hakkame sööma. Ma olen näljane nagu hunt!” Harris oli serveerinud toidu suurtel keraamilistel vaagnatel ja asetanud need ruumi otsa puhvetile, mis täitis serveerimislaua ülesannet. „Phaedra, tule õige ja tõsta endale siit,” pakkus ta vaikselt välja.
Kuid Roberta ei olnud veel lõpetanud.
„Selle poolteise aasta jooksul, kui sa George’i tundsid – kas sa nägid teda tihti?” käis ta peale.
„Jah. Ta oli palju tegemist, kuid minu jaoks leidis ta aega. Me käisime koos suusatamas ja matkamas. Ma elasin Pariisis, kuid veetsin ka palju aega Aasias reisides ja tema armastas samuti seal kandis olla. Vaata, ma olen juba mõnda aega töötanud suure fotoraamatu kallal, mille teemaks on inimkogukonnad Himaalajas. George aitas mind selles. Ta tundis seda piirkonda hästi. Ma kolisin alles väga hiljuti Londonisse, et teda sagedamini näha.” Phaedra langetas pilgu ja näppis närviliselt oma kahvlit. „Nüüd kolin ma tagasi Pariisi, sest ma pean oma raamatu lõpule viima, ja siia jääda ei ole mul enam mingit põhjust.”
„Miks Pariis?”
„Ma olen igal pool elanud, Roberta, kuid Pariis on see linn, kus ma end kõige kodusemalt tunnen,” vastas Phaedra, püüdes Roberta küsimuste katkematu tule all tasakaalukaks jääda. „Ma räägin prantsuse keelt ja mul on seal palju sõpru.”
„Kas George tutvustas sind inimestele? Kuidas ta sind kogu selle aja saladuses suutis hoida?”
„Ta ei pidanud selleks vaeva nägema. Enamjaolt me käisime ronimas. Olime ainult meie ja paar šerpat ja pakikandjat. Sel ei olnud tähtsust.”
„Aga kui te näiteks Whistleris suusatamas käisite? Kuidas ta sind seal salajas hoidis?”
„Ei hoidnudki. Ta varjas ainult seda, et ma olen tema tütar.”
Roberta kirtsutas nina.
„Kuidas ta sind siis tutvustas?”
„Kui fotograafi,” vastas Phaedra lihtsalt, asetas oma salvräti lauale ja tõusis püsti. „Ta ei tundnud mingit vajadust hakata kellelegi selgitusi andma.”
Just siis prahvatas lahti uks ja seal seisis Tom, juuksed peas püsti nagu ahvil.
„Vabandust, et ma hiljaks jäin. Sõitsin kogu tee Londonist siia nii, et katus oli lahti. Nii kiiresti, kui sain. Mmmm, mis õhtusöögiks on?”
Kaheksas peatükk
Phaedrale tuli Tomi saabumine kergendusena, sest see suunas vestluse temast eemale. Talle ei meeldinud George’ist rääkida. Ta tundis end kaitsetult, olles sunnitud nende suhte kohta vastuseid andma. Niipalju kui Phaedra teadis, igatsesid nad kõik George’i järele – see oli ka ainus asi, mis korda läks.
Ta soovis, et ta ei oleks hakanud George’i perekonnaga kokku puutuma, kuid ta oli päris kindlasti tahtnud tema matustele minna. Julius oli teda selle tagajärgede eest hoiatanud, kuid Phaedra oli endale kindlaks jäänud. Nüüd sai ta aru, miks advokaat oli teda ettevaatusele manitsenud. Mida varem ta saab Pariisi tagasi sõita ja selle kõik seljataha jätta, seda parem.
Tomi saabumine oli kergenduseks ka Antoinette’ile. Ärevate mõtete veski, mis tema peas katkematult jahvatas, jäi veidikeseks seisma, kui poeg teda suudlema kummardus.
„Vabandust, ema. Ma magasin sisse.”
„Sellest ei ole midagi, kullake. Mul on lihtsalt hea meel, et sa siin oled.” Ta vaatas, kuidas Tom Phaedrat tervitas, tundes heameelt, et Roberta kiusuajamisele oli piir pandud. Võib-olla saavad nad nüüd kõik koos meeldivat perekondlikku õhtusööki nautida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
