teiste kohta ei ole andmeid. Kiirabid sõitsid mõne minuti eest sireenidega Sankt Görani haigla poole.”
„Jumal küll!” ütles Schyman ja ajas end diivanil sirgu. „Millal see juhtus?”
Ta heitis pilgu oma käekellale, 22.57.
„Kümne-viieteist minuti eest.”
„Kas keegi sai surma?” küsis naine, kuid Schyman vaigistas teda.
„Täiesti ajuvaba,” lausus ta. „Mida politsei teeb? On nad kellegi kinni võtnud? Kus nad tulistasid? Sinises saalis või? Kus kuningas ja kuninganna olid? Kas neil seal kuramuse kohas mingeid turvameetmeid polegi või?”
Naine pani talle käe rahustavalt seljale.
„Politsei on raekoja tihedasti ümber piiranud,” vastas Jansson, „keegi ei pääse sisse ega välja. Nad küsitlevad inimesi ja hakkavad ehk nii poole tunni pärast neid välja laskma. Meie inimesed on teel, et pealtnägijaid küsitleda. Ei tea, kas keegi on vahi alla võetud, igatahes otsivad nad edasi.”
„Mis linnas toimub?”
„Trammid ja rongid seisavad, väljumised on edasi lükatud, Arlandaga veel oodatakse. Kuigi palju lennukeid ei ole enam õhtuks jäänudki. Meilt läheb inimesi jaama, kiirteedele, igale poole.”
Abikaasa suudles Schymanit kergelt põsele, tõusis püsti ja läks toast välja. Pedro Almodóvari närvivapustuse äärel olevad kangelannad kadusid määramatusse tulevikku.
„Kas politsei on midagi öelnud?” küsis Anders Schyman. „Terrorism, fanaatikud, kas ähvardusi oli tehtud?”
„Nad on teada andnud, et korraldavad pressikonverentsi, aga mitte enne kella üht…”
Taustalt kostis hõikeid ja Jansson kadus hetkeks.
„Tähendab,” ütles ta uuesti toru võttes, „nüüd läheb asi väga segaseks.
Ma peaksin paar kiiret asja kohe paika panema: mitu lehekülge sisse läheb? Kas reklaamideks jääb ruumi? Kellele me peaksime sinu arvates arvamusloo saamiseks helistama?”
Pimedus pressis tihedasti vastu peatoimetaja elutoa akent, ta märkas klaasil omaenese peegelpilti ja kuulis, kuidas naine köögis kraani lahti keeras.
Ma hakkan vanaks jääma, mõtles ta. Ma oleksin õhtu parema meelega Antonio Banderase ja Carmen Maura seltsis veetnud.
„Ma juba tulen,” lausus peatoimetaja.
Jansson lõpetas kõne.
Schymani naine seisis kraanikausi juures ja keetis teed, oma õlgadel käsi tundes pööras ta ringi ja suudles meest.
„Kes surma sai?” küsis ta.
„Ei tea,” sosistas Schyman.
„Ärata mind üles, kui tagasi tuled,” ütles naine. „Ära proovigi seda ainult enda kanda võtta.”
Mees noogutas ta kuklale.
Kassipoeg pani sisse kõrgema käigu ja andis ettevaatlikult gaasi. Väike mootorratas urises ergutavalt, esituli heitis mänglevaid kiiri kõnnitee kruusakattele.
See oli ju lausa liiga kuradi lihtne.
Ta teadis, et üleolekutunne ei ole hea, see suurendas lohakuse ohtu.
Kuid selle juhtumi puhul enam raskusi polnud. Kõik ülejäänu oli a walk in the park.
Tööd ennast oli talle kirjeldatud tõelise väljakutsena, seetõttu oligi ta huvitatud. Pärast esmase ülevaate saamist taipas ta, kui kerge see on – seda infot ta oma tööandjaga vabatahtlikult küll jagada ei tahtnud. Läbirääkimised olid lähtunud sellest, et ülesanne on väga ohtlik ja keerukas, ja otse loomulikult mõjutas see tema töötasu suurust.
Nojah, mõtles ta. Tahtsid vaatemängu. Be my guest.
Ta keeras kitsale rattateele, sai puuoksaga vastu kiivrit, kõik oli kottpime. Stockholmi oli kirjeldatud kui suurlinna, kireva ööelu ja toimiva turvasüsteemiga metropoli, mis oli aga naeruväärne liialdus. Kogu südalinna ümbrus oli ainult madal lehtpuuvõsa. Tõenäoliselt oli koeraga jalutav paarike näinud teda ja kaasosalist ise suundades rattaga minema sõitmas, kuid seejärel polnud ta kohanud hingelistki.
Suurlinn, mõtles ta põlglikult ja sõitis mööda ühest tühjalt seisvast telkimisplatsist.
Ta tegi väikesi õlaringe, kondid olid ikka veel külmunud. Paks jakk ei suutnud teda õieti üles sulatada, paadisõit õhtukleidis oli õlavarred peaaegu ära jäätanud.
Noh, nüüd vedeles siidist hilp igatahes koos käekoti ja kaheksa telliskiviga järve põhjas. Suur kott, mille sees need olid, oli võrgust, et vesi saaks läbi selle uhtuda, kõik bioloogilised jäljed on mõne tunniga minema pühitud. Relv oli tal alles, samuti üks king ja mobiiltelefon. Need oli tal plaanis kusagil keset Läänemerd minema visata.
Mõte teisest kingast istus tõrksalt ta teadvuses.
Sellel olid ta sõrmejäljed, ta oli selles veendunud. Kingad olid jälgedest puhtad, kui ta tööle läks, kuid saja meetri distantsil oli ta rihmiku kätte võtnud.
Kurat teab, kuhu ta selle pillas.
Ees läks heledamaks ja ta taipas, et oli jõudnud ainsa asustatud tänavajupini ranna ääres. Ta heitis mõtte nõmedast kingast vägisi peast, vahetas käiku ja keeras kõnniteelt autoteele. Tänavalaternad sirasid tihedalt üksteise kõrvale pikitud majade vahel, ta lasi mootorrattal mööda kallakut alla veereda ja kalda ääres sõita. Ühe silla juures seisid mõned noored, nad heitsid talle möödaminnes pilgu, enne kui jätkasid naermist ja jalaga kivide togimist.
Ta teadis, et nad nägid kergel mootorrattal ebamäärasest soost üksikut inimest, visiiriga kiiver peas ja teksad jalas, ei mingeid eritunnuseid, mitte midagi, mida meenutada.
Tänav sai otsa ja ta veeres taas võsa vahele, heites pilgu kellale.
Ta oli natuke ajast maas, ainult mõni minut, see oli libedusest. Tol õhtul, kui ta oli vahemaid mõõtnud, oli küll sadanud, kuid tee polnud libe.
Ta andis natuke rohkem gaasi, ja järgmisel hetkel see juhtuski.
Rehvid kaotasid maapinnaga kontakti ja ta tundis, kuidas ratas alt kaob. Vasak jalg sai esimese paugu ja murdus otse põlve alt pooleks nagu tuletikk. Õlg sai järgmisena pihta ja lendas liigesest välja, ta kuulis mütsu, kui pea vastu maad lajatas, ja mõtles: mul ei ole selleks aega.
Kui ta uuesti teadvusele tuli, oli ta kõnniteel kõhuli maas.
Mis kurat nüüd siis juhtunud oli?
Terve vasak külg oli valu täis, alates peast kuni varvasteni välja. Mootorratas mürises endiselt kusagil ta selja taga, puude vahelt paistis esilatern.
Ta oigas, kuradi raisk. Mida nüüd teha?
Ta sai kiivri peast ja surus põse mõneks sekundiks vastu jäätunud maapinda, sundis pea selgemaks.
Ratas vähemalt töötas, ta tundis, kuidas mootori vibratsioon mööda maad edasi kandus. Ise oli ta sandimas seisus. Jalg ei kuuletunud ja õlg oli sodi. Ta liigutas
