Talvesepp. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Talvesepp - Terry Pratchett страница 4

Talvesepp - Terry Pratchett

Скачать книгу

vankrikuuri katusel ütles vaikne hääl, mis kuulus Tillu Ohtlikule Orale: „Ah, kirivise piralt!”

      Kõike seda polnud veel juhtunud. Võib-olla seda ei juhtugi. Tulevik on alati natuke võdisev. Iga pisiasi, näiteks lumehelbe langemine või vale lusika mahapillamine, võib selle uuele rajale kihutada. Aga ei tarvitse.

      Kuid algas see kõik eelmisel sügisel, päeval, milles oli kass…

      II PEATÜKK

      PREILI TREASON

      See on Tiffany Aching, kes lendab luuaga läbi mägise metsa Kriidimaast saja miili kaugusel. Luud on väga vana ja Tiffany lendab madalal maa kohal; luua tagumisse otsa on torgatud kaks väiksemat luuda, nagu abirattad, et see ümber ei läheks. Luua tegelik omanik on väga vana nõid, kelle nimi on preili Treason, kes oskab veel halvemini lennata kui Tiffany ja on 113 aastat vana.

      Tiffany on temast pisut enam kui sada aastat noorem, pikem, kui ta oli alles kuu aja eest, ja sugugi mitte nii enesekindel, kui ta oli aasta eest.

      Ta õpib nõiaks. Tavaliselt kannavad nõiad musta, kuid Tiffany arusaamist mööda on ainsaks põhjuseks, miks nõiad musta kannavad, see, et nad on alati musta kandnud. See põhjus ei paistnud piisavalt mõjuv, niisiis kandis tema tavaliselt sinist või rohelist. Ta ei naernud põlglikult uhkete riiete üle, sest ta polnud selliseid kunagi näinud.

      Teravatipulisest kübarast polnud aga pääsu. Teravatipulises kübaras pole midagi maagilist, see lihtsalt ütleb enda all oleva inimese kohta, et tegu on nõiaga. Teravatipulist kübarat pannakse tähele.

      Kuid ikkagi on raske olla nõid sellessamas külas, kus sa oled üles kasvanud. Raske on olla nõid inimestele, kes tunnevad sind kui „Joe Achingu plikat” ja on näinud sind kaheaastaselt ainult särgikesega ringi jooksmas.

      Äraminekust oli abi olnud. Enamik Tiffany tuttavaid polnud oma sünnikohast kunagi rohkem kui kümne miili kaugusele saanud, nii et kui keegi läks salapärastesse kaugetesse paikadesse, muutis see ka tema enda natuke salapäraseks. Tagasi tuldi teistsugusena. Nõid peab olema teistsugune.

      Selgus, et nõidumine tähendab peamiselt rasket tööd ja seal napib väga „siuh! glingel-glingel-glingel”-tüüpi maagiat. Polnud kooli ja polnud ka midagi, mis otseselt õpetamist meenutaks. Kuid polnud arukas üritada ihuüksi nõidumist õppida, eriti kui sul oli selle peale loomulikku annet. Kui midagi valesti läks, võis nõiahakatisest ühe nädalaga kõkutaja saada…

      Kui päris ausalt öelda, siis oligi asi just nimelt kõkutamises, kuigi keegi sellest ei rääkinud. Nõiad ütlesid alati: „Nõid ei saa olla liiga vana, liiga kondine ega liiga soolatüükaid täis”, aga kõkutamist ei mainitud kunagi. Tegelikult mitte. Kuid nõiad valvasid kogu aeg hoolega, et nad kõkutajaks ei muutuks.

      Kõkutajaks saada oli liigagi lihtne. Enamik nõidu elas üksi (kass võis olla, kuid polnud kohustuslik) ja võis minna mitu nädalat, ilma et nad oleksid ühtegi teist nõida näinud. Nondel aegadel, kui rahvas nõidu vihkas, süüdistati neid tihti oma kassiga rääkimises. Aga kui inimene pole saanud kolm nädalat arendada intelligentset vestlust, mis ei puuduta lehmi, on ta nõus kas või seinaga rääkima. Ja see ongi kõkutamise esimene märk.

      Nõidade jaoks ei tähendanud „kõkutamine” lihtsalt tigedat naeru. See tähendas, et sinu mõistus triivib oma ankrust eemale. See tähendas, et sa hakkad segi minema. See tähendas, et üksindus ja raske töö ja vastutus ja teiste inimeste probleemid ajasid sind vähehaaval hulluks – nii väikeste juppide kaupa, et sa ei pannud seda õieti tähelegi, kuni hakkasid arvama, et on normaalne ennast mitte pesta ja teekannu peas kanda. See tähendas uskumist, et sa oled kõigist teistest oma külas parem, sest sa tead neist rohkem. See tähendas uskumist, et hea ja halb on tõlgendamise küsimus. Ja lõpuks tähendas see seda, et sa „läksid pimedusse”, nagu nõiad selle kohta ütlesid. See oli halb tee. Ja selle tee lõpus olid mürgitatud värtnad ja piparkoogimajakesed.

      Seda hoidis ära komme üksteisel külas käia. Nõiad külastasid üksteist kogu aeg, mõnikord sõitsid nad tassitäie tee ja saiakese pärast maha üsna pika tee. Osalt tehti seda muidugi kuulujuttude vahetamiseks, sest nõiad armastavad kuulujutte, eriti selliseid, mis on pigem põnevad kui tõelevastavad. Peamiselt aga käisid nad külas selleks, et üksteisel silma peal hoida.

      Täna oli Tiffany tulnud külla Vanaema Weatherwaxile, kes oli enamiku nõidade (Vanaema Weatherwax kaasa arvatud) arvates kõige võimsam nõid mägedes. Kõik käis väga viisakalt. Keegi ei öelnud: „Lolliks polegi siis läinud?” – „Igatahes mitte! Ma olen terane nagu toigas!” Seda polnud vaja. Kõik said aru, mispärast tuldi, sellepärast räägiti muudest asjadest. Aga kui Vanaema Weatherwaxil oli vastav tuju, võis temaga päris raske olla.

      Ta istus vaikselt kiiktoolis. Mõned inimesed oskavad rääkida, Vanaema Weatherwax oskas aga vaikida. Ta võis istuda nii vaikselt ja liikumatult, et ta haihtus. Kõik unustasid ära, et ta seal on. Tuba muutus tühjaks.

      See ärritas paljusid. Ilmselt oli see nii mõeldudki. Aga Tiffany oli õppinud ka vaikust mõistma – Vanaema Achingult, oma päris vanaemalt. Nüüd õppis ta, et kui inimene on väga vaikselt, muutub ta peaaegu nähtamatuks.

      Vanaema Weatherwax oli sellel alal tõeline asjatundja.

      Tiffany jättis selle meelde kui loitsu „Ma ei ole siin”, kui see üldse oli loits. Tema arutluskäigu järgi oli iga inimese sees miski, mis ütles maailmale, et ta on kohal. Sellepärast ongi tihtipeale võimalik tajuda, kui keegi on sinu selja taga, isegi kui ta vähimatki häält ei tee. Sa võtad lihtsalt vastu tema signaali: „Ma olen siin!”

      Mõnel inimesel on see signaal väga tugev. Nemad on need, keda poes esimesena teenindatakse. Vanaema Weatherwaxi signaal võis lausa mägedelt vastu kajada, kui ta tahtis: kui ta metsa läks, lidusid kõik hundid ja karud metsa teisest servast välja.

      Aga ta oskas selle signaali ka välja lülitada.

      Nüüd oligi see välja lülitatud. Tiffany pidi keskenduma, et teda näha. Suurem osa tema mõistusest ütles talle, et toas pole peale tema kedagi.

      Noh, mõtles ta, nüüd peaks aitama ka. Ta köhatas. Korraga oli Vanaema Weatherwax kogu aeg seal olnud.

      „Preili Treasonil on kõik väga hästi,” ütles Tiffany.

      „Suurepärane naisterahvas,” vastas Vanaema. „Igatahes.”

      „Tal on mõned kummalised kombed,” ütles Tiffany.

      „Keegi meist pole täiuslik,” vastas Vanaema.

      „Ta proovib praegu uusi silmi,” ütles Tiffany.

      „Väga hea.”

      „Nendeks on kaks ronka…”

      „Pole paha,” vastas Vanaema.

      „Parem kui hiir, keda ta harilikult kasutab,” ütles Tiffany.

      „Arvata on.”

      Selline jutuajamine jätkus veel mõnda aega, kuni Tiffanyt hakkas ärritama, et tema peab kogu töö ära tegema. On ju olemas selline asi nagu viisakus! Hea küll, nüüd ta juba teadis, mida ette võtta.

      „Proua Earwig kirjutas uue raamatu,” tähendas ta.

      „Kuulsin,” vastas Vanaema. Võimalik, et varjud toas tõmbusid natuke

Скачать книгу