keppide klõbinal tagasi oma tooli juurde. „Muidugi, kui surnupealuu kohta saab niimoodi öelda! Seal poes müüdi ka imepärast masinat ämblikuvõrkude tegemiseks. Valad sellise kleepuva möksi sinna sisse ja kui natuke harjutad, saab päris korralikke võrke teha. Neid jubedaid kaheksajalgseid kribistajaid endid ma ei kannata, aga võrgud peavad muidugi olema. Kas sa panid tähele, mis surnud kärbeste asemel on?”
„Jah,” vastas Tiffany ja heitis pilgu lae alla. „Rosinad. Ma mõtlesin, et teil on taimetoitlastest ämblikud.”
„Väga tubli. Vähemalt silmadega on sul kõik korras. Kübara sain ma ka sealtsamast poest. „Vana Kuri Nõid nr 3, Õuduspidude jaoks kohustuslik” – oli vist nii. Mul on nende kataloog kusagil veel alles, kui sind huvitab.”
„Kas kõik nõiad ostavad Boffo pilapoest?” küsis Tiffany.
„Ainult mina, vähemalt selle kandi nõidadest. Õigus, Vanaema Breathless Kakskose külast ostis sealt ikka soolatüükaid.”
„Aga… miks?” küsis Tiffany.
„Ta ei suutnud neid ise kasvatada. Need ei kasvanud tal kohe mitte kuidagi, vaene naine. Ta proovis kõiki vahendeid, aga nägu oli ikka sile nagu tite tagumik, terve elu.”
„Ei, ma mõtlesin seda, et miks te tahate nii” – Tiffany kõhkles hetke ja jätkas siis – „hirmus välja näha?”
„Mul on oma põhjused,” kostis preili Treason.
„Aga te ei tee ju kõike seda, mida lugudes räägitakse. Kuningad ja valitsejad ei käi ju teilt nõu küsimas.”
„Ei käi, aga see pole võimatu,” vastas preili Treason vapralt. „Näiteks siis, kui nad peaksid ära eksima. Oh, neid lugusid ma tean. Suurema osa neist olen ma ise välja mõelnud!”
„Te mõtlesite iseenda kohta lugusid välja?”
„Aga muidugi. Selge see. Miks mitte? Ma ei saa ju nii tähtsat asja amatööride hooleks jätta.”
„Aga rahvas räägib, et te näete inimese hinge!”
Preili Treason hakkas itsitama. „Jah. Ja seda ma välja ei mõelnud! Aga ühte ma ütlen: mõne siinse inimese hinge nägemiseks oleks luupi vaja! Ma näen, mida nemad näevad, ma kuulen nende kõrvadega. Ma tundsin nende isasid ja vanaisasid ja vanavanaisasid. Ma tean kuulujutte ja saladusi ja väljamõeldud lugusid ja tõtt. Mina olen nende jaoks Õiglus, ja ma olen õiglane. Vaata mind. Näe mind.”
Tiffany vaatas – ta vaatas mööda mustast keebist ja pealuudest ja kummist ämblikuvõrkudest ja mustadest lilledest ja silmasidemest ja kuulujuttudest ja ta nägi väikest pimedat ja poolkurti vanamutikest.
Boffo muutis kõik… mitte ainult see tobe kila-kola, vaid boffo-mõtlemine – kuulujutud ja lood. Preili Treasonil oli võimu, sest kõik arvasid, et tal seda on. See oli nagu nõiakübara võim. Kuid preili Treason läks boffoga palju-palju kaugemale.
„Nõial pole mingeid abivahendeid vaja, preili Treason,” ütles Tiffany.
„Ära hakka targutama, laps. Kas Weatherwaxi-tüdruk ei rääkinud sulle sellest? Muidugi, selleks et nõid olla, pole vaja võlukeppi ega punutist ega isegi mitte teravatipulist kübarat. Aga väike etendus on nõiale abiks! Rahvas ootab seda. Rahvas usub sinusse. Ma ei ole jõudnud siia, kus ma täna olen, villase tuttmütsi ja ruudulise põlle kandmisega! Ma käitun, nagu roll nõuab. Ma…”
Väljast piimaköögi poolt kostis mürtsatus.
„Meie väikesed sinised sõbrad?” küsis preili Treason kulmu kergitades.
„Ei, neil on rangelt keelatud tulla piimaköökidesse, kus ma töötan,” vastas Tiffany juba ukse poole suundudes. „Taevas küll, ma loodan, et Horace pole paha peale läinud…”
„Ma ju ütlesin sulle, et temast tuleb ainult pahandusi!” hüüdis preili Treason talle järele, kui ta minema kiirustas.
Horace oligi paha peale läinud. Ta oli end jälle oma puurist välja pressinud. Kui ta tahtis, oskas ta üsna vedelaks muutuda.
Põrandal oli katkine võikauss, aga kuigi see oli enne võid täis olnud, ei olnud seal praegu enam midagi. Ainult rasvane laik oli maas.
Ja valamu alt pimedusest kostis omamoodi kiirurisemine ja mnämnämnäm…
„Aa, nii et nüüd sa jahid siis võid, Horace?” ütles Tiffany ja võttis harja. „See on juba samahästi kui kannibalism.”
Ja ikkagi oli see parem kui hiirte jahtimine, pidi Tiffany tunnistama. Nad olid muutunud rahutuks, kui hakkasid leidma piimaköögi põrandalt väikesi hiireluude hunnikuid. Isegi preili Treason ei suutnud välja mõelda, mis seal toimub. Siis aga üritas üks hiir, kelle silmade kaudu ta parajasti vaatas, juustude kallale minna ja korraga läks kõik pimedaks.
Horace oli nimelt juust.
Tiffany teadis, et Lancre’i Sinine on alati olnud särtsakamat sorti juust ja vahel tuleb see kinni naelutada, et see paigal püsiks, aga… noh, ta oli väga osav juustumeister, olgugi et ta sellega ennast ise kiitis, ja Horace oli selgelt väga hästi välja kukkunud. Kuulsad sinised jooned, mis andsid sellele juustusordile tema imelise värvi, olid väga ilusad, kuigi Tiffany polnud kindel, kas need ikka peaksid pimedas helendama.
Ta suskis harjavarrega pimeduses. Kostis raksatus ja kui Tiffany harjavarre välja tõmbas, oli selle otsast kaks tolli puudu. Siis kostis ptüi, puuduv varretükk lendas läbi toa ja põrkas vastasseinalt tagasi.
„Sinule ei tohi järelikult enam piima anda,” lausus Tiffany ja ajas end püsti, mõeldes ise:
Talvesepp tuli mulle Hobust tagasi andma. Ta ei pidanud paljuks seda teha.
Hmm…
See on üsna… muljetavaldav, kui mõtlema hakata.
Sest noh, ta peab ju korraldama kõik laviinid ja lumetormid ja mõtlema välja uue kujuga lumehelbeid ja puha, aga ta leidis aega, et tulla ja mulle ripats tagasi anda. Hmm…
Ja ta lihtsalt seisis.
Ja siis ta lihtsalt kadus – see tähendab, kadus veel rohkem.
Hmm…
Tiffany jättis Horace’i valamu alla porisema ja valmistas teed preili Treasonile, kes oli jälle kuduma hakanud. Siis läks ta vaikselt üles oma tuppa.
Tiffany päevik oli kolme tolli paksune. Annagramma, teine kohalik nõiaõpilane ja Tiffany sõbranna (enam-vähem), ütles, et tegelikult peaks Tiffany nimetama seda Varjude Raamatuks ja kirjutama pärgamendile, kasutades erilist võlutinti, mida müüdi sõbralike hindadega Zakzak Kangekämbla maagiakaupluses – vähemalt Zakzaki vastu olid need hinnad sõbralikud.
Tiffany ei saanud endale midagi sellist lubada. Nõiaoskusi tohtis ainult vahetada, neid ei tohtinud müüa. Preili Treasonil polnud midagi selle vastu, et Tiffany juustu müüs, kuid paber oli mägedes ikkagi kallis ja rändkaupmeestel ei olnud kunagi kuigi palju kaupa. Küll aga oli neil tavaliselt unts või paar vitrioli, millest saab korraliku tindi, kui seda purustatud tammepaha või rohelise pähkli koortega segada.
Nüüd, kus Tiffany oli päevikusse lisalehti kleepinud, oli see paks nagu telliskivi. Tiffany arvestas, et päevik peab veel
