pakkides oli Phaedra ärevust täis. Ta asetas voodile kerge lillemustrilise kleidi ning valis selle juurde mustad retuusid ja paari sarlakpunaseid madalaid paelteta kingi juhuks, kui tal tuleb laupäeva õhtul elegantne välja näha. Ta polnud kuigi kindel, mida temalt täpselt oodatakse, sest teda polnud kunagi varem uhkesse inglise maamõisasse külla kutsutud. Ta tuhnis reisikohvris, mille ta juba Pariisi tagasisõiduks pakkinud oli, ja sikutas sealt välja erkrohelise nööbitava kampsuni, madalad mustad nööridega saapad, lillelise pluusi ja veinpunased villased retuusid. Ta kahtlustas, et tema riietus on ilmselt sobimatu, kuid tal polnud ühtegi sellist tviidist või velvetist riideeset, mida ta ajakirjades ja filmides näinud oli.
Kohtumine Davidiga oli tema kartusi veidi hajutanud. Ta kujutas ette, et ülejäänud perekond peaks siis ju sama meeldiv olema. Antoinette oli telefonis väga soe tundunud, hoopis erinev sellest naisest, kellega ta matuste ajal kohtunud oli. Kuid see polnud ka mingi üllatus; Phaedra oli ju talle kõige halvemal võimalikul hetkel kõige hirmsama paljastusega virutanud. See mälestus pani teda ikka veel piinlikkusest kihvatama. Oleks kena nendega vähem stressirohketes tingimustes kokku saada.
Kuid ta lootis, et keegi ei tõstata George’i testamendi teemat. Oli ääretult piinlik, et George oli talle nii palju jätnud, rääkimata veel Framptonite safiiridest. Kui Julius oli talle teatanud, et need kuuluvad nüüd temale, oli ta häbitundest peaaegu minestanud, sest ta teadis, miks George need talle jätnud oli, ja ta ei tahtnud neid. Peale selle, et tal polnud kunagi olnud kombeks juveele kanda, olid need ka kuidagi määritud, süütunde sisse mähitud. Kui George oleks selle käigu korralikult läbi mõelnud, siis ei oleks ta eales midagi nii impulsiivset teinud, selles oli Phaedra kindel.
Julius oli talle rääkinud, et safiirid oli 1838. aastal ostnud esimene lord Frampton Indias, kes oli seal kuberneriks, ja neid oli põlvest põlve edasi pärandatud. Fairfield Parki härrastemaja hallis oli tema naise Theodora, esimese leedi Framptoni suur portree, millel daam säras peenelt viimistletud teemantide ja safiiridega kaelakee, kõrvarõngaste ja käevõruga. Julius oli neid kirjeldades näost üsna tumepunaseks tõmbunud. Phaedrale ehted eriti ei meeldinud, kuid Julius oli kinnitanud, et ükski naine, olgu ta nii tagasihoidlik kui tahes, ei suuda neile vastu panna.
Samal õhtul hiivas ta koti oma auto tagaistmele ja sõitis Londonist välja lääne poole, peatudes King’s Roadil ühes butiigis, et Antoinette’ile väike kingitus osta. Talgarth Roadil oli tihe liiklus, kuid ta kuulas Capital Raadiot ja peagi sõitis tema väike Fiat sujuvalt seitsmekümnemiilise tunnikiirusega juba mööda kiirteed M3.
Taevas oli paksust ja hallist pilvekihist raske, kuid lääne pool, kuhu päike parasjagu loojumas oli, säras kuldne valgus pilvedest läbi ja värvis nad roosaks. Maale jõudes ja kiirteelt maha keerates hakkasid Phaedra närvid tunda andma. Teeäärsed hekid olid juba hakanud pungi ajama ja puiestikes näis hõljuvat roheline udu, kui puude oksad oma esimesi helerohelisi lehekesi välja ajasid. Kevad oli tõstnud maa talve pruunist ja troostitust rõskusest välja ning puhunud niitudesse uut elu, maalides need elavaks ja fosforroheliseks. Phaedrale tegid rõõmu väikesed linnud, kes hekkidest välja ja jälle sisse sööstsid, ning ta avas akna, et linna saastatud õhk kopsudest välja peletada ja hingata sisse värsket, puhast maaõhku. See tegi ta meele rõõmsamaks, ärevast eelaimdusest hoolimata.
Viimaks sõitis ta läbi vanast Fairfieldi turulinnakesest. Peatänav oli väga lai ja seda ääristasid kirsipuud, mis polnud veel õitsema hakanud. Ta vuras mööda nõlva üles ja imetles vikerkaarena kirjut vanaaegsete majade rodu ja väikeseid poode, mida ta matusele tulles ärevuse tõttu polnud tähelegi pannud. Oli tunne, nagu oleks ta astunud mõnda teise ajastusse, ja kui viljapuude all poleks seisnud pargitud autosid, oleks ta võinud hõlpsasti ette kujutada, kuidas siin oli elada kakssada aastat tagasi, kui kuningas George troonil istus.
Kirikust mööda sõites võttis ta kiirust maha. Kusagil seal kirikaias maamulla all lamas George ja korraks tundis Phaedra tahtmist kinni pidada, et minna ja tema haud üles otsida, kuid ta ei tahtnud hiljaks jääda ja kell oli juba seitse. Niisiis sõitis ta edasi ja keeras kitsale teele, mis viis Fairfield Parki juurde, linnakesest umbes miili kaugusel. Väikestest valgetest majakestest mööda ja läbi raudvärava sõites väristas ta end, tuletades meelde eelmist korda, kui ta siin oli viibinud ja kui väga ta oli tahtnud siit minema saada. Ta meenutas, kuidas ta oli vandunud, et ta enam eales siia oma jalga ei tõsta, kuid siin ta nüüd oli, plaatanipuude all mööda sissesõiduteed majale lähenemas.
Harris kuulis maja ees kruusal autot lähenemas ja tõttas elutuppa leedi Framptonile teatama. Antoinette kiirustas koos Davidiga halli ning Joshua ja Roberta jäid koos Rosamundega diivanile istuma. Tom polnud veel kohale jõudnud, mis ei olnud ka ebatavaline. Kui Antoinette end hallis korda sättis, tundes muret selle pärast, et kõik ilusti sujuks ja et ta Phaedrale meeldiks, lipsas Roberta üle toa ja piilus kardina vahelt välja. Ta nägi, kuidas auto maja ette keeras ja seisma jäi. Seejärel vaatas, kuidas tüdruk auto mootori seiskas ja ukse lahti tegi. Siis jälgis ta, kuidas Phaedra välja ronis, ja Roberta keha kangestus kadedusest, sest isegi poolhämaras võis ta selgesti näha, et tegemist on kaunitariga. Ta tõmbus tagasi, nagu oleks kardin teda kõrvetanud.
Harris astus esitrepist alla, et aidata Phaedra kohvrit kanda. David läks tema järel ja ta näo oli vallutanud lai naeratus. Davidit nähes tundis Phaedra, kuidas pinge ta õlgades järele andis, ja ta naeratas tänulikult vastu. David oli lubanud tema eest hoolt kanda ja ta oli ka oma sõna pidanud. Lihtsalt juba tema nägemine tekitas Phaedras sooja kergendustunnet.
„Sul ei läinudki siiasõiduks kuigi palju aega,” ütles David kummardudes, et teda põsele suudelda.
„Liiklus polnud kuigi tihe. Sõit läks kenasti.”
David tajus, et naine on närvis.
„Ma mõtlesin, et võib-olla sa eelistad minu majakeses ööbida,” sosistas ta Phaedrale kõrva sisse. „Siis sa võid siit jalga lasta, kui sa mu perekonda enam välja ei kannata.”
Phaedra naeris, meeldivalt üllatunud.
„Kas see oli sinu mõte?”
„Ei, tegelikult tuli ema selle peale.”
„See on temast väga hoolitsev. Kas me võime kohe minna?”
David vaatas teda kõhkleval pilgul. „See oli nali, eks ole?”
„Naljaga pooleks.”
David pani käe Phaedra seljale ja juhatas ta trepist üles.
„Ära muretse, nad ei hammusta. Ja see, kes muidu hammustab, ei ole praegu siin,” lisas ta oma vanaemale viidates.
Antoinette ootas trepimademel, valmis teda tervitama.
„Phaedra, mul on nii hea meel, et sa olid nõus tulema.”
„Tere, leedi Frampton.”
„Palun ütle mulle Antoinette. Sa oled ju ikkagi minu võõrastütar.” Ta naeratas soojalt ja Phaedra hirm hakkas taanduma. „Ära koerte pärast muretse, nad on väga sõbralikud.”
„Nad on ikka tõepoolest suured. Eks nad vist söövad teid päris paljaks?”
„Ei nad söö sugugi nii palju, nagu arvata võiks. Tule sisse. Teised on elutoas. Tom ei ole veel kohale jõudnud, aga see pole ka mingi ime, ta jääb alati igale poole hiljaks.”
Phaedra astus Antoinette’i järel läbi halli. Nüüd, kui see inimesi täis polnud, tundus ruum palju suurem. Kaminavõre taga tantsis tormakalt suur tuli ja võre kohal ulatus ette must varikatus, mis suitsu kinni püüdis. Ta tõmbas ninaga põlevate halgude hõngu ja ohkas mõnutundest, selles puude lõhnas oli midagi väga rahustavat.
