style="font-size:15px;"> „Sie tähendab, et kunstnik mõtles selle välja,” ütles Billy Suurlõug. „Sest kus ta Talveseppa näha sai? Keegi pole Talveseppa näinud.”
„Siiamaani!” pistis Juhm Wullie.
„Wullie,” sõnas Rob Igaüks oma venna poole pöördudes, „mä’etad, ma rääksin sulle taktitundest?”
„Jeh, Rob, ’äste mä’etan,” vastas Wullie kuulekalt.
„Sie, mis sa praegu ütsid, pold taktitundline,” lõpetas Rob.
Wulli pea vajus norgu. „Anna andess, Rob.”
Tiffany surus käed rusikasse. „Ma ei tahtnud, et kõik see juhtuks!”
Preili Treason pöördus oma tooliga ja võttis halli silmasideme pühaliktõsiselt eest.
„Mida sa siis tahtsid? Ehk ütled mulle? Kas sa läksid tantsima nooruse kalduvusest vanadele vastu hakata? Tahtmiseks peab mõtlema. Kas sina mõtlesid? Ka enne sind on inimesed tantsijate sekka läinud. Lapsed, joodikud, noored, kes on sõlminud tobeda kihlveo… midagi pole juhtunud. Kevadine ja sügisene tants on enamiku arvates lihtsalt… vana traditsioon. Lihtsalt üks moodus ära märkida, millal jää tulele või tuli jääle valitsemise üle annab. Mõned meist aga arvavad, et see pole kõik. Me arvame, et midagi juhtub.
Sinu jaoks sai tants tõelisuseks ja midagi juhtuski. Ja nüüd otsib Talvesepp sind.”
„Miks?” pigistas Tiffany vaevaga suust.
„Ma ei tea. Kas sa nägid tantsides midagi? Kuulsid midagi?”
Kuidas kirjeldada tunnet, et sa oled igal pool ja kõik? mõtles Tiffany. Ta ei hakanud üritamagi.
„Ma… mulle tundus, et ma kuulsin ühte häält, aga võibolla ka kahte,” pomises ta. „Ee… nad küsisid minult, kes ma olen.”
„Hu-uvitav,” venitas preili Treason. „Kaks häält. Ma pean mõtlema, mida see tähendab. Aga aru ei saa ma sellest, kuidas ta su üles leidis. Ma mõtlen ka selle üle järele. Seni aga oleks minu arvates arukas sooje riideid kanda.”
„Jeh,” nõustus Rob Igaüks, „sooja Talvesepp ei salli. Oh, järgmisess unustan oma pia maha! Me tõime sul’e tolle õõnsa puu siest tillu kirja. Anna sie purakale tillule moorile, Wullie. Me võtsime tolle mööda minnes koasa.”
„Kiri?” imestas Tiffany. Kangaspuud tema selja taga lõksusid ja Juhm Wullie hakkas oma avaskist määrdunud ja kokkukeeratud ümbrikku välja tirima.
„Sie on tollelt tillult äda’unnikult parunilinnusest, Kriidimaalt,” jätkas Rob, kui tema vend ümbrikku sikutas. „Ta ütlib, et tal on kõik ‘äste ja ta loodab, et si’ul on kah ja ootab, et sa varsti koju tuled, ja sial on palju juttu sellest, kuda lambidel läeb ja muud siukest, minu mielest põle eriti ‘uvitav, ja alla kirjutas ta ASP, a’ mida sie tä’endab, sida me põle veel välja mõeld.”
„Kas te lugesite minu kirja?” hüüatas Tiffany õudusega.
„Nu jeh,” ütles Rob uhkelt. „Sie läks nigu nalja. Billy Suurlõug and’s mulle mõne pikema sõna juure natike nõu, aga piamiselt lugisin ikka mina jeh.” Ta säras uhkusest, aga tema lai naeratus kustus, kui ta Tiffany ilmet nägi. „Nu eks ma saan aru, et sa o’d tillu tibake pahane, et me tolle ümberiku lahti tegime,” seletas ta. „A’ tollest pole miskit, sest me liimitasime tolle jälle nälkjaga kinni. Ei saa mõhkugi, et seda luetud oless.”
Ta köhatas, sest Tiffany põrnitses teda endiselt. Feegle’ite jaoks on kõik naisterahvad natuke hirmutavad, nõiad on aga veel kõige hullemad. Viimaks, kui Rob juba väga pabinas oli, küsis Tiffany: „Kust te teadsite, kus see kiri on?”
Ta heitis pilgu Juhmi Wullie poole. See näris oma kildi serva. Wullie tegi seda ainult siis, kui oli hirmul.
„Ee… kas sa lepiks üte tillu-tillu valega?” küsis Rob.
„Ei!”
„Sie vale on peris ‘uvitav. Sial on lohed ja ükssarvikud ja…”
„Ei! Ma tahan tõde!”
„Oi, sie on nii igav. Me käime paruni linnuses ja lueme kirju, mida sa tema poisile saadad, ja sa ütsid, et postimies tiab, et piab sinule mõildud kirjad jätma puuõõnesse kose juure,” ütles Rob.
Õhk poleks saanud külmemaks minna isegi siis, kui Talvesepp oleks tuppa pääsenud.
„Si’ult tuld kirjasi ‘oiab ta karbi sies oma…” alustas Rob ja pani siis silmad kinni, sest Tiffany kannatus katkes veel valjema plõnksatusega kui kummalised ämblikuvõrgud preili Treasoni majas.
„Kas te ei tea, et võõraid kirju ei tohi lugeda?” nõudis ta.
„Ee…” venitas Rob Igaüks.
„Ja te tungisite paruni linnusesse…”
„Ei-ei-ei, sida küll mitte!” hüüdis Rob ühe koha peal hüpates. „Sida sa meie kaila ei aja! Me ast’ime lihtsalt sisse ütest siuksest pilust, kust noolisi lastakse…”
„Ja siis lugesite minu isiklikke kirju, mis olid saadetud isiklikult Rolandile?” jätkas Tiffany. „Need olid isiklikud!”
„Nu jeh,” tunnistas Rob. „A’ ää üldse muritse, me’i ütli keskile, mis sial oli.”
„Sest nuh, tollest me’i räägi ju mitte keskile, mis su päivikus on,” toetas Juhm Wullie. „Isegi mitte nondest kohtadest, mille ümber sa’led lillesi joonistand.”
Preili Treason irvitab praegu minu selja taga, mõtles Tiffany. Ma lihtsalt tean seda. Aga Tiffany kuri hääl oli otsa saanud. Feegle’itega rääkides lõppes see ikka üsna kiiresti.
Sina olid nende kelda, tuletasid Tiffany järelmõtted talle meelde. Nad arvavad, et nende püha kohus on sind kaitsta. See, mida sina arvad, pole oluline. Nad teevad su elu niiii keeruliseks.
„Ärge lugege mu kirju,” ütles ta, „ja ärge lugege ka minu päevikut.”
„Olgu,” sõnas Rob Igaüks.
„Lubate?”
„Nu jeh.”
„Aga viimane kord te lubasite ka!”
„Nu jeh.”
„Ütle: surgu ma siinsamas maha, kui valetan.”
„Igatahes, selge sie.”
„Ja sida lubab ebausaldusväärne valevorstist ja kaksajast Feegle,” ütles preili Treason. „Sest te ju usute, et olete juba surnd. Te ju usute sida, eks ole?”
„Muidugist, imand,” kostis Rob Igaüks. „Aitäh, et too’le mu tähilepanu juht’site.”
„Tegel’t, Rob Igaüks, pole sul ju kavas ühtki uma lub’dust pidada!”
„Jeh, imand,” vastas Rob uhkelt. „Siukseid aledaid nõrku lub’dusi küll mitte. Sest, nuh, meite pühaks ülisandeks on purakat tillut moori kaitsta. Kui
