rahutukstegev, mis raputas vahtrapuudelt kollaseid ja punaseid lehti ning pani need lagendikul tiirlema. Kassipoeg üritas paari lehte õhust püüda ja jäi siis kurvalt näugudes istuma. Nüüd iga hetk arvab Vanaema Weatherwax, et Tiffany on läinud, avab ukse ja…
„Unustasid midagi maha või?” küsis Vanaema Weatherwax Tiffany kõrva äärest.
Tema ise oligi see astelpõõsas.
„Ee… see kassipoeg on väga armas. Ma mõtlesin, et ta, noh, hakkab teile meeldima,” lausus Tiffany, kuid ise mõtles:
Joostes oleks ta siia jõudnud küll, aga miks ma teda ei näinud? Kas on võimalik üheaegselt joosta ja peidus olla?
„Ära minu pärast muretse, kallis tüdruk,” vastas nõid. „Sina lippa nüüd kohe tagasi preili Treasoni juurde ja tervita teda minu poolt. Aga” – ja tema hääl leebus pisut – „sa peitsid ennast päris hästi. Paljud ei oleks sind näinud. Ma ei kuulnud õieti isegi seda, kuidas su juuksed kasvasid!”
Kui Tiffany luud oli lagendikult lahkunud ja Vanaema Weatherwax oli erinevate mooduste abil veendunud, et ta on tõesti läinud, läks ta tagasi sisse, jättes kassipoja jälle hoolikalt märkamata.
Mõne minuti pärast vajus uks kriiksudes irvakile. Võibolla oli asi lihtsalt tõmbetuules. Kassipoeg sörkis sisse…
Kõik nõiad on natuke imelikud. Tiffany oli imelikkusega harjunud, nii et imelik tundus talle päris harilik. Võtame näiteks preili Leveli, kellel oli kaks keha, kuigi üks neist oli kujuteldav. Või preili Pullunderi, kes aretas tõuvihmausse ja pani neile nimesid… nojah, tema polnudki tegelikult imelik, pigem lihtsalt natuke iseäralik, pealegi on vihmaussid oma olemuslikult ebahuvitaval viisil üsna huvitavad. Siis oli veel Vana Ema Dismass, kes kannatas ajutiste segadushoogude käes, mis nõia puhul võivad olla üpris kummalised: tema suu ei liikunud kunagi tema sõnadega samal ajal ja vahel tulid tema sammud trepist alla kümme minutit varem kui ta ise.
Aga kui rääkida imelikkusest, ei olnud preili Treason mitte lihtsalt esirinnas, ta oli teistest mitme ringiga ees.
Kust alustada, kui asjad on läbi ja läbi imelikud…
Preili Eumenides Treason oli kuuekümneaastaselt pimedaks jäänud. Enamiku inimeste jaoks oleks see tähendanud suurt õnnetust, kuid preili Treason valdas väga hästi Laenamist, nõidade erilist annet.
Ta sai kasutada loomade silmi, lugedes kõike, mida nad nägid, otse nende mõistusest.
Seitsmekümneviieselt oli ta lisaks veel kurdiks jäänud, kuid nüüd oli tal nõks juba käpas ja ta kasutas kõiki ettejäävaid kõrvu, mis ringi jooksid.
Kui Tiffany esimest korda tema juures peatus, kasutas preili Treason nägemiseks ja kuulmiseks hiirt, sest tema vana hakk oli hinge heitnud. Natuke kõhe oli vaadata, kuidas vana naine majas ringi kõnnib, hoides hiirt väljasirutatud käes, ja veel kõhedam, kui sa ütlesid midagi ja hiir kähku sinu poole keerati. Hämmastav, kui jube võib üks väike roosa võbisev nina olla.
Uued rongad olid palju paremad. Keegi lähedastest küladest oli valmistanud vanale nõiale õrre, mis sobis talle õlgadele, nii et üks lind istus ühel, teine teisel õlal, ja koos tema pikkade valgete juustega oli üldmulje väga… nojah, nõialik, kuigi õhtuks oli tema mantli seljatagune natuke räpane.
Siis oli veel tema kell. See oli raske, rauast ja roostetanud, selle oli valmistanud keegi, kes oli rohkem sepp kui kellassepp, ja just sellepärast tegigi see klonk-klank, mitte tik-tak. Preili Treason kandis seda vööl ja sai aru, mis kell on, kombates väikesi töntse seiereid.
Külades räägiti, et see kell on preili Treasoni süda, mida ta hakkas kasutama pärast oma esimese südame ülesütlemist. Aga preili Treasonist räägiti üldse igasugu lugusid.
Selleks, et temaga leppida, pidi imelikkusetaluvus olema üsna kõrge. Traditsiooni kohaselt rändasid noored nõiad ringi ja elasid vanemate nõidade juures, et asjatundjatelt palju õppida, aidates neid vastutasuks „väheke majapidamistöödega”, nagu nõialeidja preili Tick ütles, kuigi tegelikult tähendas see kõigi majapidamistööde tegemist. Enamasti lahkusid noored nõiad preili Treasoni juurest pärast esimest ööd. Tiffany oli praeguse seisuga suutnud vastu pidada kolm kuud.
Aa… ja vahel, kui preili Treason otsis silmapaari, millega vaadata, hiilis ta oma õpilase pähe. See oli kummaline karvu turri ajav tunne, justkui vaataks keegi nähtamatu sul üle õla.
Jah… võib-olla ei olnud preili Treason imelikkuse osas teistest nõidadest mitte lihtsalt mitme ringiga ees, vaid ta oli oma ala pikaajaline meister, kellel on terve sein autasusid täis.
Ta kudus parajasti kangaspuudel, kui Tiffany sisse tuli. Kaks nokka pöördus tema poole.
„Aa, laps,” sõnas preili Treason nõrga murduva häälega. „Sul on olnud hea päev.”
„Jah, preili Treason,” vastas Tiffany kuulekalt.
„Sa käisid Weatherwaxi-tüdruku juures ja tal on kõik korras.” Kangaspuud tegid klikk-klakk. Kell tegi klonk-klank.
„Üsna korras,” vastas Tiffany. Preili Treason ei esitanud küsimusi. Ta ütles lihtsalt vastused. Weatherwaxi-tüdruk, mõtles Tiffany, kui hakkas õhtusööki valmistama. Aga preili Treason oli tõesti väga vana.
Ja väga hirmutav. See oli selge. Seda ei saanud salata. Tal polnud kongnina ja tal olid kõik hambad alles – kuigi need olid kollased –, aga kui see välja jätta, oli ta ehtne pildiraamatu-nõid. Ja tema põlved klõksusid kõndimise ajal. Ja ta kõndis väga kiiresti, kahe kepi abil, sibades ringi nagu suur ämblik. See oli samuti kummaline: majake oli ämblikuvõrke täis ja preili Treason keelas Tiffanyl neid puutuda, aga ühtegi ämblikku polnud näha.
Õigus jah, siis oli veel see asi musta värviga. Must meeldib enamikule nõidadele, aga preili Treasonil olid isegi kitsed ja kanad mustad. Seinad olid mustad. Põrand oli must – kui lagritsapulk maha pillata, ei leiaks seda enam iial. Ja Tiffany kuulis jahmatusega, et peab ka juustud mustad tegema, see tähendas, et juustukerad tuli läikivmusta vahaga üle tõmmata. Tiffany oli suurepärane juustumeister ja vaha hoidis juustu niiske, kuid Tiffany ei usaldanud musta juustu. Need nägid alati välja, nagu hauksid kurja.
Ja paistis, et preili Treasonil pole vaja magada. Tema jaoks polnud ööl ja päeval enam eriti vahet. Kui rongad magama läksid, kutsus preili Treason mõne öökulli ja kudus öökulli silmadega edasi. Ta ütles, et üks öökull on eriti hea, sest ta keerab kogu aeg pead, et kangasüstikut jälgida. Kangaspuud tegid klikk-klakk ja kell tegi kohe järele klonk-klank.
Preili Treason oma lehviva musta mantli, kinniseotud silmade ja metsikute valgete juustega…
Preili Treason oma kahe kepiga, majas kondamas või pimedal hallaööl aias uitamas, et nuusutada lillede mälestust…
Igal nõial on mingi eriline oskus, preili Treason jagas Õiglust.
Rahvas tuli miilide kauguselt kohale, et oma muresid kurta:
Mina tean, et see on minu lehm, aga tema ütleb, et see on tema oma!
Ta ütleb, et see on tema maa, aga isa jättis selle mulle!
…ja preili Treason istus klikk-klakitavate kangaspuude taga, selg toatäie ärevalt ootavate inimeste poole. Kangaspuud tegid inimesed murelikuks. Nad vaatasid neid, nagu kardaksid, ja kaarnad vaatasid
