arust on David natuke Vesiroti moodi,” sõnas Joshua.
„Ma oleksin parema meelega Mäger. Tema on karismaatilisem,” torkas David kuivalt vahele.
„David on palju rohkem Mägra kui Vesiroti moodi!” hüüatas Phaedra.
Roberta olek muutus jäigemaks ja ta trummeldas kannatamatult sõrmedega vastu lauaplaati.
„Räägi meile endast ja George’ist, Phaedra. Me kõik tahame hirmsasti teada.”
Järgnes ebamugav vaikus. Joshua põrnitses oma naist, kuid Roberta naeratas vastu nagu kaval krokodill. Antoinette otsis vaevaga sõnu, et ometi midagi öelda. Oli vältimatu, et millalgi õhtu käigus liigub jututeema George’i peale, kuid ta ei olnud oodanud, et see nii varakult juhtub. Roberta oli andestamatult ebaviisakas. Kuid see ei paistnud Phaedrale korda minevat. Harris valas talle klaasi valget veini ja ta võttis sealt aeglase sõõmu. David oleks tahtnud teemat vahetada, et Phaedrat piinlikust olukorrast välja aidata, kuid tedagi piinas uudishimu niisamuti nagu kõiki teisi.
„Mida sa täpselt teada tahad, Roberta?” küsis Phaedra.
„Kõike, algusest peale. Hakkame sinu emast pihta.”
Phaedra kortsutas kulmu.
„Minu ema mälestused kuuluvad talle endale. Minuga ei jaganud ta neid kunagi.”
„Roberta, see ei ole siin mingi Hispaania inkvisitsioon,” ütles Rosamunde, korrates seda, mida ta oli õde kuulnud Margaretile ütlemas.
„Ära teeskle, et see sind samuti ei huvita, Rosamunde. George’i matustel ilmub korraga ootamatult välja tema vallastütar ja pärib terve varanduse, rääkimata Framptonite safiirikomplektist.” Juveele nimetades kaotas Roberta hääl emotsioonide ajel oma senise mahlakuse. „Mina arvan, et perekonnana on meil õigus teada saada, kuidas see kõik siis niimoodi läks.”
„Phaedra peaks rääkima meile ainult seda, mida ta tahab meile rääkida,” ütles Antoinette diplomaatiliselt.
„Sul ei ole sellele mingeid vastuväiteid, ega ju?” küsis Roberta Phaedra käest.
„Ta ei ole siin kohtupingis, Roberta,” ütles Joshua.
Roberta võttis oma mehe sihikule.
„Nii, tähendab mina paistan olevat siin ainuke, kes on piisavalt aus tunnistamaks, et minu arvates on kogu see olukord sügavalt šokeeriv.”
„Roberta!” hüüatas David ja tema nägu jäigastus raevust.
Phaedra sundis end naeratama ja tõstis käe.
„Palun, ärgem alustagem sõda. Ma vastan enda eest hea meelega. Muidugi on see sinu jaoks šokk, Roberta, mina oleksin oleks sinu olukorras samuti šokeeritud. Mees, keda sa arvasid tundvat, varjas suurt saladust, mida ta ei jaganud mitte kellegagi. Kuid kas me kõik ei ole mitmepalgelised? Kas me kõik ei hoia ühel või teisel viisil mingeid saladusi? Kas see pole siis loomulik? Ta pidas mind teie eest salajas, et teile kõigile mitte haiget teha, ja nagu me Roberta reaktsioonist järeldada võime, oli see ka õige otsus. Kui ta ei oleks surma saanud, siis ei teaks te minust siiani midagi.”
„Kuid nagu ma aru saan, oli tal kavas meile rääkida?” ütles Antoinette pinevalt.
„Seda ütles ta ka minule. Kuid võib-olla ei olekski ta seda kunagi teinud.” Ta kehitas õlgu. „Tähendab, ta rääkis sellest ja endastki mõista tegi ta oma tahtmise teatavaks ka Juliusele. Kuid üks asi on öelda, et sa kavatsed midagi teha, seda aga päriselt tehagi on hoopis midagi muud.”
„Ja me kõik ju teame, kui impulsiivne George oli,” pistis Roberta vahele. „Tal oli kombeks millestki lühikest aega väga sisse võetud olla, eks olnud ju? Mäletate neid Havanna sigareid? Kui kaua see kestis? Aasta, kõige kauem. Siis otsustas ta hakata Peruust laamasid sisse vedama. Need tema armumised laienesid ka inimestele.”
„Kuid oma perekonda armastas ta alati,” lõikas Antoinette vahele.
„See on tõsi,” nõustus Roberta. Ta uuris Phaedra nägu, püüdes leida sarnasusi George’i näojoontega. „Sa ei näe põrmugi tema moodi välja.”
Phaedra tajus ta vaatluse jahedust.
„Tõsi, ma olen välimuselt ema moodi.”
David ruttas teda kaitsma.
„Mina ei näe ka üldse isa moodi välja.”
„Kuid teil on palju ühiseid jooni,” lisas Roberta. „Milliseid ühiseid jooni sinul George’iga on, Phaedra?”
Selle küsimuse peale lõi Phaedra nägu särama.
„Meil oli niivõrd palju ühist. Armastasime mõlemad samu asju: mägesid, metsikutes paikades ronimist, reisimist, sporti.”
„Ega sa ometi suusataja ei ole?” küsis David õhinal.
„Muidugi olen. Ma kasvasin ju üles Vancouveris.”
„Kas sa käisid isaga ka suusatamas?”
„Jah, ta oli suurepärane suusataja.”
„Kas ta viis sind Murenburgi?” küsis Antoinette, võideldes ootamatu reetmistundega. Kuidas sai see olla nii, et nad olid kõiki neid asju koos teinud ilma tema teadmata? Ronimine, reisimine, suusatamas käimine … See saladus oli korraga palju suuremaks osutunud ja Antoinette hoidis neelatades pisaraid tagasi.
„Ei, ta viis mind sünnipäeva puhul Whistlerisse Kanadas. Siis me veel mängisime kaarte. Ta oli väga kõva bridžimängija.”
Antoinette meenutas neid mitmeid kordi, kui George oli püüdnud talle edutult bridži õpetada. Ta vaatas Phaedrat teisel pool lauda ja juurdles, kas George oli oma tütres leidnud hingesugulase; kellegi, kes armastas neidsamu asju mis temagi, kõiki neid asju, mida tema ise ei sallinud.
„Kas ta oli väga üllatunud, kui sa välja ilmusid ja väitsid, et oled tema tütar?” puuris Roberta edasi. „Ma mõtlen, kas su ema tõepoolest sinu sündimist tema eest saladuses pidas? Minu arvates on see väga ebatõenäoline.”
Phaedra ei võinud jätta imetlemata selle noore naise järjekindlust, ehkki tema küsimustele vastamine ei pakkunud talle just suuremat naudingut. Ta süda tagus metsikult ja käed olid hakanud higistama. Kõik jõllitasid teda, mis oli samuti hirmutav.
„Minu ema ei tahtnud George’i käest midagi, Roberta. See oli lühike armulugu, mis sai otsa. Rääkida mehele, et ta ootab temalt last, ei oleks seda üles soojendanud. Pealegi abiellus ta veidi aja pärast Jackiga ja mõneks ajaks sai meist perekond. Mina kasvasin üles teadmisega, et Jack ongi mu isa.”
„Miks ta nii kaua ootas, enne kui sulle tõtt rääkis?” küsis Roberta.
Phaedra langetas pilgu ja näis Roberta küsimusterahe all korraks närbu vajuvat.
„Jack suri. Ema tahtis, et ma siis teaksin, et ta ei olnud minu pärisisa.”
„Kulla tüdruk, kui kole niimoodi kaks isa järjest kaotada nii lühikese aja jooksul,” ütles Rosamunde.
„Jack oli mulle kümme
