ja tahtnud pigem vampiir olla. Annika oli selgitanud, et Lucia-rongkäigus päris nii ei saa, ning nutu ja hammaste krigistamise saatel oli poiss lõpuks leppinud.
Pühapäev oli olnud vaikne ja rahulik. Thomasel, kes jõudis Vaxholmist koju pärast keskööd, oli olnud pohmell ja ta oli enamiku ajast arvuti taga istunud. Annika oli lastega jõulukaunistusi teinud, pesumasin undamas, ja uurinud natuke professor Lars-Henry Svenssonit ja tema suhet Karolinska Instituudiga.
Õhtuks olid nad pitsa tellinud.
Nüüd jättis ta lapsed kus seda ja teist ning põgenes.
Kui lasteaia uks ta selja taga sulgus, valdas teda alati samasugune tohutu kergendus. Ees ootas mitu tundi katkestuseta keskendumist, ta oli omaenda aju peremees, kuni kell saab 15.45. Päike tõusis, päev tuleb selge ja külm.
Kärmesti koukis ta telefoni kotist välja ja helistas Naela otsenumbrile uudiste osakonnas. Mees vastas tavapärase turtsatusega.
„Poole tunni pärast algab KI Nobeli Foorumi Wallenbergi saalis pressikonverents,” ütles Annika. „Kas sinu arvates oleks see vaatamist väärt?”
Nael ähkis natuke, kostis nii, nagu ta oleks endale tubaka huule alla pannud.
„Mis meil sellest?” küsis ta.
„Nad teevad mingisuguse avalduse,” vastas Annika. „Minu meelest on Nobel ja KI hetkel üsna aktuaalsed, aga ju ma siis eksin.”
Nael krabistas paberitega.
„Üsna aktuaalne täna ei mahu,” teatas ta. „Sõida ja vaata, et me millestki ilma ei jääks, aga ära romaani kirjutama hakka.”
Nael lõpetas vastust ootamata kõne.
Annika hüppas Fleminggatani ja Scheelegatani nurgal number üks bussi peale, sõitis sellega Sankt Eriksgatanile ja istus number kolme peale ümber, see viis otse Karolinska haigla juurde välja.
Nobeli tee mustas inimestest ja autodest.
Jumal, kui palju rahvast, mõtles Annika.
Hulk tumehalle ülikondi, täna mustadesse mantlitesse mähitud, käisid ringi ja rääkisid endale pintsakurevääri sisse. Annika siksakitas Nobeli tee 1 asuva ukseni, sama foorumini, mida ta oli reedel külastanud.
„Teie akrediteering palun.”
Tumehall mees seisis tema ees, juhe kõrvas, ja hoidis kätt väljasirutatult ees.
„Uhh,” ütles Annika, kellel oli see nõue kahe silma vahele jäänud.
„Ta on minuga,” kuulis ta selja taga häält ja pööras ringi.
Bossel Konkurendist oli pressikaart käes ja paberid korralikult täidetud. Tal oli suur müts silmini tõmmatud ja kootud sall kaela ümber, silmad särasid eresiniselt. Annika tundis kõhus tuksatust ja naeratas häbelikult.
Ja ta tantsib minuga, me tantsime kuldses saalis „Mälardrottningeni” silme all, ta on mu käte vahel nii kerge ja ma tahaksin jääda siia alatiseks…
„Kodutöö tegemata?” sosistas Bosse, blondid juuksesalgud kõrvade juurest välja turritamas.
Annika naeris vaikselt, ta oli sunnitud naerma, kuigi olukorra juures polnud midagi naljakat.
„Kas lähme?” küsis Bosse ja pakkus talle oma käsivart.
Nad kõndisid mööda pikka sammaskäiku, aknad ulatusid põrandani ja lasksid sisse hõõguva hommikuvalguse. Vastasseinas olid tumedad uksed, mis varjasid võõraid ruume. Akadeemikute ja ajakirjanike hõre vool oli teel samas suunas kui nemadki.
„Sa ei ole peost midagi kirjutanud,” ütles Bosse ja piidles teda.
„Mul on omad põhjused,” vastas Annika.
Mees peatus tema ees ja vaatas talle tähelepanelikult otsa.
„Kas vastab tõele, et sinu kirjelduse järgi tehti robotfoto?”
Annika tundis, kuidas ta silmad pärani ajas ja õhku ahmis.
„Ma ei kirjuta midagi,” sõnas Bosse, „ma ainult muretsen su pärast. On sul kellegagi rääkida?”
Ta noogutas, mees astus sammu kõrvale ja lasi ta taas ette.
„Minuga võid alati rääkida,” ütles Bosse. „Ma kaitsen alati oma allikaid.”
Nad jõudsid veel ühe turvakontrollini, läbisid metallvärava ja seejärel saadeti nad käeviipega auditooriumisse.
Wallenbergi saal asus hoone alumise korruse tagumises otsas. Koos pressisid nad end sisse ebaproportsionaalselt kitsast uksest. Nad sattusid punakates toonides saali, kus oli kümmekond kaares pingirida ja kõige ees väike lava. Saal mahutas paarsada inimest, vaevalt et see puupüsti täis läheb.
Annika ja Bosse istusid teistest pisut tahapoole. Nende jalad sattusid natuke liiga lähestikku ja kumbki ei tõmbunud eemale. Annika tajus puudutust säriseva soojusena kogu kehas.
„Uurimise kohta oled midagi kuulnud?” sosistas ta ja nõjatus mehele veel lähemale.
„Põgenemiseks kasutatud paat varastati augustis Nackast,” sosistas too vastu ja libistas oma kätt mööda naise käsivart.
Annika pöördus kiiresti eemale, omaenda reaktsioonist jahmunud. Jumala eest, ta võiks selle mehega voodisse hüpata siinsamas, otsekohe.
Ta tõstis oma jala eemale ja suunas tähelepanu teistele kokkutulnutele, proovis mõelda, kes on ülejäänud ajakirjanikud. Ta tundis ära Peene Päevalehe teadustoimetuse juhi ja oletas, et teistel olid välja saadetud samasugused spetsialistid.
Lava ette kogunesid inimesed, kes polnud mingil juhul ajakirjanikud. Reporterite juures on pressikonverentsidel midagi läbitungimatut, nad ei sosistaks aga arutleks kunagi sama aktiivselt nagu need inimesed, nad ei laseks iialgi kehakeelel tundeliigutusi paljastada.
„Kes need seal on?” sosistas Bosse ja näitas käega, Annikat puutumata, ja samal hetkel tundis Annika teiste seas ära Birgitta Larséni hennapunase juuksepahmaka.
„Teadlased,” sosistas Annika vastu, „võib-olla Nobeli fondi või Nobeli komitee liikmed. Triibulise pintsakuga naine on siin kusagil professor, ta nimi on Birgitta Larsén. Ma olen temaga kohtunud.”
Mõned teadlased hoidsid eraldi ja panid pead tihedalt kokku, Annika märkas, et teised tõmbusid eemale ja hoidsid teise serva.
Huvitav, mida nad sosistavad, mõtles ta.
Pingid nende ümber täitusid aegamööda, sinna saabus nii meedia esindajaid, instituudi töötajaid kui ka üliõpilasi. Saal oli umbes poolenisti täis, kui kitsad uksed suleti ja pressikonverents algas.
Laval seisis suur portreefoto naeratavast Carolinest, selle kõrval tohutu lillepärg. Annika vaatas surnud naisele silma, pilk tuli liigagi tuttav ette. Portree kõrval oli koosolekulaud koos toolide, mikrofonide ja nimesiltidega, selle taga võtsid istet kolm meest.
„Niisis, khm,” ütles esimene ja koputas vastu mikrofoni, „jah, koguneme siis ja võtame istet.”
Tegu oli koguka,
