Talvesepp. Terry Pratchett

      III PEATÜKK

      BOFFO SALADUS

      Ei ole hea segaduses tantsijate vahele litsutud saada. Morrisetantsijad olid rasked mehed. Tiffany oli Aching üle terve kere2. Ta oli sinikaid täis, nende hulgas oli üks saapatallakujuline, mida ta ei kavatsenud mitte kellelegi näidata.

      Kõik tasased pinnad preili Treasoni kudumistoas olid Feegle’itega kaetud. Preili Treason ise töötas kangaspuude taga, selg toa poole, sest – nagu ta ütles – see aitavat tal mõelda, aga kuna tegemist oli preili Treasoniga, ei muutnud see eriti midagi: tal oli enam kui küllalt silmi ja kõrvu, mida kasutada. Koldes lõõmas palav tuli ja kõikjal põlesid küünlad. Küünlad olid loomulikult mustad.

      Tiffany oli vihane. Preili Treason ei olnud tema peale karjuma hakanud, ta ei tõstnud isegi häält. Ta lihtsalt ohkas ja ütles: „Rumal laps,” ja see oli palju hullem, sest Tiffany teadis, et just rumala lapse moodi ta oligi käitunud. Üks tantsijatest oli aidanud ta tagasi metsamajja tuua. Tiffany ise ei mäletanud sellest mitte kõige vähematki.

      Õige nõid ei tohi teha midagi lihtsalt sellepärast, et see tundub sel hetkel hea mõte olevat! See on juba sama hea kui kõkutamine! Nõidadel tuleb iga päev tegemist teha inimestega, kes on rumalad, laisad, ebaausad ja otse öeldes ebameeldivad, nii et muidugi võid sa hakata arvama, et maailm muutuks oluliselt paremaks, kui sa neile kõrvakiilu annaksid. Aga nii ei tehta, sest nagu preili Tick kunagi seletas: a) see muudaks maailma paremaks väga lühikeseks ajaks, b) pärast oleks maailm natuke halvem ja c) nõid ei tohi olla sama loll kui teised.

      Tiffany jalad oli lihtsalt liikuma hakanud ja tema kuulas neid. Ta oleks pidanud aga kuulama oma pead. Nüüd pidi ta kolde ees istuma, plekist kuumaveepudel süles ja pleed ümber.

      „Nii et see Talvesepp on nagu omamoodi jumal?” küsis ta.

      „Sinnapoole jeh,” nõustus Billy Suurlõug. „Aga tema pole säärane jumal, kelle poole palvetatakse. Tema teeb lihtsalt… talve. Sie on nagu tema töö.”

      „Talvesepp on loodusjõud,” heitis preili Treason kangaspuude tagant.

      „Jeh,” ütles Rob Igaüks. „Jumalad, loodusjõud, deemunid, vaimud… vahel on neil raske ilma kaardita vahit teha.”

      „Ja see tants oli talve tervitamiseks?” küsis Tiffany. „See pole ju loogiline! Morrisetants tervitab suve tulekut, seda küll, aga…”

      „Sa ei ole ju tita,” katkestas teda preili Treason. „Sa saad ju aru, et aastaring on ümmargune! Maailmaratas peab keerlema! Just selle tasakaalustamiseks tantsitaksegi siin mägedes Tumedat Morrist. Tantsijad tervitavad talve, sest sügaval selle sees peitub uus suvi!”

      Kangaspuud tegid klak-klak. Preili Treason kudus pruunist lõngast kangast.

      „No hea küll,” ütles Tiffany. „Me tervitasime seda… teda. See ei tähenda veel, et ta peab mind otsima tulema!”

      „Miks sa tantsijate sekka läksid?” nõudis preili Treason.

      „Ee… seal oli tühi koht ja…”

      „Just. Tühi koht. Tühi koht, mis polnud mõeldud sinu jaoks. See polnud sinu jaoks, rumal laps. Sa tantsisid Talvesepaga ja nüüd tahab ta sellise vapra tüdrukuga kohtuda. Ma pole millestki sellisest kunagi varem kuulnud! Too ülevalt teiselt riiulilt paremalt kolmas raamat.” Ta ulatas Tiffanyle raske musta võtme. „Kas sa vähemalt sellega saad hakkama?”

      Nõiad ei pea rumalatele kõrvakiilu andma, sest neil on terav keel, mis on alati valmis sähvama.

      Preili Treasonil oli lisaks teravale keelele ka mitu riiulitäit raamatuid ja see oli vanema nõia kohta ebatavaline. Raamatukapp oli kõrgel, raamatud paistsid suured ja rasked ning seni oli preili Treason keelanud Tiffanyl neilt tolmu pühkida, rääkimata suurte mustade raudlintide avamisest, mis raamatuid riiulitel hoidsid. Külalised silmitsesid raamatuid alati pabistades – raamatud on ohtlikud.

      Tiffany tegi raudlindid lahti ja pühkis tolmu ära. Ahaa… raamatud, nagu ka preili Treason, ei olnud päris sellised, nagu paistsid. Välja nägid nad võluraamatute moodi, kuid pealkirjad olid sellised nagu „Supientsüklopeedia”. Seal oli ka üks sõnaraamat. Selle kõrval oli ämblikuvõrkudega kaetud raamat, mida preili Tick oli palunud.

      Häbist ja vihast ikka veel õhetav Tiffany võttis raamatu alla, pingutades, et see ämblikuvõrkudest lahti rebida. Mõned võrguniidid plõnksatasid katki ja raamatult langes tolmu. Tiffany tegi raamatu lahti, see lõhnas aja ja pärgamendi järele nagu preili Treasongi. Raamatu pealkirjaks, kuldtähtedega, mis olid peaaegu maha kulunud, oli „Chaffinchi muistne ja klassikaline mütoloogia”. Raamat oli järjehoidjaid täis.

      „Leheküljed kaheksateist ja üheksateist,” ütles preili Tick pead liigutamata. Tiffany võttis õiged lehed ette.

      „„Aastaedage Tatsn”?” luges Tiffany. „Kas siin ei peaks olema „Aastaaegade Tants”?”

      „Kahjuks ei olnud kunstnik don Weizen de Yoyol, kelle kuulus teos see on, kirjutamise peale sama palju annet kui maalimise peale,” lausus preili Treason. „Miskipärast tekitasid tähed temas kõhedust. Ma olen tähele pannud, et sa märkad enne sõnu ja alles siis pilte. Sa oled raamatulemb, laps.”

      Pildid olid… kummalised. Neil oli kaks tegelast. Tiffany ei olnud kunagi maskeraadikostüüme näinud. Nende kodus polnud selliste asjade jaoks raha. Kuid ta oli nendest lugenud ja kujutas neid ette üsna sellistena.

      Piltidel olid mees ja naine – või siis vähemalt mingid olendid, kes meenutasid meest ja naist. Naise juures oli silt „Suvi”, ta oli pikk ja heledapäine ja ilus ning tekitas seetõttu lühikest kasvu pruunijuukselises Tiffanys otsekohe umbusku. Naisel oli käes midagi sarvekujulise suure korvi sarnast ja see oli puuvilju täis.

      Mees, „Talv”, oli vana, küürus ja hall. Tema habemes sätendasid jääpurikad.

      „Ah, täpselt siuke Talvesepp kindlasti välja näesski,” ütles Rob Igaüks üle raamatu kõndides. „Külmataat.”

      „See?” küsis Tiffany. „Kas see on Talvesepp? Ta näeb välja saja-aastane!”

      „Päris nooruke teine, eks ole?” pistis preili Treason õelalt.

      „Ära sa lase tal endale musi anda, muidu su nospel läeb siniseks ja kukub küljest!” ütles Juhm Wullie rõõmsalt.

      „Juhm Wullie,

Скачать книгу