kui ma temaga rääkisin, oli …” Ta näis viimase sõna alla neelavat, otsekui oleks see liiga valus, et valjusti välja öelda.
„See oli …?”
Ta ohkas alistunult ja lasi õlad rippu. „Nüüd ei ole sel enam mingit tähtsust. Ma ei saanud temaga hüvasti jätta.”
Phaedra haavatud ilmest liigutatud, istus David toolile tema kõrval ja pani käed ta õlgade ümber. Naine langetas pea vastu ta rinda ja nuttis. David tõmbas ta endale lähemale, nautides tema juustest õhkuvat vaniljehõngu ja ta keha puudutust enda vastas. Ta pani silmad kinni ja tajus, kuidas ta enda süda väljaelamata leinast raskena kokku tõmbus. Erinevalt Phaedrast ei tulnud tema pisarad niisama kergelt; oli tunne, et need jäid talle kurgulakke kinni, kus lihased neid tagasi hoides pingule tõmbusid ja valusalt tuikasid.
„Anna andeks,” pomises Phaedra veidi aja pärast. „Ma olen lihtsalt nii murtud. Ma leidsin ta ja siis kaotasin.”
„Tule mõneks ajaks meie juurde Fairfieldi, Phaedra,” palus David. „Sa leiad tema perekonna juurest lohutust.”
„Ma ei saa.”
„Ma nõuan.”
„Te ei tea minust mitte midagi. Ma olen võhivõõras. Ma ei või end peale suruda.”
„Ma tõesti ei arva, et sa hakkad meid kõiki öösel maha koksama.”
Phaedra turtsatas.
„Muidugi mitte. Kuid siiski, mul oleks ebamugav sinu emal end võõrustada lasta.”
„Ta tahab, et sa tuled.”
„Ei, ma olen niigi palju pahandust korraldanud. Ma tõesti peaksin Pariisi tagasi minema.”
„Palun. Ära jookse ära. Me ju alles avastasime, et sa olemas oled. Ema tahab sind tundma õppida. Sa oled pereliige. Minu isale meeldiks mõelda, et sa Fairfieldis oled. Sa kuulud sinna.”
Järgnes pikk vaikus. Phaedra polnud varem õieti kuhugi kuulunud. Mõte päris oma perekonnast ahvatles teda. Võib-olla Pariis võib siiski oodata. Üks nädalavahetus ei võta tal tükki küljest ära. Ta tõstis pea.
„Kui sa lubad, et sa hoolitsed minu eest.”
„Muidugi hoolitsen.”
„Hästi, ma siis tulen.” Ta pühkis käeseljaga silmi, märkas siis niisket plekki Davidi särgiesisel ja püüdis ka seda pühkida. „Oh aeg, ma olen vist olen su särgi ka märjaks nutnud.”
„See on ainult üks särk.”
„Ma võin selle fööniga ära kuivatada.” Davidi näoilme ajas ta naerma. „Või siis mitte.”
„Kelleks sa mind õige pead? Nagu üks märg laik mu särgi peal peaks mulle kuidagi korda minema.” Nad mõlemad naersid. „Küll see enne kojujõudmist ära kuivab, nii et Rufus ei solvu.”
Phaedra heitis pilgu seinakellale.
„Kell on juba pool kümme läbi ja ma lubasin su välja visata.”
„Pole tarvis. Ma viskan end ise välja. Mul on aeg oma korterikaaslase juurde tagasi minna.”
Phaedra seisis esikus, kui David välja sillutisele astus.
„Mul oli väga tore õhtu. Sa tõesti aitasid mul olemise rõõmsamaks teha,” ütles ta.
„Ma ei tea, kas ma sind just väga rõõmustada suutsin,” vastas David tema pisaratest laigulist nägu silmitsedes.
„Oh, suutsid küll. Selles pole mingit kahtlust. Hea on rääkida George’ist kellegagi, kes teda tundis.”
„Näeme siis reedel.” Ta võttis Phaedral ühe käega kergelt ümbert kinni ja kummardus, et teda põsele suudelda. Naise põsk oli veel niiske.
„Reedel siis jah,” vastas ta. „Ära siis unusta minu eest hoolitseda.”
Ta vaatas, kuidas David tänavalaternate all oma porise auto juurde kõndis. Mees pöördus ja lehvitas talle enne autosse istumist. Phaedra jäi uksele ja vaatas, kuidas ta auto paigalt võttis ja aeglaselt mööda tänavat edasi sõitis. Nii et George’i perekond võtab ta ikkagi enda sekka vastu. Ta tundis end niisama näruselt nagu kahetsev varas.
Hiljem, kui ta voodisse ronis, helises öökapi peal tema mobiiltelefon. Ta sirutas käe ja võttis telefoni pihku. Ekraanil seisis Julius Beecheri nimi. Vastumeelselt võttis ta kõne vastu.
„Noh, kuidas siis läks?” küsis advokaat.
Kuues peatükk
Järgmisel hommikul sammus David koos Rufusega üle heinamaade ja tema rõõmus meel andis ta jalaastele nobeda kerguse. Taevas oli kahvatu, sellest hõljusid üle mõned roosakad pilved ja päike suutis juba nägu soojendada. Ta naeratas, sest teadmine, et täna tuleb Phaedra mõneks ajaks siia, muutis kõik veidi kaunimaks. Viljavõrsed olid end maakamara seest välja ajanud ja sirutasid oma rohelisi päid üles valguse poole. Väikesed linnud tantsisid ja riidlesid õhus ning laiade tiibadega hiireviu liugles saaki otsides kõrgel nende kohal. Davidile tegid heameelt hekkide sees tärkavad pungad ja siniliiliate rohelised võrsed, mis polnud metsa all veel õide puhkenud. Rufus kadus metsa alustaimestikku, kus kilpjala krussis rohelised kombitsad olid juba hakanud end lahti rullima. Korraga ei paistnudki tema igapäevane talumeheelu enam nii tavaliselt argine, vaid imetore. Puud sirutasid end ettepoole, et teda emmata, päike kiirgas alla, et teda oma soojusesse mähkida, ja pehme tuul kandis temani viljakuse ja kevadise taassünni hõngu. Ta rind paisus kõigest sellest meeli paitavast naudingust.
Ema juurde jõudes leidis ta Antoinette’i köögist koos Rosamundega hommikusööki söömast.
„Mul on sulle üks uudis,” teatas ta puhvetkapile toetudes.
„Ma loodan, et see on hea uudis,” kostis Rosamunde.
„Ma usun, et see peaks sind rõõmustama.”
Ta ema vaatas teda ärevalt.
„Noh, ära siis lase meil teadmatuses oodata.”
„Phaedra tuleb nädalavahetuseks meie juurde.”
Antoinette jõllitas teda rabatult. Tema põskedel puhkesid õide väikesed roosad laigud.
„Kuidas sa seda tead? Kas sa helistasid talle?” küsis ta.
„Ma sõitsin Londonisse, et temaga näost näkku vestelda,” tunnistas David.
Tema ema naeratas tänulikult.
„Sa tegid seda minu pärast?”
„Jah. Ma nägin, kui endast väljas sa olid. Tahtsin aidata.”
„Mida ta siis ütles?”
„Tal oli piinlik selle pärast, et ta isa matuste ajal meile niimoodi sisse tungis, aga ma kinnitasin talle, et me kõik andestame talle.”
Rosamunde määris paksule röstsaiaviilule võid.
„Armas taevas, David, oled sina ikka üks „must hobune”.”
