Aidamees Oskar tõstis endale suppi juurde.
„Kahju küll, et see kratt nii ruttu puruks läks!” ohkas ta. „Ma tegin teist ju hoolega – seitse saunavihta panin tema peale hakkama ja hea nahkvööga sidusin keskelt kinni. Pole ju teist kulutanud ka õieti, ainult tähtsamateks asjadeks, kuidas ta küll nii järsku ära lagunes!”
„Jumal teab, millest see tuleb, vahest vihmasest ilmast,” arvas Oskari naine Mall, kes kandis põlle all juba kuuendat last. „Varem või hiljem keeravad ju kõik kratid pööraseks ja kipuvad elu kallale. Millal ta põlema läheb?”
„No ta nüüd rassib päevakese selle leivast redeli kallal,” seletas Oskar. „Õhtuks saab selgeks, et midagi välja ei tule, nuuska või hing välja! Leivast redeli tegemine on väga hea asi krattide küpsetamiseks, varem ma lasin neil sõelaga vett kanda, aga see on tüütu, võtab liiga kaua aega, enne kui kratt aru saab, et tema töö vilja ei kanna. Ja pealegi on ta ise märg, ajab põlema süttides tossu ja haiseb nagu kõrbev sitt. Las talitab leivakese kallal ja meisterdab redelit. Ma söön supi ära, siis lähen vaatan kuuri alla – õhtul tarvis uus kratt teha, tuleb õiged jupid valmis otsida ja kokku panna.”
Aidamehe lapsed sõid kiiruga suud tühjaks, ütlesid aitäh ja kiirustasid õue vaatama, kuidas rikki läinud kratt oma elu viimase tööga – leivast redeli ehitamisega – hakkama ei saa ning seetõttu kõrbeb. Lastele meeldis see väga. Leiva kallal mässav kratt nägi hästi naljakas välja, ta silmad läikisid kollaselt ja saba tõmbles imelikult. Raugematu kangekaelsusega üritas ta süljega segatud leivalödist redelit kokku mätsida, kuid loomulikult lagunes see liivalossike kohe laiali. Lapsed irvitasid, kratt krigistas hambaid. Juba kerkis temast õrna suitsu, vöö kohal, kimpu seotud saunavihtade sees oli näha vist isegi juba midagi punakat. Jah, leek lahvatas. Kratt hakkas ulguma ja kraapis endale maast märga muda peale, et tuld summutada, kuid kuna ta jätkas samal ajal peremehe käsu kohaselt leivaredeliga jahmerdamist, polnud kustutustööst palju tulu. Juba põles ka krati pea. Nüüd alles jättis elukas oma töö, vehkis hädas olles kätega nagu veskitiibadega ja tõusis kräunudes lendu. Õhus sai tuli õige hoo. Üleni leegitsev kratt lendas mõnisada
