style="font-size:15px;"> „Pold teda kunagi näind, enne kui ta poest läbi tuli. Tundus siis nagu täiega ülbe.”
„Mida ta teha tahtis?”
„Vannitoa soojakaablid ära parandada.”
„Saad sa meile teene teha ja vaadata, kas need on tõepoolest katki? Kui tal üldse olid soojakaablid.”
„Miks… ahjaa, ma saan aru, et ta oli kogu kupatuse ette planeerinud ja meie pidime ta nagu leidma?”
„Midagi sellist.”
„Mh-mh, aga termostaat oli tuksis küll.”
„Tuksis?”
„Katki.”
„Kuidas sa seda tead?”
Vaikus.
„Sulle ju öeldi, et midagi ei tohi puutuda, eks ole, Jensen?”
„Jah, aga teil läks nii kuradima kaua aega ja ma olin nii närvis, nii et pidin midagi tegema.”
„Nii et surnul on nüüd töötav termostaat?”
„Noh, he-hee… jah.”
Harry üritas voodi juurest kaugemale minna, kuid tema jalad ei tahtnud sõna kuulata. Arst oli Anna silmad sulgenud ja nüüd tundus ta justkui magavat. Tom Waaler oli elektriku koju saatnud ja öelnud, et too oleks lähipäevil kättesaadav, ta saatis minema ka valves olnud mehed, kes olid kohe lahkunud. Harry poleks seda iial arvanud, kuid ta oli rõõmus, et Tom Waaler seal oli. Ilma kogenud kolleegita poleks esitatud ühtegi mõistlikku küsimust, veel vähem võetud vastu mõistlikke otsuseid.
Waaler palus arstil öelda, millisele järeldusele ta esialgu oli jõudnud.
„Kuul on ilmselgelt läbinud kolju, purustanud aju ja seisanud seega kõik elutähtsad funktsioonid. Kui me eeldame, et toatemperatuur pole vahepeal muutunud, võib kehatemperatuurist järeldada, et ta on olnud surnud vähemalt kuus tundi. Mingeid märke muust vägivallast pole. Ei mingeid süstlajälgi ega väliseid märke ravimite tarvitamisest. Aga…” Arst tegi tähendusrikka pausi. „Armid rannetel reedavad, et ta on seda varemgi üritanud. Puhtalt spekulatiivselt, kuid asjatundjana oletaksin kas maniakaaldepressiivset või lihtsalt depressiivset ja suitsiidset isiksust. Ma pakun, et leiame tema kohta mõne psühholoogi juurest haigusloo.”
Harry proovis midagi öelda, kuid ka keel ei kuulanud sõna.
„Oskan täpsemalt öelda, kui olen teda lähemalt uurinud.”
„Tänan, doktor. On sul midagi öelda, Weber?”
„Relv on Beretta M92F – väga levinud relv. Kabalt leidsime vaid ühed sõrmejäljed, mis peavad tingimata olema tema omad. Kuul jäi voodipõhja kinni ja selle tüüp sobib relvaga kokku, nii et enesestmõistetavalt näitab ballistiline analüüs, et tulistati selle relvaga. Aga täieliku aruande saate homme.”
„Hästi, Weber. Üks asi veel. Uks oli lukus, kui elektrik tuli. Ma panin tähele, et uksel on tavaline keeratav lukk, mitte snepper, seega on välistatud, et keegi on siin olnud ja korterist lahkunud. Kui too just surnu võtit kaasa ei võtnud ega enda järel ust lukustanud. Kui me naise võtme leiame, võime teisisõnu teha üsna kiire järelduse.”
Weber noogutas ja tõstis üles kollase pliiatsi, mille küljes rippus võtmekimp. „See oli esikukapil. See on universaalvõti, mis avab nii hoovivärava kui ka kõikide üldkasutatavate ruumide uksed. Ma kontrollisin, see avas ka korteriukse.”
„Kena. Siis on meil põhimõtteliselt puudu veel vaid hüvastijätukiri. On kellelgi midagi selle vastu, et nimetada juhtum lahendatuks?”
Waaler vaatas Weberi, arsti ja Harry poole. „Olgu. Siis võivad omaksed kurva teate saada ja surnu isikut tuvastama tulla.”
Ta läks koridori, Harry jäi voodi juurde seisma. Hetk hiljem pistis Waaler uuesti pea ukse vahelt sisse.
„Kas pole kena, kui pasjanss kohe täielikult välja tuleb, Hole?”
Harry aju andis kehale käsu noogutada, kuid ei teadnud, kas see ka sõna kuulas.
11. PEATÜKK
Illusioon
Ma vaatan esimest videot. Kui ma sel kaaderhaaval joosta lasen, näen ka lasusähvatust. Püssirohukübemed, mis polnud veel puhtaks energiaks moondunud, nagu hõõguv asteroidide parv, mis on järgnenud atmosfääri sisenedes suurele komeedile ja põleb seal ära, samal ajal kui komeet jätkab segamatult teed Maa poole. Ja keegi ei saa midagiteha, sest see ongi tee, mis määrati kindlaks miljonid aastad tagasi, enne inimkonda, enne tundeid, enne kui sündisid viha ja halastus. Kuul siseneb peasse, lõikab läbi mõtted, pöörab ringi unenäod. Ja pealuu üdis paiskub kildudeks viimane peegeldus, valukeskuse närviimpulss, viimane vasturääkiv SOS iseendale, enne kui kõik vaikib. Klõpsan teise video pealkirjal. Vaatan aknast välja, kuni arvuti krigistab ja tuulab mööda internetiööd. Taevas on tähed ja ma mõtlen, et igaüks neist on tõend saatuse pöördumatusest. Neil ei ole mingit tähendust, nad tõusevad kõrgemale inimeste loodud vajadusest loogika ja seoste järele. Sellepärast nad ongi nii ilusad, arvan ma.
Siis on teine video valmis. Ma vajutanplay-nupule. Play a play. See on kui rändteater, mis toob lavale sama etenduse, ainult uues kohas. Samad repliigid ja liigutused, sama kostüüm, sama lavakujundus. Ainult statistid on välja vahetatud. Ja viimane stseen. Täna õhtul jäi tragöödia sündimata.
Ma olen endaga rahul. Ma olen leidnud enda mängitavas rollis tuuma – külma, professionaalse vastase, kes teab täpselt, mida tahab, ja tapab, kui vaja. Keegi ei proovi venitada, pärast Bogstadveienit ei julge seda keegi teha. Ja seepärast olen nende kahe minuti jooksul Jumal, saja kahekümne sekundi jooksul, mille olen endale andnud. Ja illusioon töötab. Paksud riided kombinesooni all, topelt sisetallad, värvilised kontaktläätsed ja sisseharjutatud liigutused.
Ma login välja ja tuba jääb pimedaks. Kõik, mis väljastpoolt minuni jõuab, on linna kauge sumin. Ma kohtasin täna Printsi. Kummaline inimene, ta tekitab minus kaksipidise tunde, mis meenutab Pluvianus aegyptius’t, väikest lindu, kes toitub krokodilli suud puhastades. Ta rääkis, et kõik on kontrolli all, et rööviosakond pole leidnud jälgegi. Ta sai oma osa ja mina sain juudirelva, mis ta mulle oli lubanud.
Ma peaksin võib-olla rõõmus olema, kuid miski ei muuda mind enam tervikuks.
Hiljem helistasin ühest telefoniputkast politseisse, aga nad ei tahtnud midagi öelda, enne kui ütlesin, et olen sugulane. Nad ütlesid, et see oli enesetapp, et Anna oli end tulistanud. Juhtum on lõpetatud. Ma jõudsin vaevu toru ära panna, enne kui naerma puhkesin.
II OSA
12. PEATÜKK
Freitod
„Albert Camus on öelnud, et enesetapp on filosoofia ainus tõeline probleem,” ütles Aune ja seisis Bogstadveienil, nina halli taeva poole. „Sest otsus, kas elu on väärt elamist või mitte, vastab filosoofia põhiküsimusele. Kõik muu – kas maailmal on kolm dimensiooni ja hingel üheksa või kaksteist kategooriat – tuleb pärast seda.”
„Mm,” ütles Harry.
„Paljud
