style="font-size:15px;"> Mees tõstis pea. Ta oli pintsaku seljast võtnud ja kui tal poleks olnud särgil eraldusmärke, poleks Berntsen meest lennukikapteniks pidanud. Lennukikaptenid ei tohiks nii välja näha. Mitte surmahirmul, kahvatud ja hirmust laienenud pupillidega. Teisalt, nii nägi välja enamik esimest korda tabatuid. Berntsenil oli kulunud aega, enne kui oli suutnud Tord Schultzi Oslo lennujaamast üles leida. Ülejäänu oli kerge. Karistusregistri järgi oli Tord Schultzi minevik puhas, tal polnud kunagi politseiga pistmist olnud ja ta polnud, nende mitteametliku mentide registri järgi, ka inimene, kelle seotust narkoringkondadega oleks teatud.
„Kes sa oled?”
„Olen siin nende nimel, kelle jaoks sa töötad, Schultz, ja ma ei pea silmas lennufirmat. Ülejäänu pole sinu asi. Selge?”
Schultz osutas ID-kaardile, mis rippus Berntsenil nööriga kaelas. „Sa oled politseinik. Sa üritad mind haneks võtta.”
„See oleks hea uudis, kui ma seda teeks, Schultz. Tegu oleks protseduuriveaga ja annaks sinu kaitsjale võimaluse sind süüst vabastada. Kuid peame kaitsjata hakkama saama. Okei?”
Lennukikapten põrnitses teda endiselt, silmad pärani, imedes endasse niipalju valgust kui sai, väikseimagi lootusekiire. Truls Berntsen ohkas. Ta võis vaid loota, et see, mida ta ütles, ka kohale jõudis.
„Tead sa, kes põletaja on?” küsis Berntsen ja jätkas vastust ootamata. „Keegi, kes politseitõendeid hävitab. Ta hoolitseb selle eest, et tõendid hävivad või kaovad, et asjaajamises tehakse vigu, nii et kriminaalasi ei jõua kunagi kohtusse, või et uurimises tehakse igapäevaseid prohmakaid, mille tõttu arreteeritu vabastatakse. Mõistad?”
Schultz pilgutas kaks korda silmi. Ja noogutas aeglaselt.
„Hästi,” lausus Berntsen. „Olukord on selline, et me kukume mõlemad, kuid kahe peale on vaid üks langevari. Olen just lennukist välja hüpanud, et su elu päästa, esialgu pääsed sa minu tänamisest, sest pead mind sada protsenti usaldama, et me mõlemad kolinal alla ei sajaks. Capisce?”
Paar silmapilgutust veel. Ilmselt mitte.
„Oli kord Saksa politseinik, põletaja. Ta töötas Kosovo albaanlaste jõugu heaks, kes Balkani kaudu heroiini importisid. Aine transporditi veoautodega Afganistani oopiumipõldudelt Türgisse, sõidutati edasi läbi endise Jugoslaavia Amsterdami, kust albaanlased selle Skandinaaviasse edasi toimetavad. Suur hulk ületatavaid piire ja inimesi, keda peab ära ostma. Muu hulgas ka too põletaja. Ja ühel päeval nabiti üks noor Kosovo albaanlane kinni, bensiinimahuti tooroopiumi täis. Plokid polnud isegi pakitud, pandud lihtsalt bensiini sisse. Mees jäeti eeluurimise alla ja samal päeval võtsid Kosovo albaanlased ühendust oma saksa põletajaga. Too läks noore Kosovo albaanlase juurde, seletas, et oli põletaja ja et too võis nüüd maha rahuneda, küll nad asja joonde ajavad. Põletaja ütles, et tuleb järgmisel päeval tagasi ja räägib talle, millise seletuse peab politseile andma. Kõik, mis ta tegema pidi, oli senikaua suu pidama. Kuid vennike, kelle nad olid kätte saanud, oli piimahabe, polnud veel kinni istunud. Eks ta oli kuulnud liiga palju lugusid sellest, kui vangla duširuumis seebi järele kummarduda. Igal juhul läks ta esimesel ülekuulamisel mikrofoni ees lõhki kui põis ja rääkis ära kogu põletaja plaani lootuses, et kohtunik talle selle eest tasub. No nii. Tõendite hankimiseks paigutas politsei kongi mikrofoni. Kuid põletaja, korrumpeerunud politseinik ei ilmunud lepitud ajaks kohale. Nad leidsid ta alles kuus kuud hiljem. Tükeldatuna ja tulbipõllule puistatuna. Olen küll ise linnapoiss, kuid olen kuulnud, et see on hea väetis.”
Berntsen lõpetas, vaatas lennukikaptenit ja ootas tavapärast küsimust.
Lennukikapten oli naril selja sirgu ajanud, olles nüüd näost veidi jumekam, ja köhatas lõpuks ometi hääle puhtaks. „Miks … ee, põletaja? Tema ei olnud ju keelt kandnud?”
„Sest õiglust pole olemas, Schultz. Kõigest hädavajalikud lahendused praktilistele probleemidele. Põletaja, kes pidi tõendid hävitama, oli ise tõendiks muutunud. Ta oli paljastatud ja kui politsei ta kätte saaks, võiks ta uurimise käigus Kosovo albaanlaste juurde juhatada. Kuna põletaja ei olnud Kosovo albaanlastele vend, kõigest kinnimakstud üleaisalööja, oli tema ärakoristamine loogiline. Ja nad teadsid, et sellise politseiniku mõrva politsei ei ületähtsusta. Miks nad olekski pidanud? Põletaja oli oma karistuse juba kätte saanud ja politsei ei algata juurdlust lugudes, kus ainus, mida nad võivad saavutada, on see, et avalikkus saab teada järjekordsest korrumpeerunud ametivennast. Nõus?”
Berntsen kummardus lähemale. Hääl muutus vaiksemaks, kuid intensiivsus tõusis: „Mul ei ole mingit soovi tulbiväljadel lõpetada, Schultz. Ainus moodus, kuidas me sellest supist pääseme, on teineteist usaldada. Üksainus langevari. Mõistad?”
Lennukikapten köhatas. „Mis Kosovo albaanlasest sai? Pehmendas see ta karistust?”
„Raske öelda. Ta leiti enne kohtuistungit oma kongi seina küljes rippumas. Keegi oli ta kukalt pidi konksu otsa riputanud.”
Lennukikapten vajus jälle näost ära.
„Hinga, Schultz,” ütles Truls Berntsen. See meeldiski talle töö juures kõige rohkem. Et vähemalt korraks oli olukord tema kontrolli all.
Schultz toetas pea vastu seina. Sulges silmad. „Aga kui ma juba praegu abist loobun ja me teeme näo, nagu sind poleks siin olnudki?”
„Ei aita. Minu ja sinu tööandja ei taha, et sa tunnistajapinki sattuks.”
„Nii et sa tahad mulle öelda, et mul pole valikut?”
Berntsen naeratas. Ja tõi kuuldavale oma lemmiklause. „Valik on luksus, mis sul oli kaua aega tagasi.”
Valle Hovini staadion. Tilluke betoonist oaas keset rohelisi muruplatse, kaski, aedu ja lillekastidega verandasid. Talviti kasutati rada uisutamiseks, suvel kontserdikohana, peaasjalikult sellistele dinosaurustele nagu Rolling Stones, Prince, Bruce Springsteen. Rakelil oli isegi õnnestunud Harryle auk pähe rääkida, et nad võiksid minna U2 kuulama, kuigi Harry oli alati olnud klubimees ja vihanud staadionikontserte. Pärast oli ta Harryt õrritanud sellega, et sügaval sisimas oli too muusikaline peavoollane. Suurema osa ajast oli Valle Hovin aga nagu praegu, mahajäetud ja räämas, justkui kinnipandud tehas, mis oli tootnud asju, mida enam kellelegi vaja ei läinud. Harry parimad siinsed mälestused olid Olegi uisutrennid. Lihtsalt istuda ja vaadata teda pingutamas. Võistlemas. Ebaõnnestumas. Ebaõnnestumas. Ja siis õnnestumas. Ei midagi erilist. Uus rekord, teine koht klubi meistrivõistlustel oma vanuseklassis. Kuid rohkem kui piisavalt, et panna Harry lootusetut südant paisuma sellise absurdse suuruseni, mis sundis teda manama näole ükskõikset ilmet, et olukord neile mõlemale piinlikuks ei osutuks. „Pole paha, Oleg.”
Harry vaatas ringi. Mitte hingelistki. Siis torkas ta Vingi võtme tribüüni all oleva riietusruumi ukse lukku. Sees oli kõik nagu vanasti, ainult veel kulunum. Ta astus meeste riietusruumi. Põrandal vedeles prahti, oli näha, et siin käidi harva. Koht, kus sai üksi olla. Harry kõndis kappide vahel. Enamik ei olnud lukus. Kuid siis leidis ta selle, mida otsis. Abuse tabalukk. Ta torkas võtmeotsa täkitud luku avasse. See ei läinud sisse, neetud!
Harry pöördus. Pilk libises üle mõlkis metallkappide. Peatus ja liikus kapphaaval tagasi. Veel üks Abuse tabalukuga. Ja rohelisse värvi toksitud ringiga. „O”.
Harry nägi kappi avades esimese asjana Olegi pikamaauiske. Pikkadel peenikestel uisuteradel oli otse tera kohal justkui punase lööbena rooste.
Kapi siseküljele oli kinnitatud õhuavade kohale kaks fotot. Kaks perepilti. Ühel viis nägu. Kaks last ja need, kes eeldatavasti olid vanemad, olid talle tundmatud.
