kõva pia,” lisas ta, juhuks kui see polnud veel piisavalt selge.
Preili Treason naaldus tooli seljatoele. „Ja nüid o’ge nii kenad ja selitage, mis ‘ia pirast te minu kojas ringi luurite,” ütles ta. „Noh, kõnelge!”
Järgnes imetilluke paus ja siis teatas Rob Igaüks rõõmsalt: „Oh, tuu on lihtne. Meie jahtisime ’aggist!”
„Ei jahtinud te midagi,” pistis preili Treason teravalt, „sest haggis on lambarupskitest ja lihast roog, hästi vürtsitatud ja lambamao sees keedetud.”
„Aa, a’ nii on sie ain’t siis, kui õiget ’aggist kätte ei saa, imand,” seletas Rob Igaüks ettevaatlikult. „Sie põle õige ’aggise kõrval midagi. Oh, ’aggis on kaval elajas, kes tieb umale pesa… nännikeldrisse…”
„Nii et see on tõsi? Te jahtisite haggist? Kas on nii, Juhm Wullie?” küsis preili Treason, kelle hääl oli korraga teravaks muutunud. Kõik silmad, kaasa arvatud üks silmapaar, mis kuulus kõrvahargile, pöördusid õnnetu Wullie poole.
„Ee… jeh… uuh… aah… jiirum-jiirum-jiirum!” ägas Wullie ja vajus põlvili. „Palun ä’ge minule miskit ‘irmsat tehke, imand!” anus ta. „Teite kõrva’ark vaatab mind koleda pilguga!”
„Väga hea, hakkame otsast peale,” lausus preili Treason. Ta tõstis käe ja rebis endal sideme silme eest. Ta puudutas kolpasid enda kõrval ja Feegle’id taganesid.
„Mul pole silmi vaja, et karjuv vale ära tunda,” ütles preili Treason. „Rääkige, miks te siin olete. Rääkige… uuesti.”
Rob Igaüks kõhkles hetke. Asjaolusid arvestades oli see väga vapper tegu. Siis ütles ta: „Meie tulime puraka tillu moori pirast, imand.”
„Puraka tillu… Aa, te mõtlete Tiffanyt?”
„Jeh!”
„Meie oleme praegast siukse suure linnu all,” ütles Juhm Wullie, hoidudes nõia pimedalt vahtivaid silmi vaatamast.
„Ta mõtleb luigu, preili,” seletas Rob Igaüks, põrnitsedes oma venda pahaselt. „See on nigu…”
„… hiiglasuur kohustus, millest ei saa kõrvale hiilida,” lõpetas preili Treason tema eest. „Ma tian, mis luig on. Aga miks?”
Preili Treason oli oma 113 eluaasta jooksul nii mõndagi kuulnud, kuid nüüd kuulas ta hämmastunult lugu inimtüdrukust, kes oli – vähemalt mõned päevad – olnud ühe Nac Mac Feegle’ite klanni keldaks. Ja kes on kas või mõne päeva Feegle’ite kelda, seda valvavad Feegle’id… igavesti.
„Ja ta on meite mägede moor,” ütles Billy Suurlõug. „Tema ‘oolitseb nende eest, ‘oiab neid. Aga…”
Ta jäi kõhklema ja Rob Igaüks jätkas: „Meite kelda näib unenägusi. Unenägusi tulevikust. Unenägusi, kuda mäed külmuvad ja kõik koolivad ära ja purakas tillu moor kannab jääst krooni!”
„Heldene aeg!”
„Jeh, ja sie pole viel kõik!” ütles Billy käsi laiutades. „Kelda nägi, kuis jäämaal kasvas roheline puu! Ta nägi raudsõrmust! Ta nägi miest, kelle südames oli nail! Ta nägi kanadenuhtlust ning juustu, mis kõndis nagu inime!”
Korraks võttis maad vaikus, siis lausus preili Treason: „Esimesed kaks – puu ja sõrmus – on selged, korralikud okultsed… sümbolid. Nael on ka väga… metafooriline. Aga juustu osas ma natuke kahtlen… äkki ta mõtles Horace’it? Ja kanad… Ma ei tea, kas kanadenuhtlus on ikka võimalik.”
„Jeannie oli nonde kohta väega kindel,” ütles Rob Igaüks. „Ta nägi unes palju imelikkusi ja murettegivaid asjasi, nii et me mõtsime, et tuleme kaime, kuda purakal tillul mooril läeb.”
„Ja te tulite neljakesi nii kaugilt siia?” küsis preili Treason.
„Oh, me võtsime ikka viel mõned poisid kaasa,” vastas Rob. „Me ei taht neid kõiki ütekorraga seie tuua. Nad on metsas.”
„Palju neid siis on?”
„Oh, nii viiesaja tuuris, paar matsi seie-sinna.”
Preili Treasoni mitmesugused silmad jäid teda vahtima. Rob Igaüks vahtis raevuka aususega vastu ega pilgutanud silmagi.
„Teie ettevõtmine paistab üllas,” tähendas nõid. „Miks peaks seda valega alustama?”
„Oh, tuu vale pidi tulema viel tüki ’uvitavam,” seletas Rob Igaüks.
„Minule paistab tõde päris huvitav,” märkis preili Treason.
„Võ’mmalik, a’ ma tahtsin viel ’iiglased ja meriröövlid ja võlutuhkrud ka meite jutu sisse panna,” teatas Rob. „Sie on küll täie raha eest!”
„Olgu siis pealegi,” ütles preili Treason. „Kui preili Tick Tiffany siia tõi, ütles ta, et teda kaitsevad kummalised jõud.”
„Jeh!” nõustus Rob Igaüks uhkelt. „Tõsi ta on, nood oleme meie.”
„Aga preili Tick kipub kamandama,” jätkas preili Treason. „Kahjuks ei kuulanud ma eriti tema juttu. Ta räägib alati, et tütrikud tahavad õppida, aga enamasti on nad lihtsalt eputised, kes tahavad nõiaks saada, et noormeestele muljet avaldada, ja lasevad paari päeva järel jalga. Aga see ei lase, kaugel sellest! Tema jookseb alati kõige poole, mitte ei põgene eemale! Kas te teadsite, et ta üritas Talvesepaga tantsida?”
„Jeh. Tiame. Me olime sial,” vastas Rob Igaüks.
„Olite või?”
„Jeh. Me tulime teite järgi.”
„Keegi ei näinud teid. Ma teaksin, kui keegi oleks teid näinud,” märkis preili Treason.
„Tõsi või? Nuh, meie oskame ’äste teha nii, et keski meitesid ei näe,” ütles Rob muiates. „Suisa ’ämmastav, kui paljud meitesid ei näe.”
„Ta üritas Talvesepa endaga tantsida,” kordas preili Treason. „Ma keelasin teda.”
„Ah, meid kah kielatakse kõikse aeg,” ütles Rob. „Nii me tiada saamegi, mida on kõikse ’uvitavam teha!”
Preili Treason tunnistas teda ühe hiire, kahe ronga, mitme koiliblika ja ühe kõrvahargi silmadega.
„Aga muidugi,” lausus ta ja ohkas. „Jah. Ma olen juba nii vana ja noor olemine oli nii ammu, et vahel tundub mulle, nagu oleks see juhtunud kellegi teisega. Pikk elu pole nii tore, kui kiidetakse, see on sulatõsi. See…”
„Talvesepp otsib purakat tillut moori, imand,” katkestas teda Rob Igaüks. „Me näime, kuis ta Talvesepaga tanssis. Nüid sie otsib teda. Me kuuleme, kuda ta tuules ulub.”
„Tean,” sõnas preili Treason. Ta vakatas ja kuulatas hetke. „Tuul on vaibunud,” nentis ta. „Talvesepp leidis Tiffany üles.”
Ta haaras oma kepid, kobistas kärmelt trepi juurde ja ronis sellest hämmastava kiirusega üles. Feegle’id trügisid temast mööda magamistuppa, kus kitsal voodil lamas Tiffany.
Toa igas
