nonde jolepite elu, kes ta’le liiga teevad.”
Tiffany andis alla ja ohkas. „Ma olen peaaegu kolmteist,” ütles ta. „Ma suudan ise enda eest hoolitseda.”
„Kuulake nüüd preilna Iseseisvat,” mühatas preili Treason, kuid mitte eriti õelalt. „Saad Talvesepaga üksi hakkama, jah?”
„Mida ta minust tahab?” ohkas Tiffany.
„Ma ju ütlesin. Võib-olla tahab ta välja uurida, mis tüdruk oli nii julge, et temaga tantsida?” lausus preili Treason.
„Minu jalad vedasid mu sinna! Ma ütlesin, et mina ei tahtnud seda!”
Preili Treason pööras end tooliga. Kui paljusid silmi ta praegu kasutab? mõistatasid Tiffany järelmõtted. Feegle’ite omi? Ronkade? Hiirte? Kõigi korraga? Mitut mind ta praegu näeb? Kas ta kasutab putukaid ja nende kümneid kiiskavaid silmi?
„Oh, olgu siis pealegi,” ütles preili Treason. „Sa ei tahtnud seda, sa ei mõelnud. Aga nõid vastutab oma tegude eest! Kas sa pole midagi õppinud, laps?”
Laps. See on peaaegu kolmeteistaastasele kohutav solvang. Tiffany tundis, et läheb jälle näost punaseks. Tema peas levis kohutav kuumus.
Just sellepärast läkski ta läbi toa, avas välisukse ja astus välja.
Väljas langes kohevat lund, väga aeglaselt. Kui Tiffany helehalli taevasse vaatas, nägi ta lumehelbeid, mis hõljusid pehmete, sulgjate kämpudena alla; see oli selline lumi, mille kohta Kriidimaa inimesed ütlesid: „Vanaema Aching pügab lambaid.”
Tiffany tundis majakesest eemale sammudes, kuidas lumehelbed tema juustel sulavad. Preili Treason hüüdis ukselt midagi, kuid Tiffany astus edasi, lastes sulaval lumel oma kuumavat nägu jahutada.
Muidugi on see rumal, ütles ta endale. Aga nõid olla ongi rumal. Miks me nõiaks hakkame? See on raske töö, mis annab vähe tagasi. Milline on preili Treasoni jaoks hea päev? Siis, kui keegi toob talle kasutatud saapapaari, mis talle korralikult sobib! Mida tema maailma asjadest teab?
Ja kus see Talvesepp siis on? Kas ta on siin? Mul on selle kohta, et ta olemas on, ainult preili Treasoni sõna! Ja lisaks mingi väljamõeldud pilt raamatus!
„Talvesepp!” hüüdis ta.
Oli kuulda, kuidas lumi langeb. See tekitas kummalist vaikset heli, justkui vaevukuuldavat külma särinat.
„Talvesepp!”
Keegi ei vastanud.
No ja mida ta ootas? Võimsat, kõmisevat häält? Jääpurikameest? Tema ümber oli ainult valge pehme lumi, mis langes kannatlikult tumedate puude vahele.
Nüüd oli Tiffanyl veidi tobe tunne, kuid ka rahulolev. Just nii nõiad teevadki! Ta astus oma hirmule vastu ja see polnud enam hirmus! Seda oskas ta väga hästi!
Ta pöördus – ja nägi Talveseppa.
Pea see meeles, sekkusid tema järeljärelmõtted. Iga pisiasi on tähtis.
Talvesepp oli…
… mitte miski. Kuid lumi joonistas tema piirjooned välja. Lumi voolas tema ümber, nagu liiguks üle nähtamatu naha. Talvesepp oli lihtsalt mingi kogu ja ei midagi muud, kui mitte arvestada kaht väikest lillakashalli täppi õhus, seal, kus inimesel oleksid silmad.
Tiffany seisis liikumatult, mõistus tardunud, tema keha ootas, et talle öeldaks, mida teha.
Nüüd sirutus langevast lumest käsi tema poole, kuid väga aeglaselt, nagu inimene sirutab käe looma poole, keda ta ei taha hirmutada. Valitses mingi… kummaline tunne, et midagi jääb ütlemata, sest pole häält, mis seda ütleks, pingne tunne, justkui paneks see olend Tiffany ees sellesse liigutusse kogu oma südame ja hinge, kuigi ta ei tea, mida süda ja hing tähendavad.
Käsi peatus Tiffanyst umbes kümne tolli kaugusel. Käsi oli rusikas, kuid nüüd see pöördus ja sõrmed avanesid.
Seal kiiskas miski. See oli hõbedast valmistatud valge hobune peene hõbeketi otsas.
Tiffany käsi sähvas kaela juurde. Aga see oli tal öösel ju kaelas olnud! Enne seda, kui ta läks… seda… tantsu… vaatama…
Ilmselt see pudenes maha! Ja Talvesepp leidis selle!
Väga huvitav, märkisid tema järeljärelmõtted, mis tegelesid maailmaga omamoodi. Nähtamatu rusika sisse peidetud asja polnud võimalik näha. Kuidas see toimib? Ja mis on need väikesed lillakashallid laigud õhus, seal, kus inimesel oleksid silmad? Miks need nähtamatud ei ole?
Just sellised järeljärelmõtted ongi. Kui sulle hakkab hiiglasuur kivirahn pähe kukkuma, mõtlevad just need mõtted: kas see on tardkivim nagu näiteks graniit, või hoopis liivakivi?
See osa Tiffany ajust, mis hetkel sellist täpsust ei nõudnud, vaatas, kuidas hõbedast hobusekuju keti otsas kõlgub.
Tiffany esmamõte oli: Võta!
Järelmõte oli: Ära võta. See on lõks.
Järeljärelmõte oli: Ära mingil juhul võta. See on külmem, kui sa suudad ette kujutada.
Kuid ülejäänud tema surus kõik need mõtted alla ja ütles: Võta. See on osa sinust. Võta. Kui sa seda käes hoiad, meenub sulle kodu. Võta see ära!
Ta sirutas parema käe.
Hobune kukkus talle pihku. Vaistlikult tõmbas Tiffany sõrmed kokku. Ehe oli tõesti külmem, kui ta suutis ette kujutada, ja kõrvetas.
Tiffany karjatas. Talvesepa lumine siluett muutus lumehelveste häguks. Lumi Tiffany jalgade juures plahvatas laiali, karjudes „Kirivise piralt!”, hulk Feegle’id haaras tema jalgadest ja kandis ta püstiasendis üle lagendiku, tagasi metsamajakese juurde ja selle uksest sisse.
Tiffany surus sõrmed pingutusega lahti ja võttis hõbehobuse oma pihust, sõrmed värisemas. Sellest jäi maha täiuslik jäljend, valge hobune roosas pihus. See polnud kõrvetusjälg, see oli… külmunud.
Preili Treasoni ratastega tool pöördus mürinal.
„Tule siia, laps!” käskis preili Treason.
Käest kinni hoides, üritades pisaraid tagasi sundida, läks Tiffany tema juurde.
„Seisa siia minu tooli juurde, silmapilk!”
Tiffany tegi, nagu kästud. Praegu polnud vastuhakkamiseks õige aeg.
„Ma tahaksin sulle kõrva vaadata,” ütles preili Treason. „Lükka juuksed kõrvale.”
Tiffany tõmbas juuksed eest ja võpatas, kui tundis hiirevurrude kõditust. Siis võeti loomake ära.
„Ma olen tõesti üllatunud,” lausus preili Treason. „Midagi pole näha.”
„Ee… mida te arvasite, et näete?” julges Tiffany küsida.
„Teist kõrva!” nähvas preili Treason nii valjusti, et hiir sibas minema. „Kas sul pole üldse ajusid, laps?”
„Ma’i tia, kas sie ’uvitab kedagist,” pistis
