kulin!”
„Ei!”
„Praegast muidugi põle kõikse parim aig t’ile öelda, a’…” jätkas Rob hädaliselt.
„Kas sa arvad, et sul on seda vaja, et nõid olla?”
„Jah!”
„Nõial pole vaja mingeid abivahendeid!”
„Teie kasutate ju punutisi!”
„Kasutan, just nimelt! Aga mul pole neid vaja. Pole vaja!”
„Sest nuh, sie nigu sulab ää…” ütles Rob närviliselt naeratades.
Viha haaras Tiffany keele. Kuidas see loll vanaeit julgeb öelda, et mingeid asju pole vaja!
„Boffo!” karjus ta. „Boffo, boffo, boffo!”
Tuppa lajatas vaikus. Natukese aja pärast vaatas preili
Treason Tiffany selja taha ja ütles: „Tillud Feegle’id, igavesed jolepid! Laske jalga, otsekohe! Ma saan aru, kui te seie jäete! See on mooridevaheline asi!”
Tuba täitus omamoodi vihinaga ja köögiuks mürtsatas kinni.
„No nii,” lausus preili Treason, „sa siis tead Boffost, jah?”
„Jah,” vastas Tiffany raskelt hingates. „Tean.”
„Väga hea. Ja kas sa oled veel kellelegi rää…?” Preili Treason vakatas ja tõstis sõrme suule. Siis virutas ta kepiga vastu põrandat. „Ma ütsin, et laske jalga, pusilikud! Kasige metsa! Kaege, kas Talvesepp on tõeste läind! Ma näin teite süüd teite uma silmide läbi, kui te vasta ‘akkate!”
Keldrist kostis veerevate kartulite kobin, Feegle’id ronisid rüsinal väikesest õhutusavast välja.
„Nüüd on nad läinud,” ütles preili Treason. „Ja niipea tagasi ei tule. Boffo hoolitseb selle eest.”
Mingil moel oli preili Treason kõigest mõne sekundiga muutunud inimlikumaks ja palju vähem hirmsaks. Nojah… natuke vähem hirmsaks.
„Kuidas sa teada said? Kas sa otsisid midagi? Kas sa nuuskisid ja tuulasid ringi?” küsis preili Treason.
„Ei! Ma pole selline! Ma sain juhuslikult teada, ühel päeval, kui te tukastasite!” Tiffany hõõrus külmapõletusega kätt.
„Kas on väga valus?” päris preili Treason talle lähemale kummardudes. Ta oli küll pime, aga – nagu kõik vanemad nõiad, kes teadsid, mida teevad – ta märkas kõike.
„Ei, enam mitte. Aga enne valutas küll. Kuulge, ma…”
„Siis õpi kuulama! Kas sa arvad, et Talvesepp on läinud?”
„Paistis, et ta lihtsalt haihtus… see tähendab, haihtus veel enam. Küllap ta tahtis mulle lihtsalt ripatsi tagasi anda.”
„Kas sa tõesti arvad, et talvevaim, kes valitseb tuisku ja külma, teeks midagi sellist?”
„Ma ei tea, preili Treason! Ta on ainus talvevaim, kellega ma olen kohtunud!”
„Sa tantsisid temaga.”
„Ma ei teadnud, et ma seda teen!”
„Aga ikkagi…”
Tiffany ootas natuke aega ja siis küsis: „Aga ikkagi mis?”
„Lihtsalt üleüldine ikkagitus. See hobune juhatas ta sinu juurde… Aga praegu pole ta siin, selles on sul õigus. Ma teaksin, kui ta siin oleks.”
Tiffany läks välisukse juurde, kõhkles ainult hetke, tegi siis ukse lahti ja läks välja lagendikule. Siin-seal oli natuke lund, kuid paistis, et muidu on tavaline hallitaevaline talvepäev.
Ma teaksin, kui ta siin oleks, mõtles ta. Ja teda pole. Ja tema järelmõtted küsisid: Ah nii? Kuidas sa seda teaksid?
„Me mõlemad puutusime hobust,” lausus Tiffany vaikselt.
Ta vaatas lehtedeta oksi ja magavaid puid, näperdades hõbeketti. Mets tõmbus kerra, valmistudes talveks.
Talvesepp on seal kusagil, aga mitte lähedal. Kindlasti on tal väga palju tegemist, ta peab ju terve talve tegema…
Tiffany ütles masinlikult: „Aitäh!”, sest ema oli teda alati õpetanud, et viisakus ei maksa midagi, aga annab palju, ning läks tagasi sisse. Nüüd oli majas juba väga soe, aga preili Treasonil oli alati tohutu puuriit… tänu boffo saladusele. Kohalikud puuraidurid hoidsid tema puuriida alati kõrge: külmetav nõid võib õelaks muutuda.
„Ma tahaksin tassi musta teed,” sõnas vana naine, kui Tiffany mõtlikult sisse tagasi tuli.
Preili Treason ootas, kuni Tiffany tassi pesema hakkas, ja küsis siis: „Laps, kas sa oled kuulnud lugusid, mis minu kohta käivad?” Tema hääl oli lahke. Nad olid karjunud, nad olid öelnud asju, mida oleks võinud paremini öelda, olid näidanud oma kangust ja trotsi. Aga nad olid koos ja neil ei olnud kuhugi mujale minna. Preili Treasoni vaikne hääl oli rahupakkumine ja Tiffany oli selle üle rõõmus.
„Ee… seda, et teil on keldris deemon?” küsis Tiffany vastu, pea ikka veel mõistatusi täis. „Ja et te sööte ämblikke? Ja teil käivad külas kuningad ja teised kõrged valitsejad? Ja kõigil lilledel, mis teie aeda istutatakse, kasvab must õis?”
„Aa, kas nii räägitakse?” tähendas preili Treason rahulolevalt. „Seda viimast ma pole kuulnudki. Küll on tore. Kas sa seda oled ka kuulnud, et aasta pimedamal ajal käin ma öösiti ringi ja annan neile, kes on olnud head, kukrutäie hõbedat? Aga kes on olnud halb, sellel lõikan kõhu pöidlaküünega lõhki, niimoodi?”
Tiffany kargas tahapoole – preili Treasoni kortsus käsi keeras ta ringi ja kollane pöidlaküüs sähvas tema kõhu eest läbi. Vanaeit nägi hirmus välja.
„Ei! Seda ma pole kuulnud!” hingeldas Tiffany, surudes end vastu valamut.
„Kuidas? Ja see on ometi imeline lugu, kus on sees tõesti toimunud sündmused!” ütles preili Treason ja tema tigedast põrnitsusest sai naeratus. „Aga seda lugu, et mul olevat lehmasaba?”
„Lehmasaba? Ei ole!”
„Tõesti? See teeb küll tuska,” lausus preili Treason ja langetas sõrme. „Kahjuks on jutustamiskunst siinkandis päris alla käinud. Ma peaksin tõesti midagi ette võtma.”
„See on lihtsalt teistmoodi boffo, eks?” küsis Tiffany. Aga ta polnud ise selles päris kindel. Preili Treasoni pöidlaküüs oli olnud üsna jube. Pole ime, et tüdrukud tema juurest nii kähku jalga lasid.
„Aa, sul siis ikkagi on aju. Muidugi on see boffo. Just nimelt. Tabav nimetus. Boffo see on. Ootuste kunst. Näita rahvale seda, mida nad tahavad näha, näita seda, mis nende arvates peaks olemas olema. Ma pean ju lõpuks oma mainet õigustama.”
Boffo, mõtles Tiffany. Boffo, boffo, boffo…
Ta läks pealuude juurde, võttis ühe neist kätte ja luges silti selle all, täpselt nii, nagu ta oli lugenud umbes kuu
