Talvesepp. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Talvesepp - Terry Pratchett страница 3

Talvesepp - Terry Pratchett

Скачать книгу

et ta üritas teisi aidata. Abe Swindell ütles, et nägi teda ja tal oli väike labidas käes. Ee… kindlasti on temaga kõik korras, aga… hoia silmad lahti, äkki sa näed teda. Tal on seljas punane palitu.”

      Isa nägu, mis oli täiesti ilmetu, oli südantlõhestav vaadata. Tiffany vend, väike Wentworth, oli peaaegu seitsmeaastane ja jooksis alati meeste sabas, tahtis alati nende hulka kuuluda, üritas alati aidata… väike keha võib kergesti kahe silma vahele jääda… Lund tuli endiselt palju. Jubedalt valed lumehelbed valendasid isa õlgadel. Just sellised pisiasjad hakkavad silma, kui maailmal põhi alt ära kukub ja sa langed…

      See polnud enam lihtsalt ebaõiglane, see oli… julm.

      Ära unusta, millist kübarat sa kannad! Ära unusta, et töö ootab! Tasakaal! Tasakaal on kõige tähtsam. Hoia keskmes tasakaalu, hoia tasakaalu…

      Tiffany sirutas tuimad käed tule kohale, et sellest soojust välja tõmbama hakata.

      „Pidage meeles, ärge laske tulel kustuda,” ütles ta.

      „Ma lasksin meestel igalt poolt puid kokku kanda,” kostis isa. „Ma käskisin tuua ka kogu söe sepikojast. Tulematerjal ei lõpe, ma luban!”

      Leegid tantsisklesid ja kaardusid Tiffany käte poole. Kuumus tuli, tuli… kõrvale kallutada, eemale tõmmata ja… tasakaalu hoida. Unusta kõik muu!

      „Ma tulen…” hakkas isa ütlema.

      „Ei! Valva tuld!” karjus Tiffany – liiga valjusti, hirmust ägedana. „Tee, nagu ma ütlesin!”

      Täna ei ole ma sinu tütar! kriiskas tema mõistus. Ma olen sinu nõid! Mina kaitsen sind!

      Ta pöördus nii kiiresti, et isa ei näinud tema ilmet, ja jooksis läbi lumehelveste, mööda rada, mis oli alumiste koplite poole kaevatud. Lumi oli trambitud konarlikuks, künklikuks rajaks, värskelt peale sadanud lumi tegi selle libedaks. Kurnatud mehed, labidad käes, surusid end raja mõlemas servas lumevallidesse, et Tiffanyle mitte ette jääda.

      Tiffany jõudis laiemale platsile, kus teised karjused lumemüüri kaevasid. See varises nende ümber kamakatena.

      „Lõpetage! Hoidke eemale!” hüüdis Tiffany hääl, samal ajal kui tema meel nuttis.

      Mehed kuuletusid kiiresti: suu kohal, mis oli selle käsu andnud, oli teravatipuline kübar. Sellele vastu ei vaielda.

      Ära unusta kuumust, kuumust, ära unusta kuumust, tasakaalu, tasakaalu…

      See oli nõidumine kõige ehedamal kujul. Ei mingeid kulinaid, ei mingeid võlukeppe, ei mingit boffot, ei mingit pealoogiat, ei mingit pettust. Oluline oli ainult see, kui hästi sa oma tööd oskad.

      Aga vahel peab nõid iseennast petma. Tiffany ei olnud Suvenaine ega Vanaema Weatherwax. Ta pidi abiks võtma kõik, mis võimalik.

      Ta võttis taskust tillukese hobusekujulise hõberipatsi. See oli määrdunud ja plekiline, Tiffany oli küll tahtnud seda puhastada, aga selleks polnud kunagi aega, kunagi polnud aega…

      Nagu rüütel, kes kiivri pähe paneb, kinnitas ta hõbeketi kaela ümber.

      Ta oleks pidanud rohkem harjutama. Ta oleks pidanud teisi kuulama. Ta oleks pidanud kuulama iseennast.

      Ta hingas sügavalt sisse ja sirutas käed kõrvale, peopesad ülespoole. Tema paremal käel hõõgus valge arm.

      „Kõu minu paremal käel,” lausus ta. „Välk vasakul käel. Tuli minu taga. Külm minu ees.”

      Ta astus lumemüürile lähemale, kuni oli sellest ainult mõne tolli kaugusel. Ta tundis, kuidas lume külmus temast juba kuumust välja tõmbab. Olgu siis pealegi. Ta hingas paar korda sügavalt. Seda otsustan ma teha…

      „Saagu külmast tuli,” sosistas ta.

      Lõke õuel läks valgeks ja hakkas mühisema nagu sulatusahi.

      Lumemüür hakkas särisema ja plahvatas siis auruks, lumekamakad lendasid kõrgele õhku. Tiffany hakkas aeglaselt edasi sammuma. Lumi tõmbus tema käte ees tagasi nagu udu päikesetõusul. See sulas tema kuumuses, sügavasse hange tekkis käik, lumi põgenes, vääneldes tema ümber nagu külm pilv.

      Nii juba läheb! Tiffany naeratas ahastavalt. See oli tõsi. Kui sinu tuum on paigas, kui sa oma meele õigeks sead, on võimalik leida tasakaal. Kaalukiige keskel on koht, mis kunagi ei liigu…

      Soe vesi lirtsus tema saabaste all. Lume all oli värske roheline rohi, sest see kohutav lumetorm oli tulnud nii hilja kevadel. Tiffany astus edasi, suundudes lummemattunud poegimisaedikute poole.

      Tema isa vahtis ainiti tuld. See põles valge hõõgusega nagu sulatusahi ja õgis puitu, nagu õhutaks tormituul teda tagant. Lõke langes isa silme all tuhaks…

      Tiffany saabaste ümber voolas vesi.

      Täpselt nii! Aga ära sellele mõtle! Hoia tasakaalu! Kuumust juurde! Külm tuleks!

      Kostis määgimine.

      Lambad võivad lume all ellu jääda ja seal vähemalt natuke aega vastu pidada. Kuid nagu Vanaema Aching ütles: kui jumalad lõid lamba, olid nad ajud teise kuue taskusse unustanud. Paanikasse sattudes – ja lambad on alati paanikast ainult juuksekarva kaugusel – trambivad nad oma talled ära.

      Nüüd ilmusid nähtavale auravad, imestunud uted ja talled, lumi sulas nende ümbert ära ja nemad jäid seisma nagu skulptuurid.

      Tiffany liikus edasi, vaadates otse ette, ta kuulis vaevu meeste erutunud hüüdeid selja tagant. Nad tulid tema järel, tõmbasid uted lumest välja, võtsid talled sülle…

      Tema isa karjus teiste meeste peale. Mõned neist raiusid ühte vankrit tükkideks ja viskasid puidu valgetesse leekidesse. Teised vedasid majast mööblit lõkke juurde. Vankrirattad, lauad, õlepallid, toolid – tuli võttis kõik vastu, kugistas alla ja nõudis möirates lisa. Aga lisa ei olnud enam anda.

      Punast palitut pole näha, punast palitut pole näha! mõtles Tiffany. Tasakaal, tasakaal. Ta kahlas edasi, tema ümber voolas vett ja lambaid. Käigu lagi varises sisse, lartsatas sulalumme ja libises tükkidena laiali. Tiffany ei teinud sellest väljagi. Läbi augu langesid uued lumehelbed ja muutusid tema pea kohal auruks. Tiffany ei teinud ka sellest välja. Ja siis silmas ta eespool… midagi punast.

      Külm tuleks!Lumi põgenes, ja seal oligi Wentworth. Tiffany tõstis venna üles, surus enda vastu, saatis tema sisse kuumust, tundis, kuidas poiss liigatab, ja sosistas: „See kaalus vähemalt nelikümmend naela! Vähemalt nelikümmend naela!”

      Wentworth hakkas köhima ja avas silmad. Tiffany jooksis ühe karjuse juurde ja surus poisi talle kätte, endal pisarad jooksmas nagu sulavesi.

      „Vii ta ema juurde! Kohe!” Mees haaras poisi ja pistis jooksu, Tiffany raevukus hirmutas teda. Täna oli ta nende nõid!

      Tiffany pöördus. Lambaid, keda päästa, oli veel.

      Tema isa palitu lendas nälgivatesse leekidesse, hõõgus hetke ja varises halliks tuhaks. Teised mehed olid valmis: nad haarasid temast kinni, kui ta tahtis ise palitule järele hüpata, ja tõmbasid rabeleva ja karjuva mehe tulest eemale.

      Ränist sillutiskivid

Скачать книгу