need asjad ei huvita. Tema käib küll külas ja tantsib tüdrukutegagi, aga sama hästi või veel parema meelega lõhub ta tantsu poistega, sest siis pole karta, et teistele jalgu jääd: siis hoidku teised, et jalgu ei jää.
Liisi pulma ajal nägi Indrek, kuidas Oru Pearu ja Rava Kustas tüdrukute ja poiste jalgu köitsid ja nende riideid nõelaga kinni pistsid. Teised kõik olid magama pugenud, aga Indrekul ei olnud und, nõnda oli temasse mõjunud Kingu Priidu simmel ja kõik muu, mis ta näinud ja kuulnud.
Kui Pearu ja Kustas hakkasid pärast peiupoisse ja pruuttüdrukuid üles äratama ning nende kokkuseotud jalgade ja kokkuõmmeldud riiete üle “soolaseid” nalju heitsid, siis naersid kõik, kes seda kuulsid ja nägid, naersid isegi naerualused poisid ja tüdrukud. Aga Indrek ei saanud naerda, sest ei asi ise ega ka teiste naer mõjunud temasse naljakalt, vaid tema seisis muidu teiste juures ja vahtis neile uurivalt näkku, nagu otsiks ta sealt, milles peitub nali. Teiste naer tegi ta ennem nukraks kui rõõmsaks, sest äkki oli tal tundmus, et kusagil jõekaldal nutab vaene tütarlaps, kellest Maret armastab isalt õpitud viisil laulda, ja tema üle see praegu naerdaksegi.
Kaks esimest aastat köstri juures koolis käies oli Indrek vana lese kirikumehe juures korteris. Tütar oli tal lähemas maakonnalinnas mehel ja tuli sealt vahetevahel oma isa vaatama. Teisel Indreku kooliaastal tõi ta kord ka oma tütre kaasa, kes oli Indreku arvates päris “preln” kohe, sest ta pidi kodulinna kõige suuremas koolis käima ja pidi mõistma juba saksa kui ka vene keelt kõnelda. Vene keelt katsus ta ka Indrekuga rääkida, kes mõne sõna talle kuidagi vastu purssis, aga saksa keele jättis ta sootuks katsumata, kui ta nägi, et Indrekul oli alles ees der, die, das. Ainult üks jäi Indrekul kauaks, kauaks meelde: kui linnapreili (ta oli umbes Indreku vanune ja teda hüüti Milliks, nagu oli hüütud Oru Riia kassigi, kelle Indrek Jõessaares oli ära põletanud) Indreku der, die, das’i nägi, ütles ta, et saksa keelt olla hirmus raske rääkida, kui peab “artikleid” õieti tarvitama. Siis veel Indrek ei taibanud õieti, mis loomad need artikled on, ja sellepärast mõjus see sõna temasse imeliselt ning muutis ka preili imeliseks. Ikka veeretas ta keelel sõna “artikled” ja seadis ta kõrvu sõna “paavstiga”, mille ta hea meelega kuhugi kõne sekka oleks pistnud, et näha, mis näo “preln” teeb. Aga ta ei leidnud selleks kunagi parajat juhust ja nõnda sõitiski “preln” minema ning kadus jäädavalt Indreku silmapiirilt, ilma et see oleks saanud temale lausuda oma imesõna, vastukaaluks tema imesõnale, või ilma et oleks tihanud küsida, kas ehk tema ei tunne sõna “paavst” tähendust.
Muidu mõistsid Indrek ja Milli teineteist väga hästi. On päris kindel, et kui Milli kauemaks oleks siia jäänud, siis oleks Indrekul õppimisega kabedad päevad tulnud. Milli oleks selle metsa ajanud – sinna suurde kuusikusse, mis seisis kirikumehe maja ja surnuaia taga ning mille all jooksid vaiksed siledad lumeteed igasse ilmakaarde, nagu seisaks kirikumehe majake maailma südames.
Milli ema oli peaaegu alati kodust ära ja nagu puurilinnuke vahtis Milli kirikumehe maja väiksel aknal, kui Indrek köstri juurest koju tuli.
Indreku kõht oli tühi ja ta tahtis süüa. Mõnikord, kui kirikumees suppi keetis ja ka Indreku lihatüki oma patta võttis, sai Indrek supist osa ja nõnda oli kõik korras. Aga nüüd, kus tütar kodus, kirikumees suppi ei keetnud ja Indrek pidi ise omale midagi valmistama, kui ei tahtnud leppida külma ja kõva leivakannikaga.
Kord näis Indreku kojutulekul tuba tühi olevat, aga sisse astudes kuulis ta kirikumehe tuttavat norskamist eesriide tagant. Indrek arvas, et nüüd on paras aeg omale liha küpsetada, sest Milli ees häbenes ta seda teha. Aga kui ta tule lõukale üles teinud ja ahjuservalt läks kummuli panni võtma, et pekitükid peale panna, astus Milli eesriide tagant kassisammul välja ja tuli Indreku juurde.
“Kuulete, kuis vanaisa magab?” küsis ta.
“Norskab,” vastas Indrek pekki nüsides.
“Ta ju vilistab magades,” ütles Milli.
“Vilistab küll,” oli ka Indrek nõus ja ladus pekitükid pannile, ilma et teda enne oleks loputanud.
“Näha kohe, et meesterahvas,” naeris Milli nüüd.
“Kas naisterahvad nõnda ei vilista?” küsis Indrek.
“Ega ma siis nüüd vanaisa mõelnd,” seletas Milli naerdes, “ma mõtlen teid. Te panete liha pesemata pannile.”
“Vanaisa paneb ju ka, me mõlemad paneme,” ütles Indrek õigusega.
“Eks tema ole ka meesterahvas nagu teiegi,” vastas Milli.
Et Milli teda nagu kirikumeestki meesterahvaks nimetas, hakkas kuidagi imelikult Indreku südamesse kinni ja tegi ta nagu juhmiks. Ta jäi oma pannile pandud pekitükkidega seisma ja ei saanud nendega enam edasi ega tagasi. Aga siis astus Milli tema juurde ja ütles.
“Las mina aitan, mina nagu naisterahvas.”
Indrek vahtis punastunult ja suuril silmil tütarlapsele otsa ja laskis sündida, nagu see soovis. Milli pani lihatükid pannilt ära, valas sinna tilgakese vett, laskis selle tulel palavaks, pesi panni puhtaks ja ladus alles nüüd lihatükid uuesti pannile.
“Nõnda,” ütles ta, kui pann juba tulel särises. Ja enam ei liikunud ta panni juurest enne, kui liha küps. Siis küsis ta Indrekult piima ja jahu, millest valmistas sousti, nimetades seda naerdes “potaseks”.
“Kas taldrekut on, kuhu valada?” küsis ta.
“Ei ole,” vastas Indrek. “Me paneme panniga lauale, paberit pisut alla, põle pärast taldreku pesemist.”
“Supitaldrekut ka ei ole?” päris Milli.
Supitaldrik oli, ja sinna sisse panigi Milli küpsise ühes “potasega”. Taldriku viis ta lauale ja käis siin Indrekuga üheskoos sahvris, kust see leiba ja külmad kartulid võttis, ning istus siis juurde vaatama, kuidas Indrek sõi. Ta oli nimelt põlvili toolil, küünarnukkidega rinnuli laual ja nina peaaegu Indreku sousti taldrikus. Sel oli hirmus piinlik ja häbi nõnda süüa, aga Milli tegi, nagu ei märkaks ta midagi. Indrekul oli täna peaaegu samasugune tundmus, nagu oli tal soos mättal istudes, kui ta luges õdede järelt näpatud saladuslikke raamatuid.
“Teate, mis ma esteks vanaisa juures eesriide taga tegin?” küsis Milli Indrekult.
“Läksite peitu,” vastas Indrek.
“Ei läind teie eest peitu,” ütles Milli, ja Indrekul oli, nagu peaks ta põranda alla langema, sest alles nüüd mõistis ta, kui hirmus rumalasti ta oli vastanud. Milli peaks tema eest peitu minema.
“Ma vaatasin hoolega järele, kudas vanaisa nõnda norsata ja vilistada saab. Nüüd on mul see selge. Kui ma linna sõidan, hakkan ma seal niisama norskama. Tahate, ma norskan teile?”
“Noh,” tegi Indrek ja katsus kõigest jõust neelata, et suutäit alla saada, sest kurk oli nagu kinni nööritud.
Ja Milli norskas, visises ja vusises ning vilistas, nagu magaks tõepoolest vana kirikumees ise eesriide taga.
“Eks ole õieti,” ütles Milli.
“Väga õieti,” kiitis Indrek ja ta sai selle ning ka teised suutäied kurgust alla, sest see oleks nagu Milli norskamise tõttu äkki lahti läinud.
“Tahate, ma õpetan teid ka nõnda norskama ja vilistama?”
Indrek tahtis küll, aga enne korjas ta toidu laualt. Peale seda ütles Milli Indrekule.
“Lähme
