miski pole muidugi lollikindel,“ pomises professor McCluskey. „Aga kui meil see õnnestuks?“
„Jah. Oletagem hetkeks, et meie killeril läheb õnneks,“ jätkas Stanton. „Ta läheb ajas tagasi ja saab tulistada kuuli Euroopa kõige kogenuma ja meisterlikuma spiooni südamesse. Mis tagajärjed on?See muidugi ei tähenda Musta Käe grupeeringu lõppu, see on kindel. Märtrina surnud juhid heidavad pikki varje. Apisel olid seltsimehed, verevennad, mehed, kes olid karmid ja fanaatiliselt pühendunud Serbia eesmärgile, nii nagu tema ise. Vaata neid: Antić… Dulić… Marinković ja Popović.“
Stanton pöördus teraliste fotode poole, mis ümbritsesid Apist seinal, kõik omavahel ühendatud rohelise teibi ribadega. Kurjasilmsed mehed tardunud pilkudega. Igaüks neist võis olla politseinik või mõrvar, ja seda nad muidugi olidki.
„Mida need mehed teevad, kui nende juht on tapetud? Üks asi on kindel: nad ei loobu. Tegelikult igatsevad nad kättemaksu. Nii et keda nad süüdistavad? Jällegi, mitte palgamõrtsukat tulevikust. Nad süüdistavad oma surmavaenlasi, Austria-Ungari salateenistust, ning nad reageerivad, rünnates austriaungarlasi sealt, kus neil kõige rohkem valus on. Tappes ühe nende kuninglikust soost mehe, näiteks ertshertsog Franz Ferdinandi.
Nii et Apist likvideerides me ei kaota üldsegi ohtu ertshertsogile. Me lihtsalt anname mõrva planeerimise teiste inimeste kätte. Nende, kelle plaane me ei tea. Apise tapmine on tegelikult sama halb kui suutmatus teda tappa, sest me jääme ilma oma ainsast ässast. Me teame, mida Apis tegi. Teame, et ta laskis ertshertsogi tappa 28. juunil 1914 ja teame, kuidas ta tegi seda. Kui see päev muutub, oleme samasuguses pimeduses, kui austerlased tollal olid. Ainus kindel viis ära hoida Franz Ferdinandi mõrv on takistada meest, kes tegelikult päästikule vajutades ta tappis, ja teha seda võimalikult viimasel hetkel.“
Esimest korda näis, et Daviese karm, kaljukindel nägu peaaegu naeratas: tema õhukesed huuled tegid grimassi – nagu nuga oleks lõiganud hallitanud sidrunit.
„Te olete mehe osas hea valiku teinud, professor,“ ütles ta.
„Jah, noh, ma ütlesin ju, et ta on hea,“ ütles McCluskey veidi pahuralt. „Te ei uskunud mind esiti.“
Kerge naeratuse vari kadus, kui Davies pööras oma kullinina tagasi Stantoni poole.
„Väga tõsi. Kui pärrrris aus olla, kapten Stanton…“
„Ekskapten,“ parandas Stanton. „Rügement loobus minust.“
„Täpselt. Ja kui Chronose luurekomisjon eelmisel kevadel kokku tuli, ei meeldinud mulle mõte usaldada Euroopa tsivilisatsiooni tulevik mehe kätte, kes on ohverdanud paljutõotava armeekarjääri meediakuulsuse kasuks.“
„Noh, see ei ole päris see, kuidas…“
„Aga loll on see, kes ei taha tunnistada, et ta eksib. Ja mulle meeldib teie stiil, poja, tõesti meeldib. McCluskeyl oli õigus, te olete õige mees selle töö jaoks. Esimene asi on jõuda kahe kuu pärast Sarajevosse ja neutraliseerida mees, kes tappis ertshertsogi…“
„Gavrilo Princip,“ ütles Stanton.
„Just. Princip. Mees, kes tegi esimese maailmasõja esimese lasu.“
„Nõme, loll värdjas,“ pomises McCluskey mõrult.
Kõik kolm pöördusid seinal rippuvat fotot vaatama. Absurdselt poisilik 19-aastane noormees, tema kurb, veidi segaduses ilme ja sügaval asetsevad, peaaegu romantilised silmad vahtisid neile vastu pildilt, mida oli eelmisel sajandil miljoneid kordi reprodutseeritud.
Kas see on tõesti võimalik, et Stanton vaatab kaheksa nädala pärast neisse päris silmadesse? Ta oli juba peaaegu hakanud uskuma, et ta saab seda teha.
12
2025. AASTA 31. MAI varahommikul lahkus Hugh Stanton Cambridge’i Trinity kolledžist väikses autokolonnis, mis tema üllatuseks sõitis politseieskordi saatel. Chronose liikmed ei pruukinud küll olla enam oma parimates aastates, ent nende hulgas oli veel üsna mõjukaid inimesi.
„Tähtsaim on turvalisus,“ ütles professor McCluskey. „Kujutage ette, Isaac Newton korraldab ajaliselt täpse randevuu ajalooga kolmesaja aasta taguses kauguses ja me jääme sellest ilma, sest oleme liiklusummikus. Meil on ka Türgis politseinikke. Jumal teab, kuidas see on korraldatud, kuid tean, et mõni meie inimene on veel päris tihedalt seotud välisministeeriumiga.“
Kui väike autode ja mootorrataste kolonn sõitis kolledži väravast välja, märkas Stanton autoaknast mootorrattast, mille ta oli parkinud väravavahi putka juurde. Sellest ajast alates, kui ta viis kuud tagasi Cambridge’i jõudis, oli ta sellega sõitnud harva. Alarm oli nüüdseks ilmselt aku kuivaks tõmmanud.
Stanton ei teadnud, kas mootorratas on veel kindlustatud. Meeldetuletused olid kahtlemata selle mitu kuud vana posti hulgas, mis oli kuhjunud esikusse välisukse ette majas, kuhu ta polnud tagasi läinud.
Nüüd ei teadnud ta, kas ta kunagi üldse sinna enam läheb.
Nad jätsid Cambridge’i seljataha ja suundusid kiirtee poole. Professor Sally McCluskey oli ainus Chronose liige, kes Stantoniga kaasa sõitis. Teised olid hüvasti jätnud eelmise päeva õhtusöögil, mille ajal peeti Stantoni auks palju emotsionaalseid ja järjest rohkem purjus sõnavõtte. Ta ise oli mõõdukalt joonud, kuid keeldus neile reageerimast. See kõik oli liiga imelik. Nad kohtlesid teda kui mingit messia kuju, kangelast, kes on valmis puhastama ja lunastama planeedi Maa üleannetust inimkonnast. Stanton ei tundnud üldse midagi sellist, mitte kõige vähimatki, sest ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et see kõik leiab aset sel õhtul Istanbulis.
„Tean, et sisimas sa tegelikult ei usu seda kõike, Hugh,“ märkis McCluskey.
„Teate, ma olen juba valmis tunnistama, et midagi võib juhtuda,“ möönis Stanton. „Newton ilmselt uskus seda ja ta oli päris kindlasti kõige targem mees, kes on kunagi elanud. Võibolla ma aurustun piksenooles. Või rebib gravitatsioon mu pooleks, või imetakse mind musta auku.“
„Aga sa ei usu, et sa oled alustamas teekonda minevikku?“
„No teate, kas teie siis usute? Esimene maailmasõda algas sada üksteist aastat tagasi augustis. Kas te tõesti arvate, et me ei suudame seda nüüd peatada?“
„Kõik, mida ma tean, on see, et ma palvetan, et saaksime.“
Nad mõlemad vaikisid, kuid Stanton nägi, et entusiasm ja innukus särasid ikka veel McCluskey silmis. Professor tõepoolest uskus. Nad kõik uskusid, need hullud vanad mehed ja naised, kes nimetasid end Chronoseks; kujutasid ette, et nad kõik monteeritakse geneetiliselt ümber, et nad saavad veel korra nooreks ja tugevaks uuesti sündinud Britannia päikselistel kõrgustikel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro,
