hinded ja lähed juurat õppima, nagu su emagi. Ja et pärast lähed sa föking politseikooli. Naersime, nii et pisarad tulid silma.
Kuid kui kool algas, nägin ma sind vähem. Ja siis veel vähem.
Sina elasid ülal Holmenkollåsenis oma ema juures, minu ajutine elukoht oli ühe bändi prooviruumides, neil polnud selle vastu midagi, kuni ma nende varustusel silma peal pidasin ja hoidsin eemale, kui nad harjutasid, nii et ma lõin su peale juba käega, mõtlesin, et sa olid tagasi oma turvalises normaalses elus. Ja umbes samal ajal ma hakkasingi narkoga äritsema.
See juhtus tegelikult täiesti juhuslikult. Olin ühe naise tagant, kelle juures ööbisin, raha pihta pannud. Läksin siis Oslo S-i ja küsisin, ega Tutul rohkem ice’i pole. Tutu kokutas hirmsalt ja oli Odini, kes oli Alnabru Los Loboste juht, ori. Ta oli oma nime saanud selle järgi, kui Odinil tuli kord pesta puhtaks kohvritäis narkoraha ja ta saatis Tutu ühte Itaalia kihlveokontorisse, et too paneks kogu raha jalgpallimatšile, mis oli Odini teadmist mööda kokkuleppemäng, kodumeeskond pidi võitma 2:0. Odin oli Tutule õpetanud, kuidas öelda two-nill, kuid Tutu oli nii närvis ja kokutas luugi ees seistes nii palju, et vahendaja kuulis vaid tu-tu ja märkis talongile 2:2. Kümme minutit enn lõppu juhtiski kodu-meeskond 2:0 ning kõik olid rahul. Peale Tutu, kes oli just avastanud temale jäetud kviitungikontsult, et oli pannud kogu raha tu-tu-le. 2:2. Ta teadis, et Odin tulistab talle põlvedesse. Odinil on mingi värk meestele põlvedesse tulistamisega. Kuid siinkohal leidis aset pöördepunkt kaks. Kodumeeskonna pingil istus mingi Poolast sisseostetud nina, kelle itaalia keel oli sama vilets kui Tutu inglise keel, nii et ta polnud aru saanud, et tegu oli kokkulepitud mänguga. Nii et kui mänedžer ta väljakule saatis, tegi ta ikkagi seda, mille eest ta arvas, et talle makstud oli – lõi värava. Kaks korda. Tutu oli päästetud. Kuid kui Tutu samal õhtul Oslosse lendas ja kohe Odini juurde kiirustas, et talle rääkida, kui siga moodi tal vedanud oli, oli tema õnn otsas. Ta alustas nimelt halva uudisega, et oli ämbrisse astunud ja raha valele tulemusele pannud. Ja ta oli sellises õhinas ja kokutas nii hirmsasti, et Odin kaotas kannatuse, võttis sahtlis püstoli ja – ning siinkohal on loo kolmas pöördepunkt – tulistas Tutut põlve, tükk aega enne, kui too oli jõudnud kohani poolakaga.
Ükskõik, tol päeval Oslo S-is ütles Tutu mulle, et ice’i ei saa enam k-k-kätte, et pidin p-p-pulbriga leppima. See oli odavam ja mõlemad olid metamfetamiinid, kuid ma ei kannata seda silmaotsaski. Ice on jumalikud valged kristalsed terad, mis panevad pea plahvatama, samas kui kollane lehkav pulbrirämps, mida Oslos saab, on segatud küpsetuspulbri, tuhksuhkru, aspiriini, B12-vitamiinidega ja kuradi enda vanaemaga. Või juuksekarva lõhkiajajatele: puruks hakitud peavalutabletid, mis maitsevad nagu spiid. Kuid ma ostsin seda, mis tal oli, saades koguselt hinnaalandust, ja mul jäi isegi raha üle amfi jaoks. Ja kuna amfetamiin on metamfetamiiniga võrreldes tervislik toit, tõmbasin ma spiidi ninna, segasin metamfetamiini veel rohkem küpsetuspulbriga ja müüsin selle Platal korraliku kasumiga maha.
Läksin järgmisel hommikul Tutu juurde tagasi ja kordasin sama lugu, ostes vaid veidi rohkem. Tõmbasin natuke ninna, segasin ja müü- sin ülejäänu maha. Järgmine päev sama värk. Ütlesin, et võiksin veel rohkem osta, kui järgmise päevani krediiti saaks, kuid ta vaid naeris selle peale. Kui ma neljandal päeval tagasi läksin, ütles Tutu, et ülemus leidis, et pidime seda kuidagi o-o-organiseeritumalt korraldama. Nad olid mind müümas näinud ja nähtu oli neile meeldinud. Müün ma kaks partiid päevas, tähendaks see viis tuhat otse taskusse. Ja nii saigi minust Odini ja Los Lobose tänavamüüja. Sain ennelõunal Tutult staffi ja andsin päevase teenistuse ja võimaliku ülejäägi kell viis tagasi. Päevatöö. Järgi ei jäänud kunagi midagi.
Umbes kolm nädalat kõik laabus. Ühel kolmapäeval Vippetangenil. Olin müünud kaks partiid, tasku nutsu täis ja nina spiidi täis, kui ei leidnud korraga põhjust, miks ma peaks Oslo S-i Tutu juurde minema. Saatsin selle asemel SMS-i, et võtsin väljateenitud puhkuse ja hüppasin Taani laevale. Kui oled liiga tihti ja liiga kaua ratast kasutanud, tuleb sääraste keskendumisraskustega arvestada.
Kui ma tagasi tulin, sain teada, et Odin otsis mind. Olin natuke pabinas, kuna teadsin ju, kuidas Tutu oma hüüdnime oli saanud. Nii et ma hoidsin eemale. Jõlkusin Grünerløkkas. Ja ootasin viimset kohtupäeva. Kuid Odinil oli muulegi mõelda kui narkomüüjale, kes oli talle paar tuhandekroonist võlgu. Linna oli siginenud konkurent. Mees Dubaist. Mitte rattaturule, vaid triibuturule, mis oli Los Lobosele olulisem kui midagi muud. Keegi ütles, et tegu oli valgevenelastega, teine jälle, et leedukatega, ja kolmas, et norra pakistanlastega. Kõik teadsid vaid, et tegu oli professionaalse üritusega, et nad ei kartnud midagi ja et mida vähem sa tead, seda parem.
Sellest sai sitt sügis.
Olin juba ammu kogu raha ära kulutanud, mul polnud enam tööd ja pidin pelus olema. Olin juba leidnud Bispegata bändi varustusele ostja, ta oli seda vaatamas käinud, veendunud, et see on minu oma, ma ju elasin seal. Oli vaid vaja korraldada äratoomine. Ja siis – päästeinglina – ilmus välja Irene. Tedretähniline armas Irene. Ühel oktoobrikuu ennelõunal, kui mul oli just paari tüübiga Sofienbergparkenis üks asi arutada, seisis ta korraga seal, naeratades rõõmsalt. Küsisin, kas tal on raha, ja ta lehvitas Visa-kaardiga. Oma isa, Rolfi omaga. Me läksime lähimasse pangaautomaati ja tühjendasime mehe konto. Irene alguses ei tahtnud, kuid kui ma seletasin talle, et mu elu sõltus sellest, sai ta aru, et tuli ära teha. Kolmkümmend üks tuhat. Läksime Olümpenisse, sõime ja jõime, ostsime paar grammi ratast ja sõitsime koju Bispelokketisse. Ta ütles, et oli emaga tülis. Ta jäi ööseks. Järgmisel päeval võtsin ta Oslo S-i kaasa. Tutu istus mootorrattal, seljas nahktagi, hundimolu seljal. Rippuvate vuntsidega Tutu, piraadirätt pea ümber ja tätoveeringud kaelusest paistmas, kuid kes sellest hoolimata nägi välja nagu mingi föking piccolo. Ta oli juba sadulast maha hüppamas ja mulle järele jooksmas, kui sai aru, et ma tulen tema poole. Ma andsin talle kakskümmend tuhhi, mis ma võlgu olin, pluss viis intressideks. Tänasin puhkuselaenu eest. Soovisin, et alustaksime puhtalt lehelt. Tutu helistas Odinile, vaadates samal ajal Irenet. Ma nägin, mida ta tahtis. Ja vaatasin uuesti Irenet. Vaene, kaunis, kahvatu Irene.
„Odin ütleb, et t-t-tahab v-v-veel v-v-viis tuhat,” ütles Tutu. „Kui ei, on mul käsk sulle p-p-p-pe-pe-pe…” Ta tõmbas hinge.
„Peksa anda,” ütlesin ma.
„Kohe praegu,” ütles Tutu.
„Olgu, müün täna kaks partiid.”
„Nende eest p-p-pead maksma.”
„Ole nüüd, ma müün selle kahe tunniga ära.”
Tutu vaatas mind. Noogutas peaga Irene suunas, kes seisis Jernbanetorgetile viivate treppide juures ja ootas.
„Ja t-t-tema?”
„Tema aitab mind.”
„Tüdrukud on head müüjad. T-t-tarvitab ta?”
„Veel mitte,” ütlesin ma.
„V-v-varganägu,” ütles Tutu ja naeratas oma hambutut naeratust.
Ladusin raha välja. Viimase. Alati viimase. Vere, mis mu kehast välja voolas. Nädal hiljem, Elm Street Rock Café ees peatus minu ja Irene ees üks poiss.
„Saa tuttavaks, Oleg,” ütlesin ma ja hüppasin müürilt alla. „Saa tuttavaks, minu õde.”
Embasin teda. Tundsin, et ta hoidis pead kuklas, et ta vaatas üle mu õla. Irenet. Ja tundsin otse läbi teksatagi, kuidas ta süda kiiremini tuksuma hakkas.
Politseinik Berntsen istus, jalad kirjutuslaual, toru kõrva vastu surutud.
