Talvesepp. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Talvesepp - Terry Pratchett страница

Talvesepp - Terry Pratchett

Скачать книгу

Talvesepp" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg"/>

      SISSEJUHATUS

FEEGLE’ITE SÕNARAAMAT, MUGANDATUD ÕRNEMA NATUURIGA LUGEJATELE:

      Aurukas: neid leidub ainult Feegle’ite suurtes eluküngastes, mis asuvad mägedes – seal on piisavalt vett, et saaks korrapäraselt kümmelda. Tegu on omamoodi saunaga. Kriidimaa Feegle’id juhinduvad pigem tõsiasjast, et räppa võib keha külge jääda ainult teatud hulk, enne kui see hakkab ise maha varisema.

      Avask: nahkkott, mida kantakse vööl kõhu ees. Avaskis hoiab Feegle oma väärtasju ja söömata jäänud toitu, huvitavaid putukaid, oksakesi, millest võib kasu olla, õnnetoovat pori ja muud sellist. Avaskis pimesi ringi kobama hakata ei ole hea mõte.

      Eelmine Maailm: Feegle’id usuvad, et nad on surnud. Nende arutluskäik on järgmine: see maailm on nii tore, järelikult olid nad eelmises elus väga head, et pärast surma siia sattusid. Kui keegi pealtnäha sureb, läheb ta tegelikult lihtsalt tagasi Eelmisesse Maailma, kus Feegle’ite arvates on üsna igav.

      Ekstrakange Lambavõie: väga suure kurbusega pean ütlema, et tõenäoliselt on see kodus valmistatud viski. Keegi ei tea, mida see lammastega teeks, aga väidetavalt on tilgake seda abiks nii karjasele külmal talveööl kui Feegle’itele täiesti suvalisel ajal. Ärge üritage seda kodus valmistada.

      Gonnagil: klanni laulik, tunneb muusikainstrumente, luuletusi, lugusid ja laule

      Iirama: muretsema, endast välja minema

      Jampsus: jama, tühi jutt

      Jiirum: üldist sorti hädakarje

      Jolep: üldiselt ebameeldiv isik

      Jupaksis: mulle kinnitati, et see tähendab „väsinud”

      Jõmikad: inimesed

      Kelda: klanni naisjuht ja enamiku klanniliikmete ema. Feegle’id on sündides väga pisikesed ja kelda sünnitab neid oma elu jooksul sadu.

      Kemmerg: tualett

      Kiid: silmad

      Kirivise piralt!: üldisemat sorti hüüe, mis võib tähendada kõike alates väljendist „Heldene aeg!” kuni „Ma läksin endast välja ja nüüd hakkab halbu asju juhtuma.”

      Kuhmused: saladused

      Köbi: vana naine

      Lambid: villased asjandused, mis söövad rohtu ja teevad „mää”. Neid on kerge segi ajada nende teiste asjadega.

      Luig: väga tähtis kohustus, mille aluseks on traditsioonid ja maagia. Mitte lind.

      Moor: ükskõik kui vana nõid

      Mooramine: kõik, mida nõid teeb

      Mooride moor: väga tähtis nõid

      Mootsik: imelik, kummaline. Mõnikord tähendab mingil veidral põhjusel ka „pikergust”.

      Mömm: nõrk isik

      Pusilik: kasutu isik

      Trupats: ebameeldiv isik

      Sinu/minu/tema sotti säädma: seisma silmitsi saatusega, mis on varuks minule/sinule/temale

      Suurmees: klanni juht (tavaliselt kelda mees)

      Tussak: vt „pusilik”

      Vanadel iadel aigadel: ammu

      Võrvet: väga ebameeldiv isik

      Öögama: hirmsasti tahtma, näiteks „ma öögan tassikest teed”

      I PEATÜKK

      SUUR LUMI

      Kui torm tuli, tabas see mägesid nagu vasaraga. Taevasse ei saa kuidagi nii palju lund mahtuda, ja kuna ei saa, tuligi see alla; lumi langes valge müürina.

      Seal, kus veel mõne tunni eest oli olnud muistne matmisküngas laukapuupuhmaga, oli nüüd väike lumemäeke. Eelmisel aastal samal ajal olid seal olnud mõned varajased nurmenukud, praegu aga oli seal ainult lumi.

      Osa lumest liigutas. Umbes õunasuurune lumetort kerkis, selle servade vahelt voolas suitsu. Käsi, mis polnud suurem kui jänesekäpp, vehkis suitsu laiali.

      Väga väike, kuid väga vihane nägu, mille kohal püsis ikka veel lumetutsakas, vaatas äkitselt valgeks muutunud maastikku.

      „Ah, kirivise piralt!” porises ta. „Nu vaada nüid sida! Sie on Talvesepa tüö! Sie on küll üks jolep, kis ei saa aru, kui ta’le ei ööldasse!”

      Lükati üles veel lumetutsakaid. Veel mõned pead piilusid välja.

      „Oi jiirum, jiirum, jiirum!” hädaldas üks neist. „Ta leidis puraka tillu moori jälle üles!”

      Esimesena ilmunud pea pöördus selle pea poole ja ütles: „Juhm Wullie?”

      „Mise on, Rob?”

      „Kas ma’i ööld su’le, et jäta sie jiirumitamine?”

      „Jeh, Rob, ütsid küll,” vastas Juhmi Wulliena kõnetatud pea.

      „Mi’s sa si’s niimoodu tegid?”

      „Anna andess, Rob. Sie tuli nigu ise välla.”

      „Sie on nii masendav.”

      „Anna andess, Rob.”

      Rob Igaüks ohkas. „A’ kahjuss on sul õigus, Wullie. Talvesepp tahab purakat tillut moori, sie on selge. Kes timal sial talus silma pial ’oiab?”

      „Tillu Ohtlik Ora, Rob.”

      Rob vaatas pilvi, mis olid lund nii täis, et olid keskelt kotti vajunud.

      „’üva,” ütles ta ja ohkas jälle. „On aig kangilase jaoss!”

      Ta sukeldus auku, lumetropp kukkus puhtalt tagasi oma kohale ja Rob libises Feegle’ite künka sisse.

      Seestpoolt oli see üsna suur. Keset koobast oleks inimene saanud hädapärast isegi püsti seista, kuid siis oleks ta köhides kägarasse tõmbunud, sest just koopalae keskel asus ka suitsuauk.

      Sisesein oli ääristatud treppidena tõusvate rõdudega ja need kõik olid Feegle’eid tuubil täis. Tavaliselt oli koopas õhk lärmist paks, kuid praegu oli siin hirmutavalt vaikne.

      Rob Igaüks läks läbi koopa kolde juurde, kus ootas tema naine Jeannie. Jeannie seisis uhkelt, sirge seljaga, nagu keldale kohane, kuid lähemalt vaadates paistis Robile, et ta on nutnud. Rob pani käe talle ümber.

      „No nii, te ilmsesti tiate, mis on juhtund,” ütles Rob sinipunastele kuulajatele, kes koopaseintelt alla tema poole vaatasid. „Sie põle miski tavaline torm. Talvesepp on puraka tillu moori üles leid’ – no kuulge, rahu’ge nüid maha!”

      Ta ootas, kuni hüüdmine ja mõõgatäristamine oli lõppenud, ja jätkas:

      „Meie ei saa tema iist

Скачать книгу