Jah, muidugi võisid need läätsed olla, või äkki need ei olnudki üldse kollased, vaid hoopis rohelised?
Q mobiil hakkas värisema, kõlama hakkas pesueht lööklaul, My Number One, Kreeka mõne aasta tagune Eurovisioni võidulaul, või võitsid nad nüüd viimati? Komissar heitis ekraanile kiire pilgu ja pomises: „pean vastu võtma.” Ta lülitas diktofoni välja, tõusis püsti ja nõjatus rääkides suletud ukse vastu.
Ta muudkui rääkis ja rääkis, hääl valjenes ja vaibus, Annika oli sunnitud püsti tõusma, et sellest eemale pääseda, akna ümbert tungis sisse liiklusmüra, mis tõmbas teda enda poole. Ta hingas aeglaselt vastu külma klaasi, vaade ähmastus hetkeks, kuid kui see taas teravnes, nägi ta Hantverkargatanit, omaenda kodutänavat, ja taamalt paistis Klara kirik, rongid kõmistasid mööda, Serafeni polikliinik vilksatas vasakult.
Tema polikliinik! Tema perearst, kus ta Kallega oli just samal hommikul käinud, jälle kõrvapõletik.
Nii lähedal, ja otsekui teises reaalsuses, ainult nelja kvartali kaugusel kodunt.
Miski nööris kõri kokku, jumal küll, ma ei taha ära kolida!
„Ohvrid on tuvastatud,” ütles Q ja ta hääl tõmbas Annika tagasi tuppa. „Ehk sa tundsid nad ise ka ära?”
Annika astus vankuvatel jalgadel tagasi oma tooli juurde, võttis selle serva peal istet ja köhatas.
„Mees sai preemia,” vastas ta, „meditsiini oma äkki. Ei mäleta peast, mis ta nimi on, mul on see märkmikus kirjas.”
Ta sirutas käe oma koti järele, andmaks märku, et võib selle kohe välja uurida, vastus oli haardeulatuses. Liigutus katkes poole pealt.
„Aaron Wiesel,” kinnitas komissar. „Iisraelist, jagas auhinda ameeriklase Charles Watsoniga. Aga naine?”
Annika raputas pead.
„Pole kunagi varem näinud.”
Q tõmbas parema käega üle silmade.
„Wieselit opereeritakse parajasti Sankt Göranis. Naine oli Caroline von Behring, Karolinska Instituudi Nobeli komitee esimees. Ta suri tantsupõrandal, praktiliselt hetkega.”
Soojus kadus Annika kätest, külm näris end sõrmeotstest otse vereringesse ja sundis liikmed jäigaks. Ta tõmbas vaevaliselt üles salli, mis oli selja taha maha kukkunud, ja pani õlgade ümber tagasi.
Naise silmad, kui ta suri, ta vaatas surres mulle otsa.
„Ma pean nüüd minema,” ütles ta. „Mul on väga kahju, aga mul on tõesti väga palju tegemist.”
„Sa ei tohi sellest kirjutada,” sõnas Q ja nõjatus raskelt tooli seljatoele.
„Sinu tähelepanekud naise kohta, kes sind tõukas, klapivad põgenenud mõrvari kirjeldusega. Sa oled üks meie peamistest tunnistajatest, nii et nüüdsest saad avaldamiskeelu.”
Annika ajas end poolenisti püsti ja vajus uuesti istuma.
„Kas ma olen arreteeritud?” küsis ta.
„Mis rumal jutt see on?” ütles Q ja tõusis püsti, mobiiltelefon peos.
„Avaldamiskeelu saab anda vahistamisläbirääkimistel,” sõnas Annika. „Kui mina ei ole vahi all ega keegi teine ei ole vahi all, siis kuidas sa saad mulle kirjutamist keelata?”
„Sa ei ole nii nutikas, kui sa arvad,” vastas Q. „Kohtumenetluse seaduse kahekümne kolmanda peatüki kümnenda paragrahvi viimases lõigus on toodud ka üks teist sorti avaldamiskeeld. See käsitleb peamise tunnistaja ütlusi ja selle annab eeluurimise juht raske kuriteo kahtluse korral.”
„Sõnavabadus on põhiseadusega kaitstud,” ütles Annika, „see on teistest seadustest üle. Ja sina ei ole eeluurimise juht, sellise kuriteo puhul peab see olema prokurör.”
„Eksid jälle. Eeluurimise juhti ei ole veel valitud, mina olen hetkel operatiivjuht.”
Annika tõusis järsult püsti ja kallutas end üle laua.
„Sa ei saa takistada mind rääkimast, mida ma nägin!” teatas ta kiledalt. „Mul on terve artikkel juba peas valmis, ma võin kõigest sellest kirjutada jumala viimase peal ülevaate, kas või üle kuue lehekülje, võib-olla kaheksa, ma nägin mõrvarit tapmas ja ohvrit suremas…”
Q keeras end tema poole ja surus oma näo tema näo lähedale.
„Lõpeta nüüd ometi ära,” karjus ta. „Kui sa vastu punnid, saad trahvi. Istu maha.”
Annika vakatas ja istus vaikse põntsatusega toolile, tõmmates pea õlgade vahele. Q keeras talle selja ja näppis oma mobiiltelefoni. Annika ootas vaikides suurte maalide all, kuni Q helistas ja millegi kohta ärritunult korraldusi jagas.
„Sa paned mind kuradi raskesse seisu, kui ma ei tohi kirjutada,” ütles Annika.
„Mu süda tilgub verd,” vastas Q.
„Mida mu ülemused ütlevad?” jätkas Annika. „Mida sinu ülemused ütleksid, kui sa keelduksid uurimast kuritegu, sest mina ei lubanud, kuna tahan sinust kirjutada?”
Q istus samuti ja ohkas raskelt.
„Sorry,” ütles ta ja vaatas Annikale pisut süüdlaslikult otsa, kõhkles seejärel mõni hetk ja sõnas siis: „Küsi minu käest midagi, võib-olla ma oskan vastata.”
„Mispärast?” küsis Annika.
„Sa ei tohi ju niikuinii kirjutada,” vastas mees ja naeratas esimest korda.
Annika mõtles järele.
„Miks laske kuulda ei olnud?” küsis ta.
„Oli küll kuulda, ise sa ju ütlesid.”
„Aga ainult pauhhe.”
„Summutiga püstol mahub sellisesse piklikku kotti, nagu sa kirjeldasid. Ja sa ei mäleta tema välimusest midagi muud? Soengut, riideid?”
Silmad, ainult silmad ja õlapaelad.
„Tal pidid ju juuksed peas olema, vastasel juhul oleks see mulle meelde jäänud, kuid mulle ei meenu küll midagi erilist. Tumedad äkki olid. Näo ees nagu ei rippunud, äkki olid siis üles pandud? Ja kleit, eks tal pidi vist kleit seljas olema? Ma ei mõelnud midagi erilist, nii et küllap nägi ta välja nagu kõik teisedki? Ja kuidas ta kuldsesse saali sisse pääses, kas te selle olete välja uurinud?”
Q lehitses oma pabereid.
„Me uurime hetkel, kas ta võis olla külaliste nimekirjas, muus osas ei oska me midagi öelda. On ka tunnistajaid, kelle ütluste järgi võis see isik olla naiseks riietunud mees. Mis sina selle kohta arvad?”
Mees? Annika turtsatas.
„See oli naine,” ütles ta.
„Kuidas sa saad selles nii kindel olla?”
Annika vaatas protokolli aastast 1964.
„Ta pööras mulle otsa vaadates pilgu
