sõna „ENOCH”, teisel oli „ATHOOTITA”.
Need sõnad tähendasid „süüd” ja „süütust”. Tiffany kahetses, et seda teadis. Kriidimaal kasvanud tüdruk poleks kuidagi saanud seda teada, sest need sõnad olid võõrkeeles, pealegi veel muistses. Tiffany teadis neid sõnu doktor Sensibility Bustle’i, Nähtamatu Ülikooli võlukunsti patriitsprofessori (D.M. Phil, B.El L.) tõttu, kes oli tema peas.
Nojah, Tiffany peas oli vähemalt väike osa temast.
Mõned suved tagasi oli Tiffany vallutanud jeekim, üks… olend, kes oli miljoneid aastaid mõistusi kogunud. Tiffanyl oli õnnestunud ta oma peast välja saada, kuid mõned tükikesed olid tema ajuga ühte põimunud ega kadunud. Üks neist oli pisike egoraasuke ja pundar mälestusi – see oli kõik, mis oli säilinud kadunud doktor Bustle’ist. Temast ei olnud eriti tüli, aga kui Tiffany nägi midagi, mis oli võõrkeeles, oskas ta seda lugeda – õigemini kuulis ta küll doktor Bustle’i kimedat häält, mis selle tema jaoks ära tõlkis. (Paistis tõesti, et see on kõik, mis doktorist säilinud oli, kuid Tiffany üritas ikkagi vältida peegli ees lahtiriietumist.)
Pealuud olid küünlavaha täis nirisenud ja külalised heitsid nendele pilke kogu aja, mis nad toas olid.
Ja siis, kui kõik sõnad olid öeldud, kangaspuud peatusid, tekitades jahmatava vaikuse, preili Treason pöördus oma suure raske tooliga, millel olid rattad küljes, võttis musta sideme oma pärlhallide silmade pealt ja ütles:
„Ma olen kuulnud. Nüüd on aeg vaadata. Ma vaatan, mis on tõsi.”
Selle koha peal, kui preili Treason neid pealuudel põlevate küünalde valguses ainiti vahtis, lasksid mõned inimesed lausa jalga. Preili Treasoni silmad ei näinud küll sinu nägu, kuid nad suutsid kuidagi näha sinu meelt. Kui preili Treason sinust otse läbi vaatas, said sa rääkida ainult tõtt, muidu olid sa väga-väga rumal.
Niisiis ei vaielnud preili Treasoniga mitte keegi mitte kunagi.
Nõidadel ei ole lubatud oma annete kasutamise eest raha küsida, kuid kõik, kes tulid preili Treasoni juurde mingit tüliküsimust lahendama, tõid talle kingituse, tavaliselt toitu, aga vahel ka puhtaid kasutatud riideid, mis olid musta värvi, või paari vanu saapaid, mis olid tema mõõtu. Kui preili Treasoni otsus ei läinud sinu sooviga kokku, ei olnud sugugi tark mõte (nagu kõik rääkisid) oma kinki tagasi küsida, sest väikeseks ja kleepuvaks elukaks muutumine on tavaliselt ebameeldiv.
Räägiti, et kes preili Treasonile valetab, sureb nädala jooksul hirmsat surma. Räägiti, et öösiti käivad preili Treasoni juures kuningad ja muud valitsejad, kes küsivad temalt nõu tähtsate riigiasjade kohta. Räägiti, et tema keldris on kullahunnik, mida valvab kolme peaga deemon, kelle nahk on nagu tuli ja kes ründab kõiki, keda näeb, ja sööb nende ninad ära.
Tiffany kahtlustas, et vähemalt kaks neist uskumustest on valed. Seda, et kolmas tõsi pole, teadis ta kindlalt, sest ühel päeval läks ta keldrisse (veeämber ja ahjuroop igaks juhuks kaasas) ja seal olid ainult kartuli- ja porgandihunnikud. Ja üks hiir, kes teda tähelepanelikult jälgis.
Tiffany ei kartnud eriti. Esiteks: kui mainitud deemon ei olnud just osav kartuliks maskeeruja, ei olnud teda tõenäoliselt olemas. Teiseks: kuigi preili Treason nägi hirmus välja, rääkis hirmsalt ja lõhnas nagu vana ummuksis riidekapp, ei tundunud ta halb.
Esmapilk ja järelmõtted, nendele peab nõid toetuma: esmapilk näitab, mis on tõeliselt olemas, järelmõtted aga jälgivad esmamõtteid ja kontrollivad, et need oleksid õiged. Olemas olid ka järeljärelmõtted, millest keegi teine polnud Tiffany kuuldes kunagi rääkinud ja millest ta ka ise seepärast vaikis: need olid imelikud, paistis, et nad mõtlevad ise, ja tavaliselt tulid need üsna harva. Nüüd ütlesid need talle, et preili Treasoni juures on enamat, kui silmaga näha.
Ja siis ühel päeval tolmu võttes lõi Tiffany Enochi-nimelise pealuu kogemata ümber.
…ja korraga sai ta preili Treasonist rohkem teada, kui preili Treason oleks ilmselt tahtnud kellelegi avaldada.
Täna, süües hautist (mustade ubadega), lausus preili Treason: „Tuul tõuseb. Me peame lähemal ajal minema. Ma ei tahaks sellisel ööl luuaga metsa kohal sõita. Kummalisi olendeid võib liikvel olla.”
„Minema? Kas me läheme välja?” küsis Tiffany. Nad ei käinud õhtuti kunagi väljas ja seetõttu tundusid õhtud alati saja aasta pikkused.
„Seda me teeme. Täna nad tantsivad.”
„Kes tantsivad?”
„Rongad ei näe ja öökull läheb ähmi täis,” jätkas preili Treason. „Ma pean kasutama sinu silmi.”
„Kes tantsivad, preili Treason?” küsis Tiffany uuesti. Talle meeldis tantsida, kuid paistis, et siinkandis ei tantsinud keegi.
„See koht pole kaugel, aga torm on tulekul.”
Ja oligi kogu lugu: preili Treason ei kavatsenud talle rääkida. Kuid see tundus huvitav. Pealegi oleks ilmselt hariv näha olendeid, keda preili Treason kummaliseks peab.
Muidugi tähendas see, et preili Treason pidi oma teravatipulise kübara pähe panema. Seda osa ei sallinud Tiffany üldse: ta pidi preili Treasoni ees seisma ja teda ainiti vaatama, ning tema silmad kipitasid veidi, kui vana nõid teda justkui peeglina kasutas.
Kui õhtusöök oli söödud, möirgas tuul juba laanes nagu suur tume loom. Kui Tiffany ukse avas, rebis tuul tal selle käest, sööstis tuppa ja pani lõngad kangaspuul tinisema.
„Kas te olete ikka kindel, et see on hea mõte, preili Treason?” küsis Tiffany, üritades ust kinni lükata.
„Ära ütle niimoodi! Sa ei ütle niimoodi! Tantsul peab olema pealtvaatajaid! Ma pole ühtegi tantsu vahele jätnud!” Preili Treason oli pabinas ja närviline. „Me peame minema! Ja sina pead kandma musta.”
„Preili Treason, te teate, et ma ei kanna kunagi musta,” ütles Tiffany.
„Täna on musta öö. Sa kannad minu peaaegu parimat keepi.”
Ta lausus seda nõia enesekindlusega, justkui ei tuleks talle pähegi, et keegi võiks vastu hakata. Ta oli 113 aastat vana. Ta oli saanud seda enesekindlust palju harjutada. Tiffany ei hakanud vaidlema.
Mul pole ju midagi musta vastu, mõtles Tiffany, kui peaaegu parima keebi tõi, aga see pole lihtsalt minu jaoks. Kui öeldakse, et nõiad kannavad musta, mõeldakse tegelikult, et musta kannavad vanad naised. Pealegi, ega mina ju roosat ei kanna…
Pärast pidi ta preili Treasoni kella tekiräbalate sisse mässima, nii et klonk-klank-ist sai klonk-klank. Kella kojujätmine ei tulnud kõne allagi. Preili Treason hoidis kella alati enda ligi.
Kuni Tiffany end valmis seadis, keeras vana naine kella jubeda kriiksumisega üles. Ta keeras seda pidevalt üles, mõnikord tegi ta selleks pausi isegi keset õigusemõistmist, kui tuba oli hirmunud inimesi täis.
Vihma veel ei sadanud, aga kui nad teele asusid, oli õhk täis lendavaid oksaraage ja lehti. Preili Treason istus küljetsi luual ja hoidis elu eest kinni, Tiffany aga vedas luuda pesunööri otsas järel.
Taevas oli veel loojangujärgselt punane ja kumerjas kuu kõrgel, kuid kuu eest kihutati läbi pilvi, nii et mets sai täis liikuvaid varje. Puuoksad peksid kokku ning Tiffany kuulis kriuksatust ja mütsatust, kui üks oks kusagil pimeduses maha langes.
„Kas
