Tiffany päevikusse osalt salakirjas. Lugemine ei läinud Kriidikünka piktsidel just lennates, niisiis oli Tiffany kindel, et nad ei rehkenda kunagi välja, mida tema salamärgid tähendavad.
Igaks juhuks vaatas ta hoolikalt ringi ja keeras siis lahti tohutu tabaluku, mis raamatu ümber seotud ketti kinni hoidis. Ta võttis ette tänase kuupäeva, kastis sule tindi sisse ja kirjutas:
Jah, lumehelves oleks Talvesepa kohta hea salamärk.
Ta lihtsalt seisis, mõtles Tiffany.
Ja põgenes, sest ma karjatasin.
See oli muidugi hea.
Hmm…
Aga… ma kahetsen, et karjatasin.
Ta avas pihu. Hobuse kujutis oli endiselt olemas, kriitvalge, aga vähimatki valu polnud.
Tiffany judistas end natuke ja võttis end kokku. See oli ju tühiasi. Ta kohtus talvevaimuga. Aga ta on ju nõid. Vahel tuleb selliseid asju ette. Talvesepp oli temale kuuluva ehte viisakalt tagasi andnud ja siis kadunud. Polnud mingit mõtet selle pärast ähmi täis minna. Tal oli palju teha.
Siis kirjutas ta „Kri R-ilt”.
Ta tegi Rolandi kirja väga ettevaatlikult lahti – see oli lihtne, sest nälkjalima pole liimina suurem asi. Kui vähegi õnne on, saab ta ümbrikku isegi uuesti kasutada. Ta kummardus kirja kohale, et keegi ei saaks seda üle tema õla lugeda. Lõpuks ütles ta: „Preili Treason, palun, kas te jätaksite mu silmad rahule? Ma pean oma silmamune omaette kasutada saama.”
Järgnes hetk vaikust, siis kostis alumiselt korruselt porisemist ja kipitus Tiffany silmade taga lõppes.
Alati oli… tore Rolandilt kirja saada. Jah, need rääkisid tihtipeale lammastest ja muudest Kriidimaa asjadest ja vahel oli ümbrikus kuivatatud lill: kelluke või nurmenukk. Vanaema Aching poleks seda heaks kiitnud, tema ütles alati, et kui künkad tahaksid, et inimesed lilli korjaksid, kasvataksid nad neid rohkem.
Rolandi kirjad tekitasid Tiffanys alati koduigatsust.
Ühel päeval oli preili Treason küsinud: „See noormees, kes sulle kirjutab… kas ta on sinu kavaler?” ja Tiffany vahetas teemat, kuni sai selle sõna sõnaraamatust välja otsida ja enam ei punastanud.
Roland oli… noh, Rolandiga oli selline lugu… peamine oli see, et… ühesõnaga… ta oli olemas.
Tõsi, kui Tiffany temaga esimest korda kohtus, oli Roland üsna mõttetu ja üsna rumal mühakas, aga mida temast oodata oligi? Esiteks oli ta aasta aega Haldjakuninganna käes vangis olnud, paks nagu või ning suhkrust ja meeleheitest poolsegane. Pealegi olid teda kasvatanud tema kaks kõrki tädi, sest tema isa – parunit – huvitasid peamiselt hobused ja koerad.
Pärast oli ta aga üsna muutunud: ta oli mõtlikum, laamendas vähem, oli tõsisem, vähem rumal. Lisaks oli ta hakanud prille kandma – need olid esimesed prillid, mida Kriidimaal nähtud oli.
Ja tal oli raamatukogu! Üle saja raamatu! Tegelikult oli see muidugi linnuse raamatukogu, aga paistis, et keegi teine selle vastu huvi ei tunne.
Mõned sealsed raamatud olid hiiglasuured ja väga vanad, puidust kaantega, tohutute mustade tähtedega ja värviliste piltidega, millel olid kummalised loomad ja kauged paigad. Näiteks oli seal Waspmire’i „Ebatavaliste päevade raamat”, Crumberry „Miks asjad pole teisiti” ja peaaegu kõik köited „Pahaendelist entsüklopeediat”, ainult üks köide oli puudu. Roland oli hämmastunud, kui sai teada, et Tiffany oskab võõrkeelseid sõnu lugeda, ja Tiffany hoidus hoolikalt talle ütlemast, et ta teeb seda kõike doktor Bustle’i jäänuste abil.
Asi oli selles… tegelikult… noh, keda muud neil valida oli? Roland ei saanud, lihtsalt ei saanud külalaste seast sõpru otsida, sest ta oli ikkagi paruni poeg ja puha. Tiffanyl aga oli nüüd teravatipuline kübar ja see juba tähendas midagi. Kriidimaa inimestele ei meeldinud eriti nõiad, kuid Tiffany oli ju Vanaema Achingu lapselaps! Kes teab, mida ta vanatüdrukult seal üleval karjuseonnis õppinud on? Ja räägitakse, et ta näitas neile mägede nõidadele, mida nõidumine õieti tähendab. Mäletate läinudaastast lammaste poegimist? Ta äratas sama’ästi kui surnud talled jälle ellu nii, et lihtsalt vaatas neid! Ja ta on Aching, aga neil on Kriidimaa künkad kontides. Tal pole vigagi. Ikkagi meie tüdruk.
Ja sellest polnud midagi, ainult et nüüd ei olnud Tiffanyl enam ühtegi vana sõpra. Külalapsed, kes olid enne olnud sõbralikud, olid nüüd… aupaklikud, kübara pärast. Nende vahel oli justkui müür, nagu oleks Tiffany suureks saanud ja nemad mitte. Millest neil rääkida oleks? Ta oli käinud paikades, mida nemad ettegi ei kujutaks. Enamik neist polnud käinud isegi Kakssärgis, mis oli ainult poole päeva tee kaugusel. Ja nad ei muretsenud selle pärast. Nad hakkavad tegema töid, mida tegid nende isad, või kasvatama lapsi, nagu nende emad. Ja see on väga hea, lisas Tiffany mõttes kiiruga. Aga see polnud nende otsus. See lihtsalt juhtus nendega, aga nemad ei märganudki.
Mägedes oli sama lugu. Ainsad temavanused inimesed, kellega ta tõeliselt rääkida sai, olid teised nõiaõpilased nagu Annagramma ja ülejäänud tüdrukud. Külainimestega oli mõttetu üritada tõelist vestlust arendada, eriti poistega. Nad lõid lihtsalt pilgu maha, pomisesid ja tammusid jalalt jalale, täpselt nagu Kriidimaa inimesed, kui pidid paruniga rääkima.
Tegelikult tegi Roland Tiffanyga kohtudes samamoodi, ja ta läks näost punaseks iga kord, kui Tiffany talle otsa vaatas. Alati kui Tiffany linnuses käis või Rolandiga koos küngastel jalutas, oli õhk täis keerulist vaikust… täpselt nagu Talvesepaga kohtudes.
Tiffany luges kirja hoolikalt läbi, üritades mitte välja teha Feegle’ite räpastest näpujälgedest, mida terve kiri täis oli. Roland oli nii lahke, et oli ümbrikusse pannud ka mitu tühja paberilehte.
Tiffany silus ühe neist suure hoolega sirgeks, vahtis natuke aega seina ja hakkas siis kirjutama.
Nõudepesuruumis3 oli juust Horace solgiämbri tagant välja roninud. Nüüd oli ta tagaukse juures. Kui mõni juust on üldse kunagi mõtlik paistnud, siis paistis Horace nüüd mõtlik.
Pisikeses Kakssärgi külas oli postitõlla kutsar pisut kitsikuses. Suur osa Kakssärgi ümbruse kirjadest toodi sealsesse suveniiripoodi, mis oli ühtlasi ka postkontoriks.
Tavaliselt võttis kutsar postikoti lihtsalt kaasa, kuid täna oli lugu pisut keerulisem. Kutsar pööras palavikuliselt Postiteenistuse määrustikuraamatu lehti.
Preili Tick kopsis jalaga vastu maad. Viivitus käis talle närvidele.
„Ahah, ahah!” hüüdis kutsar võidurõõmsalt. „Siin on kirjas, et saata ei tohi loomi, linde, lohesid ega kalu!”
„Ja milline neist mina teie arvates olen?” küsis preili Tick jäiselt.
„Aa, noh, vaadake, inimene on ju mingis mõttes ka loom, eks ole? Sest noh, vaadake näiteks pärdikuid.”
„Mul pole mingit soovi pärdikuid vaadata,” kostis preili Tick. „Ma olen näinud, milliseid asju nad teevad.”
Ilmselt mõistis kutsar, et seda teed ei maksa minna, ja hakkas jälle raevukalt määrusteraamatu lehekülgi keerama. Siis lõi ta särama.
„Ahah, ahah!” tegi ta. „Palju te kaalute, preili?”
„Kaks
See on ruum köögi kõrval, kus pestakse potte ja tehakse teisi märgi ja musti töid. Kuigi preili Treasonil oli kaks pealuud, ei hoidnud ta neid selles ruumis (sõnamäng: ingl k
