öelge, et ma pean atentaadi Sarajevos ära hoidma.“
„Miks mitte? See on täpselt see, mida ma tahan, et sa teeksid.“
„Oh, olge ikka, professor! See on lihtsalt nii mannetu.“
„Kas ertshertsogi mõrva ei peeta siis sädemeks, mis süütas kogu selle värgi?“
„Jah, säde! Selles ongi asi. Teate sama hästi kui mina, et seal olid keerulised, tähtsad…“
„Taevake, Hugh,“ katkestas professor McCluskey Stantonit. „Sa ei taha ometi öelda, et sõda oli majanduslik paratamatus, ega? Ma ei salli marksiste, sa tead seda. Terviseks!“
McCluskey jõi isuga šampanjat ja nägi siis vaeva, et tagasi hoida röhitsust, mis tahtis järgneda.
„Sa ei pea olema marksist, uskumaks, et maailmasõjad ei sõltu ainult ühe inimese elust või surmast selle järgi, kuidas need algavad.“
„Aga see üks sõltus,“ vastas McCluskey, kui tal õnnestus veel korra oma söögitoru peremees olla. „Kuigi selgub, et mitte ertshertsog Ferdinandi surmast.“
„Mida?“
„Tema surm oli, nagu sa ütled, vaid säde, ja see, mida me peame muidugi vältima, et lõke ei süttiks. Aga algpõhjus oli hoopis üks teine mees. Saksa kuninglikust perest, kuid mitte Franz Ferdinand. Seega suri vale mees.“
„Mis vale? Kuidas üldse saab see sõltuda ühest mehest, kuninglikust või mitte? Aga jõudude tasakaal? Liitlaste süsteem…“
„Jah, jah, ja mereväe võidurelvastumine ja Saksamaa majandusime ja raudtee sõiduplaanid ning kogu see lõputu kataloog „Esimese maailmasõja põhjustest“, mida iga koolilaps teadis ja on nüüd peaaegu unustatud.“
McCluskey võttis kaminasimsilt antiikse musketi ja sihtis hajameelselt seinal rippuvat maali, tõsise ilmega vaimulikku Henry VIII ajast. „John Redman, Trinity esimene direktor,“ ütles ta, silm kissis piki toru vaadates. „Täiesti võimalik, et ta vahtis selle raami seest alla, kui Isaac Newton külastas Richard Bentleyt ja pani kogu selle asja liikuma. Igatahes mulle meeldib nii mõelda.“
Stanton ei tahtnud rääkida John Redmanist.
„Asja juurde, professor,“ ütles ta. „Milline mees siis põhjustas esimese maailmasõja?“
„Noh, ilmselt keiser. Rumal, rumal Wilhelm, kuninganna Victoria väänkaelast lapselaps. Ebastabiilne, kibestunud, armukade, ohtlikult ambitsioonikas mees, kes pidas meeles iga isiklikku kadedust ja vimma. Ta tahtis sõda. Keegi teine mitte. Nad kõik olid lihtsalt langevad doominokivid. Austriaungarlased? Neil oli piisavalt muresid, kuna ei suutnud otsustada, mis keeltes rääkida oma parlamendis.“
„Aga venelased…“ alustas Stanton.
„Siin ei saa rääkida venelastest.“ McCluskey hakkas naerma. „Rääkida saab ainult tsaarist. Vaene, pelglik, segaduses Nikolai. Ta poleks kunagi võidelnud nõbu Willyga, kui talle oleks mõni teine valik antud. Aga Willy ei andnud talle valikut; Willy muudkui lõi vastuolusid. Ja muidugi oli Nikolai liidus prantslastega. Kas nemad tahtsid sõda? Haa! Nad olid nelikümmend aastat mähkinud oma raidkujusid musta ja halanud Alsace’i pärast, kui preislased olid neile viimast korda peksa andnud, kunagi polnud nad ses suhtes midagi ette võtnud ja polekski võtnud, kui mitte keiser poleks saatnud neile miljon meest kaela. Seega, kes tähtsatest järele jääb? Meie ja jänkid. Ameeriklased olid täielikus isolatsioonis. See oli neil veres. Mayfloweri peal olid nad loobunud Euroopast ega tahtnud tagasi tulla. Nad ei oleks kunagi kampa löönud, kui sakslased ei oleks nende laevu uputama hakanud ja saatnud provokatiivseid telegramme Mehhikosse.
See toob meid brittide juurde. Ülemaailmsed liidrid, need, kelle jaoks kõik võis kaduda. Täiesti turvalised kuningliku mereväe relvade taga. Kogu planeedi finantskeskus, kes kandis suurt osa maailma kaupadest meie laevadel, ülemaailmne eliit, kes sõltus täielikult rahust. Kas sa arvad, et keegi Whitehallis tahtis selle kõik õhku lasta, mis?
Ei, Hugh, tõde on vaieldamatu: see oli Saksamaa, täpsemalt keisri süü. Kõik rääkisid sõjast, nagu rahvad ikka, ja kahtlemata oli palju romantilisi noormehi, kes sügelesid, tahtes juhtida ratsaväe pealetungi, nagu noored mehed ikka tahavad, eriti need, kes ei ole veel täielikult aru saanud, mida kuulipilduja võib ratsaväejuhile teha.
Aga ainus maailma liider, kes tõesti tahtis sõda, oli keiser. Meie teame seda nüüd ja seda teati ka siis, sest üks asi, milles kõik olid ühel meelel 1914. aasta suvel, oli see, et kui sõda tuleb, on see Saksamaa ja meie, kõigi ülejäänute vahel.“
„Saksamaal olid oma liitlased,“ protesteeris Stanton ja tal oli tunne, et ta on nagu ülikooli auditooriumis.
„Oh, olen’d ikka! Vanad täitanud austria-ungarlased ja Ottomani impeerium? Nad ei olnud liitlased, vaid takistajad. Tegelik võim maailmas, need, kellel oli nii tulevik kui minevik, olid Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa, Jaapan ja Ameerika ühel pool ning Saksamaa teisel pool – tegelikult isegi mitte Saksamaa, vaid Kaiser. Tema ja tema Preisi sõja klikk istumas Potsdamis ja laulmas oode sõjale. Ülejäänud Saksamaa tahtis teha äri. Nad olid maailma töökoda. Kui nad oleksid oodanud veel kümme aastat, oleksid nad ostnud Prantsusmaa ära ja kahtlemata Britannia lõpuks samuti. Saksamaal oli suurim sotsiaaldemokraatlik partei maailmas, Riigipäev tahtis rahu. Aga keiser tahtis vallutada. Tema oli siiski boss. See hull värdjas, Brandenburgi värava suurune vaen südames maailma vastu, sügeles võitlema. Sellepärast ta kandis alati sõjaväevormi. Kus ta on kõigil fotodel? Mõtle mõnele keiser Billi sõjaeelsele fotole ja ütle, kus ta neil on!“
Stanton teadis vastust, mida McCluskey ootas, ja muidugi oli professoril õigus.
„Manöövritel,“ ütles ta.
„Täpselt! Mängimas neetud sõda. Ainult seda ta kogu aeg tegi. Ta juhtis kõige enam teaduslikult ja tööstuslikult arenenud rahvast maa peal ja kõik, mida ta tahtis teha, oli seista põllul ja jõllitada kaarti, halvatud käsi toetumas mõõga käepidemele. Kuidas Edward VII aega veetis? Purjutas, mängis hasartmänge ja hooras Pariisis ringi. George V? Kogus oma neetud marke. Tsaar Nikolai? Teeskles, et on väike maaomanik ja kõpitses aias oma kamandava naisega, kes oli ise väga kiindunud hooradega sehkendavasse ja vaimuhaigesse talupoega. Prantslased nautisid kaunist ajastut La Belle Epoque’i. Ameeriklased tahtsid tõstesilla üles tõmmata ja unustada, et Euroopa üldse eksisteerib. Ja kes oli väljas manöövritel? Kes kandis ogaga kiivrit, kui koera jalutama viis? Kes taasrelvastus sellise kiirusega, et see oleks pannud Tšingiskhaani punastama?“
„Kaiser Wilhelm,“ möönis Stanton.
„Jah, Kaiser Wilhelm,“ hüüdis McCluskey. „Kogu selle kuradima katastroofi põhjus. Nii et plaan on selline, Hugh – me vahetame ühe surnud saksa kuningliku mehe teise vastu. Sa lähed Sarajevosse ja hoiad ära Austria-Ungari troonipärija mõrva, seejärel lähed edasi Berliini ja tapad keisri.“
„1914. aastal?“
„1914. aastal.“
Väljas lõid Trinity kiriku kellad kaksteist korda. Algas esimene jõulupüha.
„Ma tean, mida sa mõtled,“ jätkas professor McCluskey.
„Mõtlen, et me oleme segased, et räägime sellist juttu.“
„Jah, aga peale selle
