ja madalat punast sportautot nägi, Toyota MR2, leidis kahtlus kinnituse.
„Tere õhtust, Hole.” Hääl kostis avatud autoaknast, kuid see oli nii madalal, et Harry ei näinud kõnelejat. Ta avas autoukse ja teda tervitasid funky bass, orel, mis oli sünteetiline kui sinised kommid, ning tuttav falsett: „You sexy motherfucka!”
Harry seadis end mõningase vaevaga kitsale koppistmele istuma.
„Nii et täna õhtul siis meie kaks,” ütles inspektor Tom Waaler, avas vaevu oma teutooni lõualuud ja paljastas päikesepruunis näos muljetavaldava rea veatuid hambaid. Kuid tema polaarsinised silmad jäid külmaks. Prefektuuris oli palju neid, kellele Harry ei meeldinud, kuid Harry teadis vaid üht, kes tema vastu otseselt viha kandis. Harry teadis, et Waaleri silmis on ta politseinikkonna vääritu esindaja ja seega justkui isiklik solvang talle. Harry oli mitmel puhul väljendanud, et ei jaga Waaleri ja veel mõne kolleegi poolpruuni suhtumist homodesse, kommunistidesse, sotsiaalabi kuritarvitajatesse, pakistanlastesse, kollastesse, neegritesse, mulattidesse ja itaallastesse, samal ajal kui Waaler omalt poolt oli nimetanud Harryt „napsiseks rokkajakirjanikuks”. Aga Harry kahtlustas, et viha tegelikuks põhjuseks oli Harry joomine. Sest Tom Waaler ei talunud nõrkust. Harry oletas, et seepärast ta veedabki nii palju tunde trennistuudios, andes kõrgeid jalahoope ja käelööke vastu liivakotte ning aina uusi võitluskaaslasi. Sööklas oli Harry kuulnud üht noort politseinikku vaimustunud häälel kirjeldamas, kuidas Waaler oli Oslo keskraudteejaamas murdnud ühe vietnamlaste jõugu karatekutil mõlemad käed. Arvestades Waaleri suhtumist nahavärvi, oli Harry meelest paradoks, et kolleeg veetis nii palju aega solaariumis, aga võib-olla vastas tõele ühe naljahamba väide, et Waaler polnudki tegelikult rassist. Ta andis ju ühtviisi hea meelega peksa nii uusnatsile kui ka neegrile.
Peale selle, mida kõik teadsid, oli veel midagi, mida keegi ei teadnud, kuid mida mõned üksikud ometi aimasid. Oli möödunud üle aasta sellest, kui Sverre Olsen – ainus inimene, kes oleks neile võinud öelda, miks Ellen Gjelten tapeti – leiti voodist, pruugitud püstol käes ja Waaleri kuul silmade vahel.
„Ole ettevaatlik, Waaler.”
„Kuidas palun?”
Harry sirutas käe välja ja keeras armuoiged vaiksemaks. „Täna õhtul on libe.”
Mootor põrises kui õmblusmasin, kuid hääl oli reetlik, sest kiirendus surus Harry vastu kõva seljatuge. Nad tuiskasid mäest üles Stensparkenist mööda, Suhms gatet pidi edasi.
„Kuhu me läheme?” küsis Harry.
„Siia,” ütles Waaler ja keeras järsult vasakule, otse vastutuleva auto eest läbi. Aken oli jätkuvalt lahti, nii et Harry kuulis märgade lehtede lirtsumist kummide all.
„Tere tulemast tagasi vägivallaosakonda,” ütles Harry. „Kas nad ei tahtnd sind luuresse?”
„Reorganiseerimine,” ütles Waaler. „Pealegi tahtis nii kripo juht kui ka Møller mind tagasi. Ma jõudsin ju siin arvestatavate tulemusteni, kui sul see veel meeles on?”
„Kuidas ma saaksin seda unustada?”
„Mnjaa, joomise pikaajalise mõju kohta on ju üht-teist teada.”
Harry oli käe just armatuurlauale pannud, kui järsk pidurdus ta esiklaasi poole lennutas. Kindalaeka kaas läks lahti, midagi rasket lendas Harry põlve pihta, enne kui maha kukkus.
„Mis kurat see oli?” oigas ta.
„Jericho 941, Iisraeli politseirelv,” ütles Waaler ja seiskas mootori. „Laadimata. Las see olla, me oleme kohal.”
„Siin?” küsis Harry üllatunult ja kummardus veidi, et näha kollast elamut nende ees.
„Miks mitte?” küsis Waaler, olles juba pooleldi autost väljas.
Harry tundis, kuidas süda peksma hakkab. Ja kuni ta ukselinki otsis, jõudis üks mõte kõigist läbi pea tormanutest end kinnitada: ta oleks pidanud siiski Rakelile helistama.
Udu oli tagasi. See hiilis sisse tänavalt, puiestee puude tagant, suletud akende pragude vahelt, läbi sinise värava, mis avanes pärast seda, kui nad olid kuulnud Weberit korraks uksetelefonis haukumas, ja läbi nende uste lukuaukude, millest nad trepist üles minnes möödusid. See mähkis end nagu puuvillane tekk Harry ümber, ja kui nad korteriuksest sisse astusid, tundus Harryle, nagu oleks ta kõndinud pilvedel ning kõik tema ümber – inimesed, hääled, walkie talkie’de sahin, välklambi sähvimine – näis olevat kaetud unenäolise valgusvinega, ükskõiksuse looriga, sest see ei olnud, see ei saanud olla tõsi. Aga kui nad seisid voodi ees, kus lebas surnu, relv paremas käes ja must auk meelekohal, ei suutnud ta vaadata verd padjal ega kohata naise tühja süüdistavat pilku, vaid jõllitas hoopis voodipeatsit, otsast hammustatud peaga hobust, ja lootis, et udu peagi tõuseb ja ta ärkab üles.
10. PEATÜKK
Muretu
Hääled tulid ja läksid.
„Mina olen vaneminspektor Tom Waaler. Kas keegi saaks mulle juhtunust kokkuvõtte teha?”
„Me saabusime kolmveerand tunni eest. Elektrik leidis ta.”
„Millal?”
„Kell viis. Ta helistas kohe politseisse. Tema nimi on… kohe vaatan… René Jensen. Siin on isikukood ja aadress.”
„Tore. Helista ja kontrolli ta tausta.”
„Olgu.”
„René Jensen?”
„See olen mina.”
„Saad sa siia tulla? Minu nimi on Waaler. Kuidas sa sisse pääsesid?”
„No ma juba tollele teisele ütsin, selle varuvõtmega. Ta tõi selle teisipäe mulle poodi, sest ta ei pidand kodus olema, kui ma siia tööle tulen.”
„Sest ta pidi ise tööl olema?”
„Maitea. Mu meelest ta ei töötand. Igatahes mitte siuksel tavalisel kohal. Ta üts, et ta korraldab mingite värkidega hullu näitust.”
„Seega kunstnik. On siin keegi, kes on temast kuulnud?”
Vaikus.
„Mida sa magamistoas tegid, Jensen?”
„Otsisin WC-d.”
Teine hääl. „WC on siin, selle ukse taga.”
„Olgu. Märkasid sa korterisse sisenedes midagi kahtlast, Jensen?”
„Eee… mis mõttes nagu kahtlast?”
„Kas uks oli lukus? Mõni aken oli lahti? Tundsid mõnd erilist lõhna või kuulsid heli? Ükskõik mida.”
„Uks oli lukus. Mai näind ühtegi lahtist akent, a mai vaadand ka. Ainus lõhn oli siuke lahustivärk…”
„Tärpentin?”
Teine hääl: „Ühes toas on maalimisvahendid.”
„Tänan. Märkasid sa veel midagi, Jensen?”
„Mis see viimane oligi?”
„Heli.”
