poiss!” noomis tüdruk. „Seatapmises pole midagi ilusat. Lähme vaatame, ega kratist mõnda hammast järele ei jäänud, mul oleks kee jaoks vaja!”
Novembrikuu üürike päevavalgus oli juba kustumas, kui Oskar rehe uksele koppis ning madala uksepiida tõttu peaaegu kükakile laskudes sisse puges. Rehepapp pakkus külalisele kalja.
„Aitüma!” tänas aidamees kenasti. „Kurku tuleb ikka kasta, kui antakse!” Ta jõi tubli sõõmu. „Tulin sult sõstraid paluma.”
„Ah jälle ristteele minek ees?”
„Nojah, kus sa muidu saad? Näe, mul vana kratt kaotas täna viimase oiu peast ja ma pidin ta põlema ajama. Nüüd on vaja uus teha,” kõneles Aida-Oskar. „Ma olen kehv mees, ei tule ilma kratita kuidagi toime.”
„Sa ei oska kratti pidada,” kostis rehepapp. „Mis sa ruunad neist! Ma vahel õhtul vaatan, kuidas sinu tare justkui pritsib tuld – iga natikese aja pärast lendab kratt uuele tretile! Sihuke mahv ajab iseenesest mõista looma lolliks. Kuhu sa selle kõik paned, mis ta sulle kokku varastab?”
„Näpuotsaga toob vahel ühte-teist, see pisku pole kõneväärtki!” õhkas aidamees. „Lastele tsipake maiust, ei enamat! Kas ma siis näljasurma piiril vaaguks, kui kratid mulle kulda kokku kannaksid!”
„Vaata, missugune sa oled, paks kui siga, ja sina tuled mulle näljast rääkima!” pahandas rehepapp. „Vana parun ei pidada enam õieti mõisas liikudagi saama, kõik uksed on lukus ja võtmed sinu käes!”
„Mis see võti loeb! Võim on ikka parunihärra käes, mina olen vaid tema armetu ori, täiesti oma isanda voli all!”
„Ah, ära plära! Võtmed – see ju ongi võim! Vanamees saab süüagi ainult sinu armust!” kostis rehepapp. „Aga mis mul sellest, tee mis tahad! Oota, ma otsin sulle sõstraid, varsti ongi paras aeg Vanapoisile külla minna!”
Ta läks ning kohmitses midagi ja tuli tagasi kolme poolkülmunud punase sõstraga. Rehepapp kogus igal aastal mõisa aiast hoolega kokku kõik marjad ning toimetas oma keldrisse. Parun oli kindel, et punased sõstrad langevad lindude saagiks, ning sundis oma teenreid marjaaias tõhusamalt valvet pidama, kuid rehepapi lasid valvurid alati läbi, kui ta mõnel öösel oma korviga saaki koguma saabus, sest tema ajas õilsat asja. Rehepapi käest said ju hiljem kenasti külmunud marju kõik huvilised, ning neid oli palju. Punaseid sõstraid läks talumeestel alati tarvis.
Aida-Oskar pistis marjad taskusse, jättis rehepapiga jumalaga ning asus teele. Ta läks ristteele, jäi keset seda seisma, pistis sõrmed suhu ja vilistas kolm korda.
Kohe algas hirmus mürgel, mühin ja kohin, puud-põõsad õõtsusid ja paar jänest jooksid kabuhirmus üle tee. Aidamees ei teinud teist nägugi, pani koguni piibu põlema ja popsutas seda rahulikult, oodates Vanakurja ilmumist.
Vanapoiss tuligi mõne minuti pärast, kõndis jalad rangis nagu meremees, enesel kaenlas paks vasikanahast lehtedega raamat, kuhu tähendati üles kõik patuste hinged. Aidamehe nimi oli seal kirjas juba vähemalt neljakümnes kohas, kuid see ei lugenud midagi, kuna kirjutatule andsid jõu veretilgad. Aidamehe nime juures ilutsesidki alati kolm punast plekikest, kuid ükski neist polnud tilkunud Oskari soontest – ei, kõik puhas sõstramahl.
„Jälle sina, Aida-Oskar!” lausus Vanapagan kõuehäälel. „No mis valu sind ühtelugu siia ristteele ajab? Ei jõua ära oodata, millal su vilets hingeke põrgusse saab?”
„Ei tea, mis ta seal põrgus teeks, eks ole tal paradiisiski ruumi laialt,” vastas aidamees.
„He-he-hee!” naeris Vanapagan. „Küll sa oled loll! Kas sa siis ei tea, et kolm tilka verd, mis sa mulle krati hinge eest annad, määravad su mulle! Sina oled aga andnud mulle niipalju tilku, et ma ei mõista neid kokku lugedagi, ühtevalu lähen omadega sassi. Sina ära mitte mõtlegi paradiisist, sina oled juba samahästi kui katlas, armas mees!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
