kortsutas kulmu. „See ei saa ju paika pidada? Sobiks ju paremini, kui ta ütleks: „See ei ole minu süü”, et see pole tema süü, et kontorijuhatajal kulus raha kotti ajamiseks kuus sekundit kauem.”
„Pole nõus,” ütles Harry ja vaatas demonstratiivselt kella. „Meid aitas üks riigi juhtivaid eksperte. Aga sellest võib Beate sulle lähemalt rääkida.”
Ivarsson nõjatus ühele liftiuksele, mis nügis aeg-ajalt närviliselt tema selga. „Nii et ta ei aja meeleheites sõnu segi. Kas see on kõik, mis teil on? Beate?”
Beate punastas. „Ma hakkasin just Kirkeveieni röövi videot läbi vaatama.”
„Järeldusi on?”
Tüdruku pilk eksles Ivarssonilt Harryle. „Veel mitte.”
„Seega mitte midagi,” ütles Ivarsson. „Aga siis rõõmustab teid ilmselt, et me oleme vaatluse alla võtnud üheksa kahtlusalust, kes on kõik ülekuulamiseks kohale kutsutud. Ja meil on plaan, kuidas me lõpuks saaksime Raskolilt midagi välja pinnida.”
„Raskolilt?”
„Raskol Baxhet, rotikuningas isiklikult,” ütles Ivarsson, võttis vööaasadest kinni, hingas sisse ja kohendas rahulolevalt naeratades pükse. „Aga sellest võib Beate sulle kindlasti lähemalt rääkida.”
13. PEATÜKK
Marmor
Harry teadis, et mõnedes asjades on ta väiklane. Nagu selles, mis puudutas Bogstadveienit, näiteks. Talle ei meeldinud Bogstadveien. Ta ei teadnud päris täpselt, miks, võib-olla lihtsalt seepärast, et sellel kulla ja naftaga sillutatud tänaval, lausa Õnnemaa õnnetipul, ei naeratanud keegi. Harry ise ka ei naeratanud, aga ta elas Bisletis, talle ei makstud naeratamise eest ja tal oli hetkel paar head põhjust mitte naeratada. Aga see ei tähendanud, et Harry, nagu enamik norrakaid, poleks osanud hinnata, kui keegi talle naeratas.
Harry proovis mõttes 7-Eleveni kioski leti taga seisvale poisile vabandusi leida, võib-olla vihkas poiss oma tööd, võib-olla elas tema samuti Bisletis, ja väljas oli uuesti tibutama hakanud.
Kahvatu ägedas vinnilööbes nägu heitis tuimalt pilgu Harry politseitunnistusele: „Kust ma peaksin teadma, kui kaua see konteiner siin seisnud on?”
„Sest see on roheline ja varjab poole sinu vaatest Bogstadveienile,” vastas Harry.
Poiss oigas ja pani käed puusa, mis vaevu hoidsid pükse üleval. „Nädal aega. Midagi sinna kanti. Kuule, su selja taga ootavad inimesed järjekorras.”
„Mm. Ma vaatasin sinna sisse. See on peaaegu tühi, kui mõned tühjad pudelid ja ajalehed välja arvata. Kas sa tead, kes selle tellis?”
„Ei.”
„Ma näen, et sul on seal leti kohal turvakaamera. Selle nurga põhjal võiks oletada, et sealt näeb ka akna taga seisvat konteinerit?”
„Kui sa nii arvad.”
„Kui sul möödunudreedene salvestus veel alles on, tahaksin seda näha.”
„Helista homme, siis on Tobben siin.”
„Tobben?”
„Juhataja.”
„Minu ettepanek on selline, et sa helistad Tobbenile kohe ja hangid loa videolint mulle anda – siis ei pea ma teid kinni.”
„Vaata ometi ringi,” ütles poiss ja vinnid muutusid veel punasemaks. „Mul pole praegu aega mingit videot otsida.”
„Ah-ah,” ütles Harry, ilma et oleks ümber pööranud. „Vahest siis pärast sulgemist?”
„Me oleme ööpäev läbi lahti,” ütles poiss ja pööritas silmi.
„See oli nali,” ütles Harry.
„Või nii, ha-ha,” ütles poiss kuutõbise häälel. „Ossad ka midagi vä?”
Harry raputas pead ja poiss vaatas temast mööda: „Vaba kassa!”
Harry ohkas ja pööras järjekorra poole: „Kassa pole vaba. Ma olen Oslo politseist.” Harry näitas oma isikutunnistust. „See isik on arreteeritud, sest ei tee vahet sõnade „ossad” ja „ostad” vahel.”
Nagu öeldud, oli Harry teatud asjades väiklane. Aga praegu oli ta vastusega rahul. Ta hindas seda, kui talle naeratati.
Aga mitte sedasi, nagu tundusid naeratavat koolitatud jutlustajad, poliitikud ja matusekorraldajad. Nemad naeratasid rääkides silmadega, mis muutis härra Sandemanni Sandemanni matusebüroost nii hardaks, et see koos tempertatuuriga Majorstua kiriku aluses krüptis pani Harryl judinad üle selja jooksma. Ta vaatas enda ümber ringi. Kaks kirstu, üks tool, üks pärg, üks matusekorraldaja, üks must ülikond ja üks üle pea kammitud juustega kiilaspea.
„Ta näeb nii ilus välja,” ütles Sandemann. „Rahulik. Väärikas. Nagu puhkaks. Te olete vahest perekonnaliige?”
„Mitte päris.” Harry näitas oma isikutunnistust lootuses, et hardus oli mõeldud vaid omastele. Ei olnud.
„Traagiline, et noor inimene peab sel moel surema,” naeratas Sandemann peopesi kokku surudes. Matusekorraldaja sõrmed olid haruldaselt kõhnad ja nukilised.
„Ma vaataksin meeleldi läbi riided, mis surnul seljas olid, kui ta leiti,” ütles Harry. „Kontorist öeldi, et te tõite need siia.”
Sandemann noogutas, tõi valge kilekoti ja selgitas, et see oli juhuks, kui vanemad või õed-vennad välja ilmuvad ja ta saab need üle anda. Harry tuhnis asjata musta seeliku taskutes.
„Otsite midagi kindlat?” küsis Sandemann süütul toonil, samal ajal üle Harry õla kummardudes.
„Korterivõtit,” ütles Harry. „Ega te midagi ei leidnud, kui te…” Ta silmitses Sandemanni nurgelisi sõrmi. „… teda lahti riietasite?”
Sandemann sulges silmad ja raputas pead. „Riiete all polnud tal midagi. Välja arvatud foto kinga sees, loomulikult.”
„Foto?”
„Jah. Kummaline, eks ole? Kindlasti mõni nende komme. See on ikka veel tema kinga sees.”
Harry tõstis musta kõrge kontsaga kinga kotist ja hetkeks nägi ta naist samamoodi ukseavas seismas kui tol õhtul, kui Harry tema juurde tuli: must kleit, mustad kingad, punane suu. Väga punane suu.
Foto oli kortsus ja sellel oli üks naine kolme lapsega supelrannal, see nägi välja nagu puhkusepilt kuskil Norras, taustaks silekaljud ja kõrged männipuud tagapool küngastel.
„Kas keegi perekonnast on siin käinud?” küsis Harry.
„Ainult tema onu. Teie kolleegi saatel, loomulikult.”
„Loomulikult?”
„Jah, ma sain aru, et ta kannab karistust?”
Harry ei vastanud. Sandemann kummardus ettepoole ja ajas selja nii kumarasse, et tema väike pea vajus õlgade vahele
