ta nägi Annikat kangestuvat, pahvatas ta naerma.
„Nalja tegin,” ütles ta. „Ma ei joo enam, lubasin ju.”
„Kas sulle korter meeldib?” küsis Annika hoopis ja valas kannu vett täis.
„Meeldib ja meeldib,” vastas Anne. „Muidugi on väga hea Mehmetile lähedal elada, Mirandal on ju lühem tee, aga juugend pole ikkagi minu jaoks.”
Annika valas vee välja ja lasi kraanist külmemat asemele. Ta põsed olid pisut soojenenud, mingil põhjusel tundis ta end lollis olukorras olevat. Anne Snapphane oli tahtnud linna kolida, et tütar oleks isale lähemal ja oma kooli ja sõprade läheduses. Kui Annikale äkki raha sülle kukkus, oli iseenesestmõistetav pakkuda Annele intressivaba laenu, et too saaks oma elu joonde ajada. Kui selgus, et raha ei saabu enne maikuud, oli Anne endast välja läinud. Ta peab kohe ära kolima, tema tulevane korter oli just praegu müügil, ainult seal saigi ta elada.
Annika oli hakanud ajutise pangalaenu käendajaks, kuni tema leiutasu välja makstakse. Kuid nüüd paistis Anne arvavat, et kogu see kolimine oli väga tüütu.
„TV Scandinavia kohta oled midagi kuulnud?” küsis Annika, et teemat vahetada.
Anne turtsatas.
„Minu endine tööandja on teatanud, et nad ei maksa välja koondamistasusid, see on ainus, mis ma neilt kuulnud olen. Kui mul on otsusele vastuväiteid, võin ma nad New Jerseys kohtusse kaevata. Hmm, huvitav, mida teha, vist lasen oma eralennuki ära tankida ja lendan…”
Ta ohkas raskelt.
„Mul on raske bussikaardi rahagi kokku kraapida…”
„Lapsed,” hüüdis Annika elutuppa. „Tulge sööma!”
„Mõtlesin muide, et hakkaks loenguid pidama,” ütles Anne ja hiivas end köögikapi peale istuma. „Ma saaksin kokku hea ettekande elu põhitõdedest ja sellistest asjadest, juhtimiskoolitajatele ja eneseimetlejatele ja muudele silmamoondajatele on ju korralikult turgu, mis sa arvad?”
„Kuidas nüüd jäigi, kas sa süüa tahad?” küsis Annika. „Me hakkame just sööma.”
„Vorsti? Ei, aitäh.”
„Ma võin salatit ka teha, kui sa soovid,” pakkus Annika.
Anne niheles ärritatult kapi peal.
„No aga ütle, kuidas sulle mu mõte tundub?”
„Tulge nüüd, enne kui ära jahtub!” hüüdis Annika elutoa poole. „Jah, loengud on toredad asjad, aga millest sa räägiksid?”
„Iseendast loomulikult!” teatas Anne ja laiutas käsi. „Kuidas ma sain võitu alkoholismist, kuidas ma pärast telejuhi kohalt vallandamist rentslist pääsesin, kuidas ma suudan olla lähedases ja arendavas suhtes oma eksmehega, samal ajal kui ta loob endale uut perekonda.”
Lapsed tulid kööki ja ronisid toolidele.
„Vorstitroogan, nämma,” ütles Ellen.
„See on strooganov,” parandas Kalle. „Ja see on sama hea kui Nobeli õhtusöögil, eks ju, emme?”
Annika naeratas pojale, Anne pööritas silmi.
„Jah, jumala eest, sa sattusid ju kogu selle etenduse keskele,” sõnas ta. „Vaeseke, et sa pead sellist jama kajastama, kas sa keelduda ei oleks saanud?”
„Päris tore oli,” ütles Annika. „Kuni… noh, tead küll.”
Ta jäi vait ja viipas kahvliga tähendusrikkalt laste poole.
„Aga no mis sa arvad,” küsis Anne, „kas ma suudan end ära elatada?”
„Muidugi suudad,” vastas Annika. „See on tohutu turunišš, ja sa oleksid väga hea esineja. Sind on väga põnev kuulata, paljud leiaksid endas rohkem jõudu pärast seanssi sinuga.”
Anne naeratas laialt ja hüppas kapi otsast alla.
„Minu meelest ka,” ütles ta. „Kuule, ega sul pole mulle viitsada krooni laenata? Kolimine läks jube kalliks ja nii, ja õudselt tahaks kinno minna.”
„Kinno?” küsis Annika.
„Jah, no ma ei saa ju enam minna kusagile õlut jooma, mida kuradit ma peaksin siis tegema?”
„Ei, muidugi,” ütles Annika ja tõusis laua äärest. „Oota, ma toon.”
Ta otsis oma rahakotist viimase viiesajalise ja andis selle Annele, mõeldes samal ajal, et Thomas läheks puhta pööraseks, kui kuuleks, et ta on kaksteist päeva enne jõule puhta rahatu.
„Oo, sa oled ingel,” ütles Anne ja tantsiskles esikusse.
Annika kuulis ust sõbranna selja taga kinni langemas. Ta istus liikumatult, nuga ja kahvel käes, ning tundis võõrast ja ebameeldivat jahedust.
Ning Thomas ei vastanud mobiilile.
ESMASPÄEV, 14. DETSEMBER
LENNUK MAANDUS BROMMA lennuväljal esmaspäeva hommikul kell 5.32. Selle mark oli Raytheon Hawker 800XP, registrinumber N168BF, väiksemat sorti ärilennuk, mis võtab pardale kuus kuni kaheksa reisijat.
Just sellel külmal selge taevaga hommikul pidi lennuk sõidutama aga ühtainsat reisijat. Tema nimi oli Jemal Ali Ahmed, ta oli neljakümne seitsme aastane kahe lapse isa, kes elas Bandhagenis Lõuna-Stockholmis.
Terrorismis kahtlustatava väljasaatmiseks olid Rootsi politseiameti poolt kohal kapo ametnik Anton Abrahamsson ja tema kaks alluvat. Nad olid vangi lennuvälja terminalis ühte ruumi pistnud, mees oli koostööaldis ja väga väsinud.
Anton Abrahamsson oli läinud välja lennukit ootama. Lähen räägin väljas natuke jänkidega, oli ta oma alluvatele öelnud.
See oli tema elus esimene kord, kui ta pidi seda tüüpi ülesande töörühma juhtima.
Mis seal imelikku, et nad minu välja valisid, mõtles ta ja trampis vereringe kiirendamiseks jalgadega. Ta oli algusest peale osaline olnud, alates raekojast tulnud väljakutsest kuni korterisse sissemurdmiseni. Oli ju tegelikult üsna loogiline, et ta pidi selle loo lõpuni viima.
Olukord ajas teda kummaliselt elevile, kuigi selleks polnud tegelikult vähimatki põhjust. Rootsi politsei tegi iga päev koostööd muude riikide politseiametitega, see oli täiesti normaalne. Valitsus oli väljasaatmisotsuse vastu võtnud eelmise päeva hilisõhtul ja sellega oli kõik kombes. Otsus oli ehk olnud pisut tõtakas, tavaliselt tehti neid neljapäeva ennelõunal korralisel valitsuse koosolekul, kuid loomulikult võis see juhtuda ka muudel aegadel. Teda motiveeris kogu taustsüsteem.
Talle meeldis pime lennuväli, kummaline kellaaeg, ühene tööülesanne. Ameeriklased olid lubanud aidata, terroristi vastu võtta ja tagasi Jordaaniasse vedada, selle vastu polnud keegi protesteerinud, sest jänkidel oligi sinna kanti asja ja nii hoiti kokku hulk maksumaksja raha. Lisaks arvati olevat oht, et teda võidakse jõuga vabastada, selle täpsest olemusest polnud teda teavitatud, ent nii ehk naa muutis see asja kiireloomuliseks.
Võib-olla aitas mälestus terroristi kinnivõtmisest tema üldisele
