pilgu tassilt. „Mõrv, Hugh? Kas tõesti?“
„Noh, milleks muuks nimetada seda, kui ema ja kaks last sõidetakse ülekäigurajal surnuks ja seejärel põgenetakse?“
„Nojah, kui nii võtta…“
„Mina igatahes näen seda kui mõrva ja kui saaksin, määraksin igaühele neist surmanuhtluse ja viiksin selle ise täide.“
„Ja mina vaataksin pealt,“ ütles McCluskey. „Aga neid ei leitudki üles? Kõik neli pääsesid minema?“
„Jah. Tagasi sinna kokaiiniurgu või metalaborisse, kust nad tulid.“
Stanton sirutas kruusi ette. McCluskey valas sellesse veel törtsu brändit.
„Nii et sa oled end ära lõiganud,“ küsis McCluskey, „oma endisest elust?“
„Ilmselt küll.“
„Aga sõbrad?“
„Mul pole kunagi eriti palju sõpru olnud. Minu töös oli nii lihtsam.“
„Siis perest?“
Stanton silmitses McCluskeyt veidi kahtlustavalt.
„Milles jutu iva on?“
„Lihtsalt arendan vestlust, Hugh.“
„Seda ma ei usu. Arvan, et te tahate teada.“
„Sellisel juhul,“ vastas McCluskey tõsiselt, „võiksid olla viisakas ja mulle vastata.“
Veider, kohad vahetusid ja professor oli ajanud Stantoni ummikusse poole sekundiga. Mees oli silmitsi seisnud metsikute karudega, kuid ei suutnud eemale peletada McCluskeyt tassi tee juures. Sa ei saanudki olla esimene naissoost Trinity kolledži direktor, kui ei teadnud, kuidas juhtida vestlust.
„Tean, et su ema on surnud,“ jätkas professor. „Suitsud, jah?“
„Kopsuvähk, jah.“
„Vedas tal. Kui surra, siis ikka millegi pärast, mida armastad. Ja sa oled muidugi ainus laps. Isa veel elab?“
„Ei tea. Ei huvita. Pole teda kunagi tundnud. Kuulge, professor, mis on…“
„Ja naise pere?“ jätkas McCluskey, keeldudes tagasi tõmbumast. „Kindlasti on nad nüüd ka sinu pere. Ühinenud leinas ja kõik see muu värk.“
Stanton kehitas õlgu, polnud mõtet vastu hakata.
„Taktitunne pole kunagi teie tugev külg olnud, ega ju, professor? Hea küll. Kuna te nii väga käite peale. Ei, ma ei ole lähedane Cassie ema ja isaga. Nad tegelevad new age’iga, hipid tegelikult. Nad ei tahtnud leppida, et nende tütar abiellub sõduriga, eriti veel kellegagi spetsjõududest, mille liikmed on nende arvates vaid vormis terroristid. Ja veebiülekannete asi vihastas neid isegi rohkem; nad arvasid, et õhutan gangstereid ohustatud liike tapma. Ma pole kunagi neile meeldinud ja Cassie surm ei muutnud seda. Ma ei ole näinud neid matustest saadik.“
„Suurepärane.“
„Suurepärane? Miks? Kuhu te tüürite, prof?“
„Kõik omal ajal, Hugh,“ vastas McCluskey. „Ilm on kohutav ja meil on aega päev otsa. Kus sa oled üldse elanud? Tean, et sa ei ole kodus olnud ja sa ei saanud veeta kolm kuud Loch Maree ääres. Isegi sina poleks üle elanud seda krõbedat külma, mis meil novembris oli.“
„Ah, olen olnud siin ja seal,“ vastas Stanton. „Külalistemajad, hostelid. Natuke väljas maganud. Ringi rännates möödub aeg kiiremini.“
„Aeg möödub, milleni?“
„Kuni ükskord suren, ma arvan.“
„Nii et sa lihtsalt alistud?“
„Millele siin alistuda on? Maailm on kihva keeratud, mul pole selle vastu mingit huvi ja mul ei ole mingit huvi ka enda vastu.“
„Ja mida Cassie sellest arvaks?“
„Cassie ei mõtle millestki. Ta on surnud.“
„Sa oled sõdur, Hugh. Isegi, kui sind minema löödi. Head sõdurid ei anna alla.“
Stanton naeratas. See ei olnud mõtteavaldus, mida neil päevil tihti kuulda võis. Isegi sõjaväes vaadati sellistele vanamoodsatele mõistetele nagu julgus ja au väga kahtlevalt. Ei olnud piisavalt „sisukas“.
Uksele koputati. Hommikusöök oli saabunud.
„Siin see on, Sally,“ ütles üks toidutoojatest, kui professor paberitele alla kirjutas. „Head isu, Sal.“
Stanton polnud kunagi kuulnud, et keegi pöördub McCluskey poole eesnimega, rääkimata sellest, et Sallyst sai lühike Sal.
„Ah jah,“ märkis McCluskey, kui toitlustajad olid lahkunud. „Olen tõesti Sal. Uues kultuurilises egalitarismis puuduvad erandid. Aga naljakas on see, et ükskõik kui palju kordi ka keegi kasutab teise inimese eesnime, rikkad lähevad üha rikkamaks ja vaesed veel vaesemaks ning kedagi tegelikult teised ei huvita. Eks ole tore elu?“
„Kuulge, prof,“ ütles Stanton, võttes vastu vaagna praetud hommikusöögiga, „kas te ütlete mulle juba, miks te palusite mul siia tulla?“
„Püüan, Hugh, aga kui oled mu ära kuulanud, arvan, et nõustud, et see pole selgitamiseks just lihtne asi.“
„Laske aga tulla!“
McCluskey tõstis endale ette veidi peekonit ja muna, mille peale Stantoni jälestuseks mett tilgutas. „Ma teadsin, et algus on keeruline,“ ütles professor, suu toitu täis. „Alustame sellest: kui sa saaksid muuta üht asja ajaloos, kui sul oleks võimalus minna tagasi minevikku, ühte kohta ja ühte aega ning muuta üht asja, kuhu sa läheksid? Mida sa teeksid?“
„Prof, te teate kuradima hästi, et ma…“
„Hugh, ära mõtle nii isiklikult. Sa ei saa minna tagasi sellele Camdeni tänavale ja takistada oma naist ja lapsi teele astumast. Ma tahan objektiivset, mitte subjektiivset vastust. See ei puuduta sind ega su isiklikku tragöödiat, vaid meid kõiki ja meie globaalset tragöödiat. Inimkonda.“
„Kuradile see inimkond. Ma ei anna kogu sellele meie haisvale kambale rohkem kui paar põlvkonda ja head teed tal minna. Universum on ilma meieta parem.“
„Aga kindlasti pole me lootusetud,“ arvas McCluskey.
„Tõesti?“
„Muidugi mitte. Ükski rass, mis suutis luua Shakespeare’i ja Mozarti, pole lootusetu. Oleme lihtsalt kaotanud oma tee, see on kõik. Aga mis siis, kui sa saaksid anda meile võimaluse paremini teha? Ainult ühe võimaluse. Üheainsa käigu selles suures ajaloo mängus. Milline on sinu parim pakkumine? Mis oli sinu arvates suurim viga maailma ajaloos, ja asjale lähemale minnes, millise ühe asja sa teeksid, et seda ära hoida?“
„Kogu inimkonna ajalugu on olnud katastroof,“ oli Stanton järeleandmatu. „Kui tahta seda parandada, tuleks minna tagasi sadu tuhandeid aastat ja lasta maha esimene ahv, kes üritab püsti tõusta ja kahel jalal kõndida.“
„See
